Lavastusest
Cliff ja Rose tuiskavad läbi elu ning nad otsustavad kohtuda. Vähemalt korraks jääda teineteise orbiidile. Tunda aja maitset ja lõhna. Kasvõi hetkeks elust kinni haarata. Kogeda uuesti gravitatsiooni.
Nad oleksid võinud ka teisiti otsustada ning mitte keegi poleks märganud. Mitte midagi ei muutuks.
Aga nad kohtuvad. Cliff ja Rose. Keegi ei tea, kas midagi muutub.
Aga nad kohtuvad. Cliff ja Rose.
Sest miks peaks leppima asjadega, mis on kõigest piisavad, kui võiks olla ka ideaalsed? Miks uskuda, et me pole paremat väärt? Kas minna ringiga või minna otse?
Cliff ja Rose arvasid, et nad on teistsugused.
Kui elu läheb mööda, kas elu ise vuhiseb mööda või inimene kihutab läbi elu?
ning
Elama peab.
Osatäitjad
Näitlejad (2)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Klassikaline lool ja tegelastel põhinev lavastus ja lavalugu, mis on eriline maiuspala vast eelkõige romantikutele ja keskmisest tundlikumatele vaatajatele
Ameerika autori William Mastrosimone "Unistaja" sai oma maailmaesietenduse juba aastal 1979 (autor kirjutas selle olles oma 30ndate alguses ning originaalkeelne pealkiri on tegelikult kahemõtteline, ent mis vast tasuks välja uurida alles peale etenduse vaatamist). Tänaseks päevaks võib seda õigusega pidada moodsaks klassikaks, sest lavale on lugu jõudnud (ja korduvalt) väga paljudes riikides läbi kõigi nende aastakümnete. Ka Eestis paar korda, ent praeguseks juba ammu. Tiit Ojasoo lavastas selle oma kursusekaaslastega lavakoolipäevil (25 aastat tagasi mängiti Eesti Noorsooteatris, ehk toonase nimega Nukuteatris) ning 17 aastat tagasi Rakvere Teatris Kadi Haamer (toona Tudre) segas Unistaja-näidendisse saksa autori Franz Xavier Kroetz'i "Soovikontserdi", andes lavaelu, ehk rolli Mastrosimone 2-tegelasega näidendis "seina taga elavale" prouale ning pealkirigi muutus "Unistaja soovikontsert"iks. Ent võib arvata, et väga paljud praeguse aja eesti teatripublikust seda näinud polegi... vähemalt mitte siin meie kodumaal. Ingliskeelses teatriruumis tuntakse näidendi teksti ka täiesti omapärasest vaatenurgast, nimelt on selle monoloogid ühed populaarsematest valikutest, mida näitlejad kasutavad kas sisseastumis- või rollisaamise katsetel. Eriti veel Rose'i "sookurgede monoloog" oma emotsionaalse laenguga, aga ka Cliff'i "kurja linnu kallaletung", teisedki... sest need on ka eraldiseisvatena nagu väiksed, huvitavad lood. Ja lisaks tähelepanuväärsetele monoloogidele, sisaldab tekst ka mitmeid 1-2 lause teravaid-tabavaid lõikeid. Eelkõige on "Unistaja" ARMASTUSlugu. Kahe, väga erineva inimese kohtumise lugu (vastandite vastastikuseadmine on muide autori 1 põhiteemasid ka tema teistes töödes - on selleks siis vägistaja vägistatavaga - "Extremities" või väljapressija kodutu väljapressitava Harvardi üliõpilasega "With honors", indiaanlased ja rikkad valged Spielbergi toodetud "Into the West" jne). Mis küll võis alguse saada lihtsalt inimlikust ihast... Aga autor väga peenelt nagu tahakski näidata, et kui iha rahuldust ei saagi, vähemalt kohe kätluses, siis avab see ukse suhtearenguks millelegi sügavamale. Tegelikult ei tea mina ja ilmselt keegi teinegi, mida autor tegelikult oma Unistaja-tekstiga kõik veel öelda on tahtnud... näiteks on siin ka klassikaline - "vastandid tõmbavad teineteist" muster olemas.…
Loe edasi
