Lavastusest
"Tädi" on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud …
"Tädi" on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.
Osatäitjad
Näitlejad (2)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
See pole selline teatrielamus, mille kohta suure hurraaga kõiki teatrisse kamandaks
"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)."
Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe!
Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele!
Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :)
Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2022/01/tadi-karlova-teater.html
