Lavastusest
“Nooh, tulidki. Kuda sul siis linnas läheb? Kuulsin su ema käest, et magad päevad läbi kodus või hulgud ringi...tööl ei käi ega midagi. Mh? Sa oled ju diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja.” Vanaisa tasandas häält ja manas ette hirmtõsise, kuid samas veidi üleoleva ja hooletu näo. “Täna öösi ma suren ära ja jätan selle talu täitsa sulle päriseks…!”
20-aastane ülikooli lõpetanud linnapoiss otsustab pärast vanaisa surma võtta uueks kohustuseks maakodu. Suunamudimise asemel lihtne suunamuutus maaellu? Kuhu on jäänud siinsed maavanaemad kolme lehma ja kanakarjaga? Seejuures ei mõtle me tädi, kes kasvatab tõukanu Lasnamäe linnadžungli 3-toalises korteris.
Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastuse ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustavad suved vanavanemate juures.
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 9 fotot
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Tahaks tunnustada seda, et aetakse oma asja, tehakse teatrit kogu südame ja hingega.
Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, et "meeldis" või "ei meeldinud", aga eriti teatrilavastuse puhul, mis koosneb väga paljudest erinevatest detailidest, oleks nii end väljendada natuke ebaaus...
Tõsi, üldises plaanis polnud "Maakas" päris "minu" teater, aga täna sellest teise inimesega rääkides, leidsin end pigem õigustamas, mis minule selles meeldis. Katsuks siin need mõlemad küljed lahti lahata, et tundmuste tuumani jõuda.
Kõigepealt taustsüsteemist. Vaatasin eelmisel päeval üht terve senise teatriaasta tugevaimat lavastust ning ilmselt kõige mõjuvaimat lavalugu üldse. See mõjus lausa nii tugevalt, et isegi siinse etenduse vaheajal ümisesin sealt kuuldud laulu ning "Maakat" vaadates ei tekkinud seosed ainult enda eluga, vaid ka just selle eelmise päeva teatrietendusega. "Lipamägi" jäi mul omal ajal lugemata, sest Wimberg, ehk Jaak Urmet kirjanikuna ei meeldinud oma algusaastatel. Toona küll pigem luuletajana ja eriti koomilise kaldega lasteluuletajana tuntud, ent minu jaoks tema "punnitatud" naljad naerma ei ajanud. Kuid ühel hetkel see suhtumine tema loomingusse muutus, tasapisi hakkas meeldima ning eelarvamusedki kadusid. Siia ongi maetud see esimene koer - "Maaka" aluseks olev "Lipamägi" on siiski pärit veel nendest algusaastatest...
Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/maakas-temufi.html
