Sellest on nüüdseks juba 2 aastat, mil Emajõe kaldal esietendus publiku poolt armastatud ja ühise kiidulaulu pälvinud, Silvia Rannamaa romaani “Kadri” alusel tehtud kogupere muusikaline lavastus. Juba siis anti välja veksel, et ootama võib hakata ka järge, ehk sama kirjaniku “Kasuema” ja nõnda saab sellest diptühhon ka Emajõe Suveteatri repertuaaris… Loe edasi »

See on nüüd üks neid elamusi, mille kirjeldamiseks tuleb tõesti kasutada Agu Sihvka kombel lauset: “Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest…” sest “Plekktrumm” sisenes esimest korda ellu mitte Günter Grassi romaanina, ega ka Eesti Noorsooteatri uuslavastusena, vaid hoopis Volker Schlöndorff’i “Parima mitte-ingliskeelse filmi” Oscari võitnud filmina 1980ndate… Loe edasi »

Ameerika autori William Mastrosimone “Unistaja” sai oma maailmaesietenduse juba aastal 1979 (autor kirjutas selle olles oma 30ndate alguses ning originaalkeelne pealkiri on tegelikult kahemõtteline, ent mis vast tasuks välja uurida alles peale etenduse vaatamist). Tänaseks päevaks võib seda õigusega pidada moodsaks klassikaks, sest lavale on lugu jõudnud (ja korduvalt) väga… Loe edasi »

Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda – Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid… Loe edasi »

NB! Järgnev tekst sisaldab spoilereid, kui ise pole veel näinud – lugeda äärmise ettevaatlikkusega või pigem hiljem, pärast kui endal vaadatud, tulla arvamusi võrdlema! Tartu Uue Teatri värskeim esietendus toimus juba nädalapäevad tagasi, ent käin siiani edasi-tagasi mõeldes, kas minul on üldse õigust selle kohta midagi arvata… Miks? Nimelt, “Tuvid… Loe edasi »

Enne vaatama minemist (kirjutatud õhtuse etenduse päeval kell 15:04): Hmmm… Uksekomöödia… Teatri jaoks kindlasti üks hitt, sest tegemist ju massidele hästi peale mineva Cooney’ga… Pärnuski lavastati sama näitemängu “Topeltelu” pealkirja all ja mängiti edukalt (muide seekord pole ainult pealkiri teine, vaid on üldse tehtud täiesti uus tõlge Triin Tael’a poolt!)… Loe edasi »

Pole ilmselt sellist inimest, kes kuidagi ei suhestuks jooksu. Ise sõna otseses mõttes vihkasin jooksmist kooli ajal. Paljuski ilmselt seetõttu, et olin oma klassis kiiruselt eelviimane, natuke paksuke nagu ma toona olin. Soome kolides puutusin esimest korda kokku cooperi-testiga (kui pika maa suudab joosta 12 minutiga), sest keskkooli kehalise kasvatuse… Loe edasi »

Sveiki! Lätlased on meil külas! Suisa ehitanud garaaži otse meie omade kõrvale! Mussi teevad ka ja laulavad läti keeles miskit, mille viis on nagu mõni vana midi-fail, aga sõnad sügavad ja elulised. Ehei, ega ma rohkem läti keelt oskagi kui see tervitus ja Igaunija, saldejums, iela, labas rokas, laba diena,… Loe edasi »

Sellest on nüüd juba 24 aastat kui esimest korda Mart Kivastiku näidend “Peeter ja Erik” lavale jõudis. Ühtlasi on tegemist autori esimese näidendiga. Alles peale seda tulid kõik need Eesti kultuuritegelastest suured hitid, mis Viinistul lavale jõudsid. Tegelikult pidi lugu lavale jõudma juba 25 aastat tagasi ja Peeter Volkonski ning… Loe edasi »

Renate Keerdist on saanud Eesti teatrimaastikult teatavas mõttes fenomen. Tema uuslavastusi oodatakse, vanu vaadatakse korduvalt üle. Alati käib nendega kaasas teatav salapära, sest auteur on võtnud hoiaku, et ta ei taha enne lahti seletada ega jagada kellegagi väljaspool loovtruppi, mida ta parajasti teeb, millest see on, milline see on… Salapära… Loe edasi »

Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja… oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti… Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla… Loe edasi »

