Teatrifenomenoloogia (ingl theatre phenomenology) on fenomenoloogiast lähtuv teatriteaduslik suund ja analüüsihoiak, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele, kehalisele ja situatsioonilisele kogemisele. Olulised on see, kuidas nähtused vaatajale ilmnevad, kuidas tajutakse keha, ruumi, aega, heli, materiaalsust, kohalolu ja atmosfääri.
Teatrifenomenoloogiline lähenemine kerkis jõulisemalt esile 1980. aastatel. See ei moodusta üht ranget koolkonda või kindlat analüüsiskeemi, vaid koondab erinevaid fenomenoloogilisest filosoofiast mõjutatud viise, kuidas teatrit kogemuse kaudu mõtestada. Tähelepanu ei ole ainult küsimusel „mida see tähendab?”, vaid ka küsimustel „kuidas see mulle ilmneb?” ja „kuidas ma seda kehaliselt tajun?”.
Teatrifenomenoloogia rõhutab vaatajaVaatajaÜksikisik, kes võtab etendust vastu ning osaleb selle tajumises ja tähenduse kujunemises oma tähelepanu, kogemuste, ootuste ja reaktsioonidega.Loe edasi aktiivset ja kehastunud positsiooni. VaatajakogemusVaatajakogemusVaataja subjektiivne tervikkogemus etendusest, mis hõlmab tajulisi, emotsionaalseid, kehalisi, kognitiivseid, ruumilisi ja sotsiaalseid kogemusi.Loe edasi hõlmab nägemise ja kuulmise kõrval ruumitunnet, liikumise tajumist, lähedust, pinget, temperatuuri, atmosfääri ning teiste inimeste kohalolu. Seetõttu võib fenomenoloogiline kirjeldus käsitleda ka selliseid nähtusi, mida on keeruline taandada kindlale sümboolsele tähendusele.
Oluline uurimisala on etendajaEtendajaÜldnimetus inimesele või mõnel juhul objektile, kes täidab etenduses esitavat või tegevuslikku funktsiooni; hõlmab näiteks näitlejaid, lauljaid, tantsijaid ja muusikuid.Loe edasi keha ja kohalolu. Etendaja ei ole ainult tegelast või ideed tähistav märk, vaid vaataja ees reaalajas tegutsev materiaalne keha. See topeltaspekt – keha kui tähenduse kandja ja keha kui vahetult tajutav kohalolu – on paljude nüüdisteatri käsitluste keskne küsimus.
Teatrifenomenoloogiat on sageli vastandatud teatrisemiootikaleTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , kuid tänapäeval käsitletakse neid pigem täiendavate vaatenurkadena. Etendus võib samal ajal luua kultuurilisi tähendusi ja põhjustada vahetuid sensoorseid või emotsionaalseid kogemusi. Terviklik analüüs võib seetõttu kasutada mõlema lähenemise tööriistu.
Vaata ka: vaatajakogemusVaatajakogemusVaataja subjektiivne tervikkogemus etendusest, mis hõlmab tajulisi, emotsionaalseid, kehalisi, kognitiivseid, ruumilisi ja sotsiaalseid kogemusi.Loe edasi , vaatajaVaatajaÜksikisik, kes võtab etendust vastu ning osaleb selle tajumises ja tähenduse kujunemises oma tähelepanu, kogemuste, ootuste ja reaktsioonidega.Loe edasi , teatrisemiootikaTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , etendusanalüüsEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi , teatriruumTeatriruumFüüsiline keskkond, mida kasutatakse teatri tegemiseks ja kogemiseks ning mis hõlmab nii etendajate kui ka vaatajate paiknemis- ja tegutsemisalasid.Loe edasi .
