Lavastusest
Naise ja mehe kirg põimub mänguliseks manipulatsiooniks – kumb on ikkagi rohkem räpane, kumb on rohkem pühak. Mees on mees. Ja naine on naine. Ja mõlemal on tagataskus seksistlikult naturalistlikud trumbid. Kuidas saada vabaks soolistest ja iseenda eelarvamustest? Ainult läbi „tõe“!
19. sajandi jaaniöö nõiduslik lugu, mis on erutav ka täna. Strindbergi 20-aastane preili Julie on küpsenud 50-aastaseks mänguriks – endiselt süütu, rikas, sinivereline ja neetult naiselik.
Osatäitjad
Loominguline meeskond
Artiklid 2
-
Preili Julie allakäigu teel
Karlova teatri „Preili Julie“, autor August Strindberg, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Iir Hermeliin, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnikud Ivar Piterskihh ja Oskar Harding. Mängivad Marika Barabanštšikova, Maarja Johanna Mägi ja Agur Seim. Esietendus 28. II Karlova…
-
Karlova teatri “Preili Julie” rõhutab mehe ja naise omavahelisi suhteid
Küsite ilmselt, kas lavastaja Kaili Viidas on Strindbergi kuulsamaist näidendist midagi ainulaadset loonud? Jah, tegelikult küll. Uuslavastuse kavalehel selgitatakse “Preili Julie” telgitaguseid lähemalt. Kui August Strindbergi loos oli peategelaseks 25-aastane tulehark, siis Viidase lavastuses on Julie palju elukogenum,…
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
See lavastus on tavalisest erilisem - kirglikkusest sõjakas lavaloos on peenetundelisus peidus armastuses, aga ka jõhkruses, manipulatsioonides ning isegi võimumängus!
August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetilistelt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks. Ja Strindbergil ju olidki sellised “hullu silmad” ???? ???? See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavatusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rōhutades, et milline dünaamika sigineb selle loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis…
Loe edasi
