Näidend (ingl play) on draamavormis kirjalik tekst, mis on loodud või kasutatav lavaliseks esitamiseks. Traditsiooniliselt koosneb näidend tegelaste kõnest ja tegevusjuhistest ning kujutab tegevust, konflikte ja suhteid, mis saavad teatris etendajate tegevuse kaudu ruumilise ja ajalise vormi.
Näidend kuulub ühtaegu kirjanduse ja teatri valdkonda. Seda võib lugeda iseseisva kirjandusteosena, kuid selle vorm on ajalooliselt tihedalt seotud esitamise võimalustega. Näidendi ülesehitust mõjutavad muu hulgas oma ajastu žanridŽanrKunstiteoste liigitamise kategooria, mis koondab teoseid ühiste vormiliste, dramaturgiliste, temaatiliste, stiililiste või vastuvõttu suunavate tunnuste alusel.Loe edasi , teatrikonventsioonidTeatrikonventsioonAjalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud kokkulepe või väljendusreegel, mille abil etendajad ja publik mõistavad teatrilise tegevuse, märkide ja vormivõtete tähendust.Loe edasi , mängupaigad ja näitlemispraktikad.
Traditsioonilises tekstikeskses teatris moodustab näidend lavastuse peamise dramaturgilise aluse, kuid lavastusLavastusProovi- ja loomeprotsessis kujunenud teatrikunstiline tervik või struktuur, mis realiseerub konkreetsetes etendustes.Loe edasi ja näidend ei ole samad teosed. Lavastaja ja loovmeeskond võivad teksti kärpida, ümber järjestada, ajaliselt või kultuuriliselt ümber paigutada, kombineerida teiste materjalidega või muuta selle tähendusaktsente. Sama näidendi põhjal võib seetõttu sündida väga erinevaid lavastusi.
20. ja 21. sajandi teatris ei ole näidend enam lavastuse vältimatu eeldus. Dokumentaalteater, devising ehk koosloomeline teater, improvisatsioonilised praktikad, tantsu- ja visuaalteater ning postdramaatiline teater võivad lähtuda muudest materjalidest või luua teksti prooviprotsessis. Sellistes praktikates kasutatakse sageli laiemat mõistet dramaturgiaDramaturgiaNäidendi, lavastuse või muu etenduskunstiteose ülesehitus ja sisemine seostatus; mõiste võib tähistada ka teatava autori, ajastu või kultuuri näitekirjandust.Loe edasi , mis hõlmab lisaks sõnalisele tekstile kogu lavastuse ülesehitust.
Näidendi uurimisel võib keskenduda süžeele, tegevusele, tegelastele, dialoogile, kompositsioonile, žanrile, stiilile ja ajaloolisele kontekstile. Etendusanalüüsis uuritakse lisaks seda, millise suhte loob lavastus oma alustekstiga ja millised uued tähendused tekivad teksti, etendajate, ruumi ning teiste teatriliste vahendite koosmõjus.
Vaata ka: dramaturgiaDramaturgiaNäidendi, lavastuse või muu etenduskunstiteose ülesehitus ja sisemine seostatus; mõiste võib tähistada ka teatava autori, ajastu või kultuuri näitekirjandust.Loe edasi , lavastusLavastusProovi- ja loomeprotsessis kujunenud teatrikunstiline tervik või struktuur, mis realiseerub konkreetsetes etendustes.Loe edasi , žanrŽanrKunstiteoste liigitamise kategooria, mis koondab teoseid ühiste vormiliste, dramaturgiliste, temaatiliste, stiililiste või vastuvõttu suunavate tunnuste alusel.Loe edasi , teatrikonventsioonTeatrikonventsioonAjalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud kokkulepe või väljendusreegel, mille abil etendajad ja publik mõistavad teatrilise tegevuse, märkide ja vormivõtete tähendust.Loe edasi , teatriteooriaTeatriteooriaTeatri meetodeid, eesmärke, funktsioone, omadusi ja toimimispõhimõtteid üldistavate käsitluste ning mudelite kogum.Loe edasi .
