Teatrisemiootika (ingl theatre semiotics) on semiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning tähenduste tekkimist etenduses. Semiootika lähtekohaks on arusaam, et kommunikatsioon toimub märkide kaudu; teatris võivad märkidena toimida näiteks sõna, žest, liikumine, kostüüm, valgus, heli, ruum ja objekt.
Teatrisemiootika kujunes eriti mõjukaks 20. sajandi teisel poolel ning 1970. aastatel sai sellest üks keskseid etendusanalüüsiEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi meetodeid. Oluliste teoreetikute hulka kuuluvad Tadeusz Kowzan ja Erika Fischer-Lichte. Eesti kontekstis on tähtis Juri Lotmani lavasemiootika käsitlus ning Tartu-Moskva semiootikakoolkonna laiem mõju.
Teatrisemiootika põhimõistete hulka kuuluvad teatrimärk, märgisüsteem, kood, semioos ning etenduse käsitlemine tekstina. Etenduse element ei ole märk lihtsalt oma olemasolu tõttu, vaid siis, kui see hakkab vastuvõtja jaoks millelegi viitama või tähendust looma. TeatrikonventsioonidTeatrikonventsioonAjalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud kokkulepe või väljendusreegel, mille abil etendajad ja publik mõistavad teatrilise tegevuse, märkide ja vormivõtete tähendust.Loe edasi ja kultuurilised koodid aitavad vaatajal neid tähendusi tõlgendada.
Semiootiline analüüs võib uurida, millised märgisüsteemid lavastuses domineerivad, kuidas need omavahel suhestuvad, milliseid kultuurilisi koode kasutatakse ning kuidas tekivad tähenduste vastuolud või mitmetähenduslikkus. Näiteks võib realistlik kostüüm kinnitada tegelase sotsiaalset identiteeti, samal ajal kui ebatavaline ruumilahendus selle tähenduse küsimärgi alla seab.
20. sajandi lõpul kritiseeriti ranget strukturalistlikku semiootikat selle eest, et see võib jätta tagaplaanile teatri kehalise, materiaalse ja meelelise kogemuse. Sellest kriitikast tugevnes muu hulgas teatrifenomenoloogilineTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi lähenemine. Tänapäeval kasutatakse semiootikat sageli koos fenomenoloogiliste, hermeneutiliste ja teiste meetoditega, mitte neid välistava alternatiivina.
Vaata ka: etendusanalüüsEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi , teatrifenomenoloogiaTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi , teatrikonventsioonTeatrikonventsioonAjalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud kokkulepe või väljendusreegel, mille abil etendajad ja publik mõistavad teatrilise tegevuse, märkide ja vormivõtete tähendust.Loe edasi , teatraalsusTeatraalsusTeatrile omane või teatrilisust esile toov kvaliteet, mis võib tähistada lavastatud, konstrueeritud ja vaatajale nähtavaks tehtud esitust nii teatris kui ka laiemates kultuuripraktikates.Loe edasi , teatriteooriaTeatriteooriaTeatri meetodeid, eesmärke, funktsioone, omadusi ja toimimispõhimõtteid üldistavate käsitluste ning mudelite kogum.Loe edasi .