Kujuta ette teatriõhtut, kui astud saali ja laval algab mäng, kus näitlejatena osalemas Luule Komissarov, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Terje Pennie ning siin-seal veel vilksatamas Vilma Luik… Hähhhh! Seda pole vaja ette kujutadagi – tuleb lihtsalt seada sammud Ugalasse ning selline tükk ongi päriselt praegu olemas sealses mängukavas, kus kõik… Loe edasi »

Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis “armuke” on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest… Loe edasi »

Ei tea kuis Sulle, a minule on alati meeldinud kui Palu, Lennuk või Vadi võtavad eesti kirjandusklassikast tegelased, toovad nad lavale omade “pagasitega” originaalist ja panevad mingit uut teksti rääkima. Seekord on Tiit toonud kokku mõned Tammsaare tegelased, aga nimede ja tuttavate juhtumite ning nõksudena vilksatavad siit läbi vaatet kogu… Loe edasi »

“Aadama õunte” teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust – piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju… Loe edasi »

Kirjutasin 3 aastat tagasi, kohe peale Vahur Afanasjevi raamatu lugemist instagrammis järgmised read: “Afanasjevi Peipsiveere suguvõsadevaheline mastaapne ajastu-, asukoha- ja kättemaksudraama jooksis lugedes silme ees, nagu hea teater. Võimas, mõjuv, põnev ja hästi kirjutatud.” Tegelikult, tunnistan ausalt üles, poleks osanud lootagi, et keegi selle telliskivimõõtu romaani ka päriselt lavale julgeb… Loe edasi »

Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, et “meeldis” või “ei meeldinud”, aga eriti teatrilavastuse puhul, mis koosneb väga paljudest erinevatest detailidest, oleks nii end väljendada natuke ebaaus… Tõsi, üldises plaanis polnud “Maakas” päris “minu” teater, aga täna sellest teise inimesega rääkides, leidsin end pigem õigustamas, mis minule selles meeldis. Katsuks siin… Loe edasi »

“Hingele oled lisanud kindlust ja lootuse jõudu. Igaüks arusaama ei saagi Su kutsungeist. Ammu ma ei ole Su õitsvates aedades seisnud. Petseri – minu aed seisab pühade orgude pääl…” TÄITSA LÕPP, KUI HEA ON EESTI TEATER!!! Alles see oli kui Peipsiveerelt tulles õhkasin õndsalt, et teatrisuvi on korda läinud… kui… Loe edasi »

Terve lapsepõlve sai kuulda ettevõttest nimega Balti Manufaktuur. Sitsiriiet valmistavast kombinaadist, mis asub “kusagil Kopli kandis”. Tänu Helen Rekkorile ja Teatriühendus Misanzeni lavastusele “Sitsi Silentium” on käesoleva suve veel mõnedel üksikutel augustiõhtutel võimalik kaasa teha üks harukordne ajamatk. Nimelt ehitatakse kogu piirkond ümber kontori- ja korterihooneteks – Manufaktuuri Kvartaliks ja… Loe edasi »

Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise… Loe edasi »

Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks… Loe edasi »

Üldiselt kipub vist ikka nii olema, et inimese enda jaoks on “algused” alati raskemad kui “protsessid” või “lõpud”. Tuleb siin rõhutada “inimese enda”, sest kui keegi teine näiteks lõpetab suhte, ehk läheb Sinust lahku… selline “lõpp” võib olla lausa eriti “raske”. Kuid olgu selleks siis uue asja õppima asumine, püsiv… Loe edasi »

“Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist “Mina ja tädi”. Originaalis kannab see nime “Vigil” (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid… Loe edasi »

EMTA lavastuste andmebaasi järgi on Juhan Liiv’i loomingut toodud vähemal või suuremal moel eesti teatrite lavale siiani teadaolevalt 12 korda. Käesoleval sajandil 3, lisaks kindlasti veel mõned lavastused, kus Liiv tegelasena sees, nagu näiteks Urmas Vadi Alatskivil väljatoodud (suurepärane ja koomiline “Kus Sa oled Juhan Liiv?” päris elul baseeruv fiktsioon… Loe edasi »

