Lavastusest
Anna on kadunud. Tunnistajate ütlusi kuulates selgub uurijale sammhaaval, et mitte keegi ei hoolinud kadunud tüdrukust päriselt. Kes on süüdi Anna kadumises? Kas raske tööga vaevatud ema, või agressiivne ja valetav kasuisa? Kas Anna sai usaldada oma poiss-sõpra ja parimat sõbrannat? Milline oli tema suhe võluva ülikooli professori või inimpelgliku tumma erakuga? Millesse uskuda? Kas kõike on alati võimalik seletada tavalise loogika abil?
Polina Borodina (1990) on noor aga juba hästi tuntud Vene kirjanik, kelle näidendeid on mitmel korral dramaturgia festivalidel kõrgelt hinnatud.
Peale Putini režiimi rünnakut Ukraina vastu emigreerus Borodina kohe Venemaalt ja on selgelt väljendanud oma sõjavastaseid seisukohti. "Nad ei võtnud meilt ära mitte ainult meie tulevikku, vaid ka meie mineviku," kirjutas ta peale sõja algust Venemaa valitsuse kuritegude kohta Ukrainas.
Praegu elab Polina Borodina Türgis ja tema nimi on avalike sõjavastaste väljaütlemiste eest Venemaa afiššidelt kustutatud.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (8)
Loominguline meeskond
Artiklid 2
-
Müstikat on lihtsam uskuda kui inimkogemuse rääma
Kellerteatri „Mets“, autor Polina Borodina, tõlkija Veronika Einberg, lavastaja Tatjana Kosmõnina, liikumisjuht Olga Privis, kunstnik Piret Peil, video- ja valguskunstnik Rene Topolev, helikujundaja Vladimir Džumkov, animaator Daria Dementeva. Laval mängivad Maria Teresa Kalmet ja Veljo Reinik, videos Tatjana…
-
“Mets”: meeleheitlikke linde mõjutab traagika
Lugu algab küll ühe tudengineiu Anna kadumisega, aga liigub hoopis maagilisematele, allegoorilisematele radadele, kus lõppude lõpuks ei ole esiplaanil kadumisjuhtum, vaid hoopis see, kuidas Annaga juhtunu tema lähedasi ja tuttavaid mõjutab. Polina Borodina peatub oma näidendis 21.sajandi valupunktidele…
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Ei olnud kerge haakuda "müstilise elemendiga" kriminaalses loos
Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises - teises dimensioonis - millel ju ka oma rahulolu pakkuv ning alatajuline turvatunnet tõstev funktsioon.
Kellerteatris tuli äsja välja uus krimka... aga kuigi kõik krimka elemendid on olemas - on "kadunud tüdruk", on "uurija", kes proovib tuvastada, mis juhtunud on ning on "kahtlusalused", kelle jutt paljastab nii mõndagi, aga kas ka piisavalt... ja kas ehk keegi valetab või proovib asjaolusid näidata teises valguses... seda peavad nii uurija kui ka publik vaadates otsustama, et samm sammult tõele ligemale liikuda.
Saksamaal resideeruva Vene dramaturgi näidend on üles ehitatud "audiolindistustele"... tema ise on andnud juurde alapealkirjaks või pigem lühiselgituseks "Kadumine 33s audiolindistuses". Lavastajale paralt suur väljakutse selline teatrilaval terviklikuna üles ehitada, aga ma arvan, et just Tatjana Kosmõnina lavastuslik külg ongi üks kõige huvitavamaid "avastusi" ja suurimaid väärtuseid selles "Mets"as. Tegelasi on ju lool kokku umbes 10 ringis (täpselt polegi võimalik teatavatel põhjustel määratleda), aga laval on vaid 2 näitlejat - Veljo Reinik (uurijana) ja Maria Teresa Kalmet (kadunud tüdrukuna ning uurija sisemise hääle või seal peituva ettekujutatud tüdrukuna?). Kõik ülejäänud - ema, kasuisa, õpetaja, sõbrad sisenevad loosse ekraanide kaudu.
Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/02/mets-kellerteater.html
