Lavastusest
„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (26)
Loominguline meeskond
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Olin ootused ka üsna kõrgele ajanud, aga sellest hoolimata ei pettunud.
Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise tegelikult olid, võibolla just tingiski sellise suhtumise. Nimelt nende kodusakslased pidasid neid just kehvemateks…venesakslasteks…samas kui venelased neid ka enda sekka ei arvanud. Revolutsioon muidugi räsis seda kaduvat rahvust tublisti. Olid ju mōned neist isegi ustavad riigile, kuid ikkagi saadeti ära Siberisse. Samas hoidsid nad ka kultuuri au sees, olid inimesed omade unistuste ja perekondadega…
Karl Laumets on selle väga mahuka raamatu suutnud koos Kertu Moppeliga dramatiseerida põhilisele kokku tõmmates ja Karl on lavastanud materjali 3-tunniseks, peamiselt salongivestlustele keskendunud draamaks, kus kunstnik Kristjan Suitsu sümboolselt romaanist ülevõetud inspiratsiooniga on näiteks taamal romaanist tuttav “klaassein” sirmina, mille taga stiilne sõjatanner ja vaimudemaa, millele omakorda peegli abil dimensiooni lisatakse. Tõeliselt vägev, justkui ooperilik draamalavastus! Samas tõid need “vestlused” meelde rumeenia meisterrežissööri Cristi Piu eelmise aasta filmioopuse “Malmkrog”. Lugugi on sarnane, ainult teise nurga alt ja baseerub ju hoopis von Vegesacki romaanil, mitte Solovjovi omal (nagu Piu film). Kuigi jah, venelased elasid ühes teises riigis sarnases olukorras. Ja kõik selline mõjutas ka neid suurrahvaid risti-rästi.
Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/balti-tragoodia-tallinna-linnateater.html
