Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 24. sept. 2026
3/10
- Aeglane, rasvane
„Näitemäng“, Fosse, Theatrum
Kui oli lärm teatrite rahastamise pärast, siis ei seatud kahtluse alla hinnangut Theatrumi kunstilisele tasemele. Leiti, et tema olemasolu kooli kõrval ja sellega seoses olemas olev võrgustik koos minevikuteenetega väärivad raha andmist.
1976 Sulev Luik, Aleksander Eelmaa, Peeter Volkonski, Eero Spriit, Rein Oja (või Raivo Rüütel).
2025 Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Marius Peterson, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson, Tarmo Song, Maria Peterson.
Mu jaoks pool sajandit, sest seda nüüdset nägin alles sel aastal.
Sama teema – olemise absurdsus ja lootusetus.
Ja ses lootusetuses ometi lootuse säilitamine.
Tänases päevas lisandus kristlik pettekujutelm – kui olla tubli, siis saad reisile (paradiisi).
Kuula isa sõna!
Seal oli justkui kaks poolust – kaks paari tublisid ja kolm kuradit, kel ülesandeks raputada nende tubliduse maailmapilti.
Ühtviisi tuimalt väikekodanlikud olid nad kõik – nii korraliku elu tasuks imelist kruisi ootajad, kui neid segadusse ajada püüdvad kuradid.
(Servapidi oli tuimuseerandiks esimest näitlejat mängiv Marius Peterson, aga ainult servapidi.)
Kui võrrelda kaht Lembit Petersoni lavastust, maailm ei ole hukka läinud!
Maailm on end rasva söönud!
Sellest kunagisest pingest ja ahastusest pole midagi järel.
Pikad pausid ei tähenda mõttetihedust.
1976 – Godot oodates
2026 – Näitemäng
PS! Kusagil keskel pöördub näitleja Marius Peterson publiku poole ja küsib, kas publiku hulgas on kedagi, kes oleks valmis noort naisterahvast mängima. Oleks läinud küll – vaid selleks, et tekitada natukenegi elevust näiteseltskonda, näha neis ilmuvat mingitki pinget. Kahjuks istusin neljandas reas ja keskel …
Publiku hulgast tõuseb halli habeme ja halli peaga musta särgi ja mustas ülikonnaga kollaste kingadega mees, kes tahaks olla (ses näitemängus) noor naine?!
Ülesanne lavaka tudengitele – käia Theatrumi Näitemängus end lavale naisnäitlejaks pakkumas!
PS!PS! Omal ajal oli legend Volkonski Noorsooteatrist vallandamise kohta. Punamütsikese näärietenduses pidi Volk mängima jahimeest. Ta läks lavale enne hunti ja lasi Punamütsikese maha, see langes selili ja ei liigutanud. Möll missugune, oli pinget nii laval kui saalis. Volk lasti lahti ja Punamütsikest ei lastud, mütsikesel oli see alles esimene sigadus, aga Volgil mitmeteistkümnes.
PS!PS!PS! Lembit Peterson sai Godot eest ENSV teatriühingu preemia. Fosse „Näitemängu“ Theatrumis pole nagu arvustatudki, pole midagi öelda olnud, vaid paar turundusteksti.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 4. apr. 2026
5/10
- Haip
Tagant teisest reast paistab maailm hoopis teistsugune kui eest teises.
Distants.
Distants välistab lummuse – võiks öelda.
Aga ka esirea vaatajad kehitasid õlgu.
Kriitika on palju kiitnud.
Kui selles kiituses on kiidetud ka näidendit – on tegemist sisuturundusega.
Näidend on kesine – autor on üritanud üheaegselt tulistada igas suunas ja tulemuseks on igavene hulk tabamata märklaudu.
Siit ka etteheide lavastajale – paari kärpe ja/või lisandusega oleks võinud jutustada haarava loo. Isegi tagant paistis, et näitlejate mäng oli täpne ja fantaasiarikas. Nüüd oli see muutunud trikiks iseeneses – mustkunstniku nipp ei ole kübarast jänese tõmbamine, õige nipp on õige ootuse loomisega tekitatav üllatusmoment.
Ootust ju loodi. Tekitati isegi õpetaja-õpilase salaseksi skandaalikene. Natuke arusaamatuks jäi selle juures, kas hukkamõistev juutuuber oli lavastusmeeskonna otseses teenistuses või kasutati lollikest lihtsalt ära. Muidugi, naiivse õigluse-eest-võitleja, moralisti ärakasutamine oleks võinud otseselt haakuda selle näidendiga, kuid see võimalus hajus kuhugi (tabamata) märklaudade paljususse.
Tulin ootusega erootilisest vaatemängust. Viieteist minuti järel tekkis tunne, jutustatakse hoopis inimene-inimese suhte lugu, kus tavapärast soorollide pööramisega avatakse mingi ootamatu tahk. Selle asemel tuli ajupestud lihtsakese jutt kapitalismi koledusest ja kliimakatastroofist. Korraks ekskurss alateadlikest salatungidest sinna vahele, aga seegi vaid markeeringuna.
Sinna kuhugi algusesse jäi rippuma arusaamatus – miks see keskealine(?) või vananev(?) naine pidi üldse tahtma noort poissi endaga mööda maailma kaasa vedada. Alati saadaolev seksiliha? Tagant teise ritta see küll välja ei paistnud ja etendusejärge peldikujärjekorra repliikide järgi otsustades ei olnud seda näha ka eespool.
Kui puudub käivitav tung, siis on liikumine tühi võimlemine.
Kui etendus oleks olnud jaotatud kahte vaatusesse, siis ma ei oleks lõpuni vaadanud.
