Teatrikriitika (ingl theatre criticism) on teatri ja etenduskunstide avalik kirjeldamine, tõlgendamine, kontekstualiseerimine ja põhjendatud hindamine. Selle kõige tavalisem vorm on arvustus, kuid teatrikriitika võib hõlmata ka pikemaid esseid, ülevaateid, intervjuudega põimunud analüüse ning muid kriitilise refleksiooni vorme.
Kriitika paikneb kunsti, ajakirjanduse ja analüüsi piiril. Kriitik vahendab lavastustLavastusProovi- ja loomeprotsessis kujunenud teatrikunstiline tervik või struktuur, mis realiseerub konkreetsetes etendustes.Loe edasi inimestele, kes seda võivad olla näinud või mitte, toob esile oluliseks peetud kunstilised valikud, asetab teose konteksti ja sõnastab oma tõlgenduse. Hinnang on kriitika tavapärane osa, kuid selle väärtus sõltub sellest, kui selgelt on eristatavad kirjeldus, tõlgendus ja hinnang ning kui põhjendatud on kasutatud kriteeriumid.
Teatrikriitikat tuleb eristada etendusanalüüsistEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi , kuigi nende oskused ja töövõtted kattuvad. Akadeemiline etendusanalüüs on tavaliselt metodoloogilisem ja võib olla mahult ulatuslik; kultuurimeedias avaldatav kriitika peab sageli reageerima kiiresti, arvestama väljaande formaati ja pöörduma laiema lugejaskonna poole.
Teatrikriitika on oluline osa teatriretseptsioonistTeatriretseptsioonTeatri, lavastuse või etenduse vastuvõtt publiku, üksikute vaatajate, kriitikute ja laiema kultuuriruumi poolt.Loe edasi . Kriitiku tekst võib mõjutada avalikku arutelu, kujundada teose mainet ja osaleda selle hilisema kultuurilise staatuse kujunemises. Samas esindab professionaalne kriitika ainult üht osa publiku vastuvõtust ega saa olla kogu publiku reaktsioonide otsene asendaja.
TeatrihistoriograafiasTeatrihistoriograafiaTeatriajaloo kirjutamise ja uurimise põhimõtteid, meetodeid, allikaid ning varasema ajalookirjutuse kujunemist käsitlev teatriteaduse valdkond.Loe edasi on kriitika väärtuslik, kuid allikakriitiliselt käsitletav materjal. Kuna etendus ise kaob, võib arvustus säilitada olulisi kirjeldusi näitlemisest, stsenograafiast, publikureaktsioonidest ja oma aja ootustest. Samas kajastab iga kriitikatekst konkreetse autori positsiooni, väljaande konteksti ja hinnanguid.
Digitaalne meedia on laiendanud kriitika avaldamiskohti ja autoreid. Professionaalse ajakirjanduse kõrval osalevad teatriretseptsioonis blogid, taskuhäälingud, sotsiaalmeedia ja publikupõhised platvormid. See muudab kriitika vorme, kuid ei kaota vajadust täpse kirjelduse, läbipaistva argumentatsiooni ja eetilise vastutuse järele.
Vaata ka: etendusanalüüsEtendusanalüüsTeatriteaduse keskne analüütiline praktika, mille eesmärk on kirjeldada, tõlgendada ja mõtestada lavastust selle konkreetsete etenduste ning eri lavastuskomponentide koostoime kaudu.Loe edasi , teatriretseptsioonTeatriretseptsioonTeatri, lavastuse või etenduse vastuvõtt publiku, üksikute vaatajate, kriitikute ja laiema kultuuriruumi poolt.Loe edasi , teatrihistoriograafiaTeatrihistoriograafiaTeatriajaloo kirjutamise ja uurimise põhimõtteid, meetodeid, allikaid ning varasema ajalookirjutuse kujunemist käsitlev teatriteaduse valdkond.Loe edasi , publikPublikEtendust või muud avalikku sündmust vastu võtvate inimeste kogum, kes teatris moodustab ühtaegu nii vaatajate rühma kui ka etendussündmuses osaleva sotsiaalse koosluse.Loe edasi , lavastusLavastusProovi- ja loomeprotsessis kujunenud teatrikunstiline tervik või struktuur, mis realiseerub konkreetsetes etendustes.Loe edasi .
