Lavastusest
Lavastus "Richard ja Anna" viib meid aastasse 1928, kui Rapla rongi pealt astus maha noor rahvaluuleuurija Richard Viidalepp.
Lugu, mis on Richardi päeviku ainetel näidendiks saanud, on spetsiaalselt Ohukotsu küüni kirjutatud, mis annab sellele täiesti erilise mõõtme - rajad, kus Richard Viidalepp 1928. aastal käis, on kiviviske kaugusel ning õhk, mida me hingame, on ikka sama.
Suvelavastuses "Richard ja Anna" räägib armastusest, enese otsimisest ning kuidas pidevalt muutuvas maailmas ikka vanu väärtusi hoida.
Osatäitjad
Näitlejad (4)
Loominguline meeskond
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Teatrielamus, nagu külaskäik pea 100aasta tagusesse Eestisse.
Lapsena maal küünis magades, oli vahva sõpradega kollijutte jutustada, taskulampidega seintele varjuteatrit teha, heintesse käike ajada ning sobiv koht magamiseks tugevamaks trampida…ning muidugi see värskelt koplist katuse alla toodud heinte lõhn! Jumalik! Sellel ajal sellist rahvusromantilist mekki kogu (peamiselt siiski) töisel küünil küljes polnudki- poisikeste värk ju ikkagi ka - kõrtega vehklemised, küünikatuse orvades linnupesadele ligi ninatoppimised, rohkem ikka selline seikluslik... aga nüüd tagasi mõeldes no kui mitte just “rahvus”, siis teatav “romantilisus” selle sooja nostalgiatundega seguneb küll. Kuigi heintes “selles mõttes” kunagi hullanud polegi... Ohukotsu küüni jõudes avaneb märksa stiilsem pilt... “teatriküün” ju ikkagi! Kuigi väga edukalt võiks ka heina täis lükata... Kuigi jõudsime kohale pool tundi enne algust, siis kõik "normaalsed" kohad olid juba reserveeritud (hehh, “eestlased ja meie suveteatrikultus”😂) ning sestap kulges teatrivaatamine seekord kaugelt üle teiste peade kõõrutades. Ise ju 1.90 pikk poiss ja ega enda pärast niiväga ei kurdagi (1.57 pika teatrikaaslase jaoks oli see rohkem siiski kuuldemäng…ja tema on meist see veelgi SUURem Kaarel Pogga austaja). Enda seisukohalt, siis kui nad kõrgendatud lavaosal seisid, nägi tervet ülakeha ning kui põrandal, siis tegelaste päid ikkagi. Kuigi eks see kaugemalt kontaktisaamine lavaga maksis ju sedasi paratamatult lõivu. Tekstis (ja muusikas!) ei läinud siiski miski kaduma. Seega soe soovitus veelgi varem kohale minna (küünis on ka kohvik, ent igaks juhuks tasub sularaha kaasa varuda, sest seal käib arveldamine läbi mobiili-terminali ning keset neid metsi ja heinamaid levi pole just alati kohal). Meil siin Raplas on ka täiesti oma ja igati arvestatav ning tasemel teater- Rändteater Vaba Vanker. Uhke ja armas tunne isegi sellele vaid mõeldes! Nüüd, teatri 10.ks sünnipäevaks valmis vast veel see kõige suurem ja kobedam senistest lavastustest (kuigi ju näiteks “Eestlaste iidne sugu ja lugu”, on ka eriline ja vahva - mõnikord harva veel mängitakse, tasub silm peal hoida, kellel isu ühe meie rahva ajaloo-lugudel…
Loe edasi