Lavastusest
Ühel kaugel maal, üldse mitte siin, hästi ammu, üldse mitte praegu, juhtus üks üksikjuhtum. Seda täiesti ootamatut ning täiesti arusaamatut linnarahva kokkusaamist ühe paksunahalisega ilmestas ohe. Kuidas ometi sai ta sinna, kus ta olema ei peaks, ning kas peaks muretsema või üldse kindlaks tegema, et kas ta üldse oli või polnud. Ennegi on nähtud asju, mida tegelikult olemas ei ole. Kas ta tuli loomaaiast? Ei. Kõik loomad olid ammu katku ajal ära surnud. Pole enam selliseid loomi ja sellist loomulikkust. Kust ta tuli, kas ta oli, ning mida see kõik tähendab?
Autorist ja ajast
Kuna Eugène Ionesco isa oli rumeenlane, siis sündis ta 1909. aastal Rumeenias. Kuna ta ema oli prantslanna, siis veetis ta palju aeg Prantsusmaal.
Mingis mõttes loogiline.
Prantsusmaal tundis ta valgeks võõbatud majade vahel päikese jõudu, mis kiiskas valgetelt müüridelt tagasi, tõstis ta õhku ja pakkus imelist olemise tunnet. Kui ta jalad uuesti maad puudutasid, siis ta tundis, et see kadus kuhugi, kõik lagunes.
Mingis mõttes loogiline.
Kuna ta vanemad lahutasid ning ta isa oli rumeenlane, siis läks ta koos isaga tagasi Rumeeniasse, kus ta õppis Bukaresti ülikoolis prantsuse keelt, mille ta ka lõpetas.
Täitsa loogiline.
1936 Ionesco abiellus ja 1944 sai ühe lapse, kellele ta kirjutas hulga ebaharilikke lastejutte. 1938 sõitis õnnelik paar Prantsusmaale, aga Ionesco hakkas doktorandiks. 1939 sõitis pere Rumeeniasse, aga otsustas sõita tagasi Prantsusmaale, kuna igal pool (kuigi seda siis ei teatud) algas II maailmasõda.
Tagasi vaadates loogiline.
Sellises maailmas elas Ionesco, kus ühelt poolt on ja teiselt poolt ka, ning siis on kaos. See paneb tundliku natuuri otsima vastuseid, kas midagi jääb ka, kui jalad maad puudutavad, või kõik kordub? Tema keelekujundlik ning imeliselt orkestreeritud näitemäng “Ninasarvik” on laetud vihjetega, mis tänasel ajal jälle aktuaalsed, nii meil kui mujal. Kõige selle juures pole Ionesco lootusetu pessimist. Ta oskab naerda nii, et mütski võib vappumisest silmile kukkuda.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (10)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 8 fotot
Artiklid 2
-
Ja esimese loosimise võitjad on…
Suur tänu kõigile, kes seni on oma teatrielamusi jaganud – teid on meeldivalt palju. Sel nädalal, esimesel loosimisel, lähevad jagamisele järgmised piletid: “Abort” / Endla Teater; “Siili poomine” / Tartu Uus Teater ja “Idomeneo” / Rahvusooper Estonia. Lisaks…
-
Kuidas seletada valimisi surnud kassile?
Eesti Noorsooteatri „Ninasarvik“, autor Eugène Ionesco, tõlkijad Aleksander Kurtna ja Sander Pukk, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa…
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Parim absurd ongi vist selline, mis tegelikult polegi üldse absurd, vaid hoopis allegooriate alla peidetud realism!
Kui Ionescot Eesti teatrites lavastatakse on see ühe teatrisõbra jaoks sama eriline sündmus kui taaskohtumine Shakespeare’i, Brechti või Beckett’iga. Eesti Noorsooteater ja Sander Pukk said oma “Ninasarvik”u versiooni lavateele liikuma lükatud. Möödunud aasta oodatuimate lavastuste tippu tõusis see raketina kohe sellest peale kui üldse kuulsin, et "Ninasarvik" on meie suunas tammumas, ehk siis ootused olid vaatama asudes kohe väga kõrgele ajatud... Ja ootustega on teadagi kuidas…nii kerge on siis see pettumus tulema… Aga nätaki- Ninasarvik tõusis ja jäigi TOP10 parimate ja suurimate 2021.aasta teatrielamuste sekka! Viimati kui Noorsooteater minu isikliku maitse aasta tippude seas figureeris, oli ka (juhtumisi?) tegemist just nimelt Sandri lavastusega ("Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"). Tema "Apelsinitüdruk" liigutas ka pisarateni, aga seal mul oli just lavastuslikke küsimärke ka, ehk kogu tagaseina segane värk (mis küll loo mõjuvust küll õnneks ei vähendanud). Siin on ta lava (vähemalt esialgu) tähelepanuväärselt klaariks teinud (vaid kohvikulauad ja imelised lilled igal pool "õitsemas")... kuigi mitte läbivalt, keskmine pilt toob lavale hoopis kontori, mida meie saame vaadata läbi akende väljast sisse ning kolmandas oleme juba ühes korteris sees... ning pidevalt nende "piltide" sees ka uusi kunstiliselt huvitavaid nõkse sisse tuues. Tegevus on nii äge ja hoogne, nagu mõnes maailmalõpu-, vampiiri- või zombie-filmis... ainult, et läbi kelmikalt omapärase huumoriprisma (NII peen "prisma" on, mis ühtlasi ka röögatult naljakatel hetkel tegelikult ei kaota oma tõsist allhoovust, millele situatsiooni- või paralleelidetõmbamishuumor tegelikult tugineb) ja iga repliigiga meie "mitmepalgelist" ühiskonda satiiriliselt pilav. Kunstnik Annika Lindemann’i ja valguskunstnik Priidu Adlasega, unustamata Noorsooteatri tugevat grimmituba, on saanud sellest mõnusalt-sobivalt värvikirev, vaat et muinasjutulinegi lavastusterviku visuaal, kus kolm pilti (mängitakse küll 1 vaheajaga) muutuvad ühest teiseks ja siis kolmandaks! Olles alguses veel kõige selgem, kuniks "ninasarvikud vaikselt müdistama hakkavad" ning tasapisi kogu lavamaailm tossusemaks, hägusamaks ja hämaramaks ning nõnda ka pahaendelisemaks(!) muutub. Mõtlesin, et kus kohast üldse oma juttu alustada,…
Loe edasi