Etendusanalüüs ehk etenduse analüüs (ingl performance analysis) on teatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on lavastust võimalikult terviklikult kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada. Selle peamine allikas on uurija vahetu kokkupuude ühe või mitme etendusegaEtendusKindlas ajas ja ruumis toimuv sündmus, milles lavastus või muu etenduskunstiline tegevus saab etendajate ja vaatajate kohtumisel konkreetselt teoks.Loe edasi .
Etendusanalüüs ei põhine ühel ainukesel teoorial ega universaalsel küsimustikul. Analüüsi meetod valitakse vastavalt uurimisobjektile ja küsimusele. Olulisteks lähtekohtadeks võivad olla näiteks teatrisemiootikaTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , teatrifenomenoloogiaTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi , retseptsiooniteooria, dramaturgiline, sotsioloogiline või kultuuriteoreetiline lähenemine.
Ühe praktilise mudelina saab lavastust uurida kolme suure komponendi kaudu: dramaturgiaDramaturgiaNäidendi, lavastuse või muu etenduskunstiteose ülesehitus ja sisemine seostatus; mõiste võib tähistada ka teatava autori, ajastu või kultuuri näitekirjandust.Loe edasi , etendajaEtendajaÜldnimetus inimesele või mõnel juhul objektile, kes täidab etenduses esitavat või tegevuslikku funktsiooni; hõlmab näiteks näitlejaid, lauljaid, tantsijaid ja muusikuid.Loe edasi ning ruum ja ruumisuhted. Nende kõrval analüüsitakse stsenograafiat, valgust, heli, muusikat, videot, rütmi, liikumist, atmosfääri ning publiku ja esinejate suhet. Oluline pole üksnes elementide kirjeldamine, vaid nende omavaheliste seoste ja tähendusloome mõistmine.
Etendusanalüüs erineb teatriajaloolisest uurimisest selle poolest, et ideaaljuhul saab uurija lavastust ise vahetult kogeda. Samas kasutatakse ka lisamaterjale: tekstiraamatuid, kavalehti, fotosid, videosalvestisi, intervjuusid, proovimärkmeid ja teatrikriitikatTeatrikriitikaTeatri ja etenduskunstide avalik kirjeldamine, tõlgendamine, kontekstualiseerimine ning põhjendatud hindamine; ühtlasi oluline osa lavastuse retseptsioonist ja teatriajaloo allikmaterjalist.Loe edasi . Analüütik peab arvestama, et ka tema enda tajukogemus on situatsiooniline ja subjektiivne.
Etendusanalüüs ja teatrikriitika kattuvad osaliselt, kuid nende eesmärgid ning avaldamiskontekst on erinevad. Akadeemiline etendusanalüüs on tavaliselt metodoloogilisem ja põhjendab oma mõistevara; kriitika on sagedamini seotud aktuaalse kultuurivahenduse ja hinnangu andmisega. Mõlema kvaliteet sõltub tähelepanelikust vaatamisest, kontekstitundmisest ja argumenteeritud tõlgendusest.
Vaata ka: lavastusLavastusProovi- ja loomeprotsessis kujunenud teatrikunstiline tervik või struktuur, mis realiseerub konkreetsetes etendustes.Loe edasi , etendusEtendusKindlas ajas ja ruumis toimuv sündmus, milles lavastus või muu etenduskunstiline tegevus saab etendajate ja vaatajate kohtumisel konkreetselt teoks.Loe edasi , dramaturgiaDramaturgiaNäidendi, lavastuse või muu etenduskunstiteose ülesehitus ja sisemine seostatus; mõiste võib tähistada ka teatava autori, ajastu või kultuuri näitekirjandust.Loe edasi , teatrisemiootikaTeatrisemiootikaSemiootika haru ja teatriteaduslik lähenemisviis, mis uurib teatri märgilist loomust ning seda, kuidas etenduse eri märgid ja märgisüsteemid tähendusi loovad.Loe edasi , teatrifenomenoloogiaTeatrifenomenoloogiaFenomenoloogiline lähenemine teatrile, mis keskendub etenduse vahetule meelelisele ja kehalisele kogemisele, kohalolule, materiaalsusele, atmosfäärile ning vaataja tajule.Loe edasi , teatrikriitikaTeatrikriitikaTeatri ja etenduskunstide avalik kirjeldamine, tõlgendamine, kontekstualiseerimine ning põhjendatud hindamine; ühtlasi oluline osa lavastuse retseptsioonist ja teatriajaloo allikmaterjalist.Loe edasi .
