Teatriteadus (ingl theatre studies, theatre research; saksa Theaterwissenschaft) on akadeemiline uurimisvaldkond, mis käsitleb teatrit ja etenduskunste kunstilise, ajaloolise, esteetilise, sotsiaalse, institutsionaalse ja kultuurilise nähtusena. Selle uurimisobjektideks võivad olla etendused ja lavastused, dramaturgia, näitlemine, lavastamine, teatriruum, publik, teatriajaloos toimunud protsessid, teatriinstitutsioonid ning teatri suhted ühiskonna ja teiste kunstiliikidega.
Kuigi teatrit puudutavaid teoreetilisi ja kriitilisi kirjutisi leidub juba antiikajast, kujunes teatriteadus iseseisva akadeemilise distsipliinina peamiselt 20. sajandi alguses. Selle üheks lähtekohaks oli kirjandusteaduslik näitekirjanduse uurimine, teiseks aga eeskätt Saksamaal arenenud teatriajalooline uurimine. Saksa teatriteadlase Max Herrmanni käsitluses sai teatriteaduse keskseks objektiks mitte enam näidend kui kirjandustekst, vaid etendus kui esinejate ja publiku kohtumisel sündiv sündmus.
Tänapäeva teatriteadus kasutab väga erinevaid uurimismeetodeid. Nende hulka kuuluvad näiteks teatrihistoriograafia, etendusanalüüs, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, teatrisotsioloogia, retseptsiooni- ja publiku-uuringud, dramaturgia- ja tekstiuuringud ning kultuuri- ja soouurimuslikud lähenemised. Teatrit võib uurida nii üksiku kunstiteose kui ka institutsiooni, ühiskondliku praktika või kultuurilise sündmusena.
Teatriteaduse eripära tuleneb suuresti uurimisobjekti olemusest. Etendus toimub kindlas ajas ja ruumis ning kaob oma algsel kujul pärast toimumist. Seetõttu põhineb teatriuurimine sageli vahetul vaatamiskogemusel, kuid kasutab ka fotosid, videosalvestisi, kavalehti, lavastusmaterjale, kostüüme, dokumente, kriitikat, publiku mälestusi ja muid etendusest säilinud jälgi.
20. sajandi lõpul laienes teatriteaduse uurimisväli märgatavalt. Tihedad sidemed kujunesid muu hulgas antropoloogia, sotsioloogia, semiootika, fenomenoloogia, kultuuriuuringute ja meediauuringutega. Teatriteadusega osaliselt kattuv etendusuuringute (performance studies) valdkond laiendab uurimisobjekti teatrist kaugemale ning võib käsitleda ka rituaale, tseremooniaid, sporti, poliitilisi sündmusi ja muid performatiivseid kultuuripraktikaid.
Teatriteadust tuleb eristada teatriteooriast ja teatrikriitikast. Teatriteooria keskendub teatri olemuse, toimimise, meetodite ja funktsioonide üldistele printsiipidele ning moodustab ühe osa laiemast teatriteadusest. Teatrikriitika käsitleb enamasti konkreetseid kaasaegseid lavastusi ja etendusi ning täidab lisaks analüütilisele rollile ka kultuuriajakirjanduslikku ja hinnangulist funktsiooni.
Vaata ka: retseptsiooniteooriaRetseptsiooniteooriaKunsti ja kunstiteoste vastuvõttu käsitlevate teoreetiliste lähenemiste kogum, mis uurib vastuvõtja rolli teose tähenduse, mõju ja tõlgenduse kujunemisel.Loe edasi , teatriretseptsioonTeatriretseptsioonTeatri, lavastuse või etenduse vastuvõtt publiku, üksikute vaatajate, kriitikute ja laiema kultuuriruumi poolt.Loe edasi , publikPublikEtendust või muud avalikku sündmust vastu võtvate inimeste kogum, kes teatris moodustab ühtaegu nii vaatajate rühma kui ka etendussündmuses osaleva sotsiaalse koosluse.Loe edasi , vaatajaVaatajaÜksikisik, kes võtab etendust vastu ning osaleb selle tajumises ja tähenduse kujunemises oma tähelepanu, kogemuste, ootuste ja reaktsioonidega.Loe edasi .