Kui Ionescot Eesti teatrites lavastatakse on see ühe teatrisõbra jaoks sama eriline sündmus kui taaskohtumine Shakespeare’i, Brechti või Beckett’iga. Eesti Noorsooteater ja Sander Pukk said oma “Ninasarvik”u versiooni lavateele liikuma lükatud. Möödunud aasta oodatuimate lavastuste tippu tõusis see raketina kohe sellest peale kui üldse kuulsin, et “Ninasarvik” on meie suunas… Loe edasi »

Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud. “”Hommikuvalgus” esietendus eile… ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu… Loe edasi »

Uskumatult hea auraga on see Olustvere mõisa lossi vestibüülist loodud lava ning ühtlasi “Einsteini kodu”. Eelmisel, esimesel ja (vähemalt) siinkirjutaja jaoks viimasel korral kui selles ruumis teatrit sai vaadatud (täpselt 20 aastat tagasi), kujunes tollest teatriõhtust üks senise teatrisajandi võimsamaid elamusi (https://danzumees.blogspot.com/2017/11/21sajandi-21-suurimat-teatrielamust.html). Toona hilinesime teatrikaaslasega kohalesõiduga ning oli au siseneda… Loe edasi »

Lapsena maal küünis magades, oli vahva sõpradega kollijutte jutustada, taskulampidega seintele varjuteatrit teha, heintesse käike ajada ning sobiv koht magamiseks tugevamaks trampida…ning muidugi see värskelt koplist katuse alla toodud heinte lõhn! Jumalik! Sellel ajal sellist rahvusromantilist mekki kogu (peamiselt siiski) töisel küünil küljes polnudki- poisikeste värk ju ikkagi ka –… Loe edasi »

August Strindberg – Põhjamaade vast kuulsamaid “naistevihkajaid” on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetilistelt naistevihkaja”, aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda… Loe edasi »

Esialgu Teater N nimetuse alla kogunenud trupp, tõi juba üleeelmisel aastal ilma suurema kärata välja kammerliku 3-naise-tüki hooldekodust. “Aeglane hingamine”, millega oma lavastajadebüüdi tegi Vene Teatri näitleja Eduard Tee. Minu peegeldus põhineb eelmisel aastal nähtud ning instagrammis vaatamisjärgselt avaldatud tekstil. Toona teatati, et etenduste andmine jääb mõneks pausile, aga nüüd… Loe edasi »

Tartu Uus Teater ja Vanemuine tegid teineteiste majades koostöölavastused. Möödunud aastal esietendus Vanemuise väikses majas Tartu Uue Teatri lavastajate-dramaturgide peade ja käte läbi uuenduskuuri läbi teinud “Romeo ja Julia” ning sedapuhku lavastamas-loomas Vanemuisest Reimo Sagor koos Maarja Johanna Mägi ning Veiko Porkanen’iga külas Tartu Uue Teatri saalis, Martin Kork ja… Loe edasi »

Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises –… Loe edasi »

Rakvere Teatri “Ohtlik meetod” on täis plusse ja miinuseid ning ma ei tea, kas positiivsed päriselt negatiivsed ikkagi üle kaaluvad… Laotan põhilised argumendid siia ja kaalun need kirjutades ka veel kord läbi… Vaatasin selle, päriselt elanud inimeste ja tegelikult ju väga nimekate psühhoterapeutide ja psühhoanalüüsi teerajajate eludel põhineva raamatu (John… Loe edasi »

Tegemist on omalaadse “kohvikulavastusega”, sest lava on seatud Salme Kultuurikeskuse all tegutsevasse “Leelo” kohvikusse ning teatrit saab vaadata nii kohvikulaua tagant, samaga näiteks mõnda jooki nautides, aga paar rida vaid teatrivaatamisele keskenduda soovijatele on ka lava ette eriti lähedaseks vaatluseks seatud. Siinkirjutaja valis just selle viimase võimaluse, sest nii lavastaja… Loe edasi »

“Müüdud naer”, “Kannel” ja “Kadunud käsi” ei viinud mitte palgamõrtsukatega Brügges maid jagama, ega ka Inisherini sõrmilõikavate hingede vihavaenu keeristesse, vaid hoopis Metsikusse Võrru, kus asub üks iiri juurtega briti näitekirjaniku ja oscarivõitjast filmitegija Martin McDonaghi ehitatud räämas motell. Sedapuhku kadunud pole mitte ainult sõrmed, vaid terve käsi! Juba viimased… Loe edasi »