Teatriteooria (ingl theatre theory; laiemas kontekstis ka performance theory) hõlmab üldistavaid käsitlusi teatri meetodite, eesmärkide, funktsioonide, omaduste ja toimimispõhimõtete kohta. Teooria ei kirjelda üksnes üksikut lavastust, vaid loob mõisteid ja mudeleid, mille abil saab mõista teatripraktika laiemat olemust ja seoseid.
Teatriteooria ajalugu on vanem kui teatriteadusTeatriteadusTeatrit ja etenduskunste ajaloolise, esteetilise, teoreetilise, sotsiaalse ja kultuurilise nähtusena uuriv akadeemiline teadusvaldkond.Loe edasi kui iseseisev akadeemiline distsipliin. Teatri üle on kirjutanud filosoofid, kirjanikud, teoloogid, kunstnikud ja teatripraktikud juba antiigist alates. Mõjukateks teoreetilisteks lähtekohtadeks on olnud näiteks Aristotelese tragöödiakäsitlus, Denis Diderot’ mõtted näitlemisest, Konstantin Stanislavski süsteem, Bertolt Brechti eepilise teatri teooria ning Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatri käsitlus.
Teatriteooria võib olla kirjeldav, seletav, normatiivne või programmiline. Mõni teooria püüab kirjeldada, kuidas teater toimib; teine väidab, milline teater peaks olema või milliseid eesmärke see peaks täitma. Praktikute loodud teooriad võivad olla otseselt seotud konkreetse lavastamis- või näitlemismeetodiga.
Teatriteooria ei ole sama mis etendusanalüüs või teatrikriitika. EtendusanalüüsEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi rakendab sageli teoreetilisi mõisteid konkreetse lavastuse uurimisel, teatrikriitika aga vahendab ja hindab enamasti aktuaalset teatripraktikat. Teatriteooria loob nende jaoks võimaliku mõistelise raamistiku.
20. ja 21. sajandil on teatriteooria tihedalt põimunud teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega. TeatrisemiootikaTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , teatrifenomenoloogiaTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi , retseptsiooniteooria, antropoloogia, sotsioloogia, soouuringud ja etendusuuringudEtendusuuringudInterdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis käsitleb etendamist ja performance’i laias tähenduses alates kunstidest kuni rituaalide, mängude, avalike sündmuste ja argielu performatiivsete praktikani.Loe edasi on kõik laiendanud seda, milliste küsimustega teooria tegeleb.
Vaata ka: teatriteadusTeatriteadusTeatrit ja etenduskunste ajaloolise, esteetilise, teoreetilise, sotsiaalse ja kultuurilise nähtusena uuriv akadeemiline teadusvaldkond.Loe edasi , etendusanalüüsEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi , teatrisemiootikaTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , teatrifenomenoloogiaTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi , etendusuuringudEtendusuuringudInterdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis käsitleb etendamist ja performance’i laias tähenduses alates kunstidest kuni rituaalide, mängude, avalike sündmuste ja argielu performatiivsete praktikani.Loe edasi .
