Lavastusest
"Näitlejat otsiti igalt poolt. / - - - / Olid etendused, ta oli mänginud ja siis kadunud. Teda ei leitud, isegi luhalt mitte. Otsijad väsisid mitte kaugel majast, kus elas lavastaja. Ka mina hulkusin öösiti, sel ringteel, sihitult, ma ei otsinud mitte inimest, vaid armastust."
Milline on teie eluroll? On neid enam kui üks? Mis on teie roll perekonnas, tööl, ühiskonnas? Kas olete osav žongleerija ja tunnete oma edu mitmel rindel või peate iga päev võitlust, sisemist võitlust? On see hullumeelsus või illusioonide taga ajamine? Vaino Vahingu meisterlik jutustus ühe inimese elurolli otsingust, armastuse otsingust.
Vaino Vahingu novelli “Näitleja” (1976) on Salme Teatri trupi jaoks lavale seadnud Mari Rostfeldt.
Osatäitjad
Näitlejad (4)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 5 fotot
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Justkui Eesti oma “noir”
Tegemist on omalaadse “kohvikulavastusega”, sest lava on seatud Salme Kultuurikeskuse all tegutsevasse “Leelo” kohvikusse ning teatrit saab vaadata nii kohvikulaua tagant, samaga näiteks mõnda jooki nautides, aga paar rida vaid teatrivaatamisele keskenduda soovijatele on ka lava ette eriti lähedaseks vaatluseks seatud.
Siinkirjutaja valis just selle viimase võimaluse, sest nii lavastaja kui ka lavastuses mängiva 3 näitlejaga oli see minu jaoks esmakordne kohtumine ning seetõttu veel eriliselt magus võimalus lisaks lavatutvumiseks nõnda kammerlikult lähedalt vaatamisele lisaks ühtlasi ka igasuguste sleppideta (enda jaoks) “uute näitlejate” mängu avastada.
Lugu hakkas peale, esiti nagu krimkalikult, sest keegi “näitleja” on kadunud. Millegipärast tõi see meelde Sulev Luige, kes kunagi lahkudes ka nagu kadus, enne kui leiti…
Ja kuigi see “kadunud näitleja” teema oli pidevalt “õhus”…muutus see justkui Vahinglikult allegooriliseks ning taustalolevaks ja põhijooneks sai hoopis ühe perekonna lugu. Perekonna, kus tütar (ka näitleja), elab linnas ja talle on küll sōitnud isa ning koos käiakse Tallinna teatrites. Muide väga elusaks muutus dramatiseering veel omakorda seetõttu, kuna kasutatud oli nende külastatavate etenduste pealkirjadena just praegu vōi hiljuti mängukavas olnud lavastusi ning korraks alati ühtlasi hüppas vaatajalgi mõte nende vastavate lavastuste juurde. Isa ja tütre omavaheline suhe on küll soe, ehkki ka mingi lõpuniseletamata küsimärgiga. Lisaks käiakse peale etendust alati väiksel dringil ning kohtutakse nii seal inimestega kui ka liitub tandemiga näiteks tütre elukoha naabrinaine, kes dünaamikat kõvasti juurde lisab…
Kuidagi eksistentsiaalne. Samas ei keela ju keegi võtta ka vägagi lihtsa elupildina. Teisalt on see stiilne, jutustav, justkui Eesti oma “noir”.
Ja finaalis hingeni liigutavalt kurb. See kurb alatoon, nö.elu-blues, saadab tegelikult kogu etendust, isegi rõõmsamatel hetkedel, mis omakorda muudab lavaloo teekonna stiilseks…
Loe edasi: https://www.instagram.com/danzumees/
