Lavastusest
Koreograafid Tiina Mölder ja Helen Reitsnik loovad EMTA lavakunstikooli 30. lennuga lavastuse, mis põhineb tudengite mõtetel jooksmisest ja unistustest. Protsessis on olulised olnud aeg, tempo ja koosloomine.
Mulle meeldib joosta. Kui jooksen, siis tunnen, et olen vaba. Õhk ja tuul ja mina. Kiiresti ja kaugele ja väga kaua. Sageli on see lihtsalt vajalik. Näiteks avastan kõndides, et mul on kehas midagi ülearu: kurbust, hirmu, segadust… Ja siis… ma lihtsalt pistan jooksu. See tuhisemise ja õnne tunne! Ma jooksen kõigist mööda: koolilastest, ärimeestest, kulleritest, müügimeestest, koertest, lindudest. Ka trammist jooksen mööda! Lisan kiirust. Higi nõrgub laubalt, aga mis mul sellest. Mina jooksen.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (14)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 11 fotot
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Edasi, edasi, go, go, go, vamos, venga, venga, vamos!
Pole ilmselt sellist inimest, kes kuidagi ei suhestuks jooksu. Ise sõna otseses mõttes vihkasin jooksmist kooli ajal. Paljuski ilmselt seetõttu, et olin oma klassis kiiruselt eelviimane, natuke paksuke nagu ma toona olin. Soome kolides puutusin esimest korda kokku cooperi-testiga (kui pika maa suudab joosta 12 minutiga), sest keskkooli kehalise kasvatuse üks hinne tuli vastavalt selle tulemusele. Selleks ajaks olin pikkust visanud ja kõhnaks saanud ning jookski muutunud kergemaks. Ja kuigi oma 2,4km tulemusega venitasin viie (Soomes oli hindeskaala 4st 10ni, ehk siis 10ne) välja, ent jooksmine polnud ikkagi midagi sellist, mida "mõnuga võtta". Aastad läksid - tantsimine oli minu ala ja jooks oma monotoonsuse ja ilge pingutamisega ei tulnud pähegi. Olin juba 30ndates kui naine, kes oli noore(ma)na jooksuga tegelenud ala uuesti käsile võttis. Ühel märtsikuisel imeilusal päeval läks tema oma hommikujooksule ning mina mõtlesin, et jalutan nii kaugele vastu, kuni ta mulle vastu jookseb ja siis ümberpöörd ning koju tagasi. Päike paistis, soojendas... ja sulav lumi sillerdas nii, et pane silmad kissi. Veed juba vulisesid - kahe sõnaga - kevadine idüll. Mõtlesin, et teen siis kah mõned jooksuliigutused... kui mõnus see oli! Jooksin, jooksin. jooksin, kuigi tundsin nagu lendaksin! Kõik jooksjad teavad sellisest erilisest tundest, nagu "runners high" - tagantjärgi targana just seda ma toona tundsingi. Igatahes saigi järsku jooksust "minu ala".
Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/jooks-emta-lavakunstikooli-30lend.html