Aplaus oli viisakas.
Rituaal. Eestlased on hästikasvatatud teatrirahvas.
Päris tühja ikka ei läinud. Sain nime.
Mitte selle laval olnud poisi oma.
Hoopis sellest kirjutanud Delfi kultuuriajakirjaniku oma. Kui näen edaspidi seda nime, siis loen tema teksti mõttega läbi.
Emel-Elizabeth Tuulik - guugeldades leiab artikli Delfis.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 13. aug. 2026
2/10
- Lahkusin pärast esimest vaatust
Isegi – nii ja naa - ei saa öelda.
Õnnetus algas sellest, istusin kolmandas reas serva pool. Pinkide tõus oli kasin. Sama lai kui vaatajate ruum, oli ka näitlejate oma ja lava jaoks ei olnud mingit poodiumi ehitatud.
Suur osa tegevusest jäi mu jaoks nägemata ja kuulda ei olnud suurt midagi. Suurt midagi – heli jõudis küll minuni, kuid sellel (tekstil) polnud erilist mõtet.
Seal laval toimetas üks väga hea näitleja ja ülejäänud olid sellisel isetegevuslaste tasemel. Väga hea oli Tõnu Oja. See väga hea näitleja oli suure osa ajast ratastoolis, see võimendas lava ja saali vastuolu – enamasti kuulsin tema häält, kuid ta jäi nägemata.
Võin rahulikult ja rõõmsalt istuda ja kuulata, kui tekst on huvitav. Umbes viis minutit pärast algust oli selge, kuhu suunas asjad hakkavad minema – üllatused jäid olemata, kuigi näidendi autor ja lavastaja (ühes isikus) olid üritanud neid üllatusi teksti sisse panna. Ühesõnaga autori naiivsus kompositsiooni osas oli ilmne ja häiriv. Nii teksti kui lavastuse osas.
Millegipärast oli plakatile pandud ilusa tibi pilt. Tibi oli olemas, ta puusajoon ja rinnakumerused olid ilusad vaadata, kuid tervet etendust sellega siiski ei täida – pealegi istusin halva nähtavusega kohas.
Teist vaatust ei hakanud vaatama, kell hiline ja pikk tee koju sõita. Puudus ka igasugune lootus teise vaatuse osas.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 7. juuli 2026
8/10
- Uskudes inimeste pahelisust. Ja siiski ...
Seal oli ka seksistseen.
Õigupoolest pärast-seksi-steen, kus tegelased vahetasid muljeid ja ronisid vähehaaval voodist välja.
Nad ronisid voodist välja nii, et publik ei näinud ei nende alastust ega nende riietatust. Nad otsisid voodi alt sinna lennanud pesu ja olid publikust ära pööratud nii, et publik ei näinud nende strateegiliselt olulisi kehaosi.
Vaataja pilgule nägi see usutav välja.
Samas oli kogu näidend üles ehitatud tegelaste motiivide ja käitumiste mitmetähenduslikkusele – me kuuleme, mida nad räägivad oma käitumistest ja nende motiividest, kuid me ei pea seda uskuma. Kohati annavad nad ise sellekohaseid vihjeid.
Vihjeid selle kohta, et järsku oli kõik teistmoodi.
Mu jaoks on meeliülendav uskuda, kõik oligi pahupidiselt. Ja see pahupidiselt olemine pole sugugi kaunist hetke nulliv, see muudab kauni hetke veel kaunimaks.
Seletan eelneva lõigu lahti.
Naisel raha vähe ja otsustab leida rikka vanamehe, kellele hinge ja rahakotti pugeda. Leiab. Aga motivatsioon ei muuda kaunist ühist hetke tema jaoks vähem kauniks.
Mees saab aru, naisel on tema raha rohkem vaja kui keha ja hinge. Otsustab anda raha, aga armastuse ostmise tunne ei muuda tema jaoks kaunist hetke vähem kauniks.
Ja ongi etendus armastuse võimalikkusest. Kus tegelaste (varjatud) motiivid ei väära armastuse võimalikkust.
Vana naine on lavastanud vanade näitlejatega lugusid vanade inimeste eludest.
Olen ka vana.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 17. apr. 2026
3/10
- Kõik sõltub taustsüsteemist
Tegelikult, päris kõik ei sõltu, aga kõik, milles on mingi subjektiivsuse moment juures.
Alustan taustast – selgitamaks oma urisevat ja haukuvat suhet.
Kaks korda paarinädalase vahega vaatasin Ugala „Elamise hinda“, enne kui nägin „Taeva kingitust“. Kusjuures viimane „Elamise hind“ oli just eelmisel õhtul enne „Taeva kingitust“.
„Taeva kingitus“ on mingi määral samasugune kui „Elamise hind“ – laval on kasutuses ratastool, näidend räägib (ka) surmast ja alastus peaks ka olema olemas.
Oleksin hea meelega „Taeva kingituse“ vaheajal lahkunud, kuid minuga kaasas olev isik ei tahtnud. Minu tüdimus polnud ka ultimatiivne, olin nõus istuma (kuigi sain pärast pahandada, justkui oleksin liigset tähelepanu pööranud juhuslikult kõrval istuva daami kehale – enda arvates küll mitte.)
Rahulolematus võrdluses.
Alastus. Kingitus algab justkui voodistseeniga, poiss ja tüdruk on veetnud tormilise juhuseksi öö – mõlemal on aluspüksid jalas ja tüdrukul ka öösärk seljas. Elamise hinnas on alasti mees pikalt publikust paari meetri kaugusel, näoga publiku poole. Alastuse eitamine kuulub justkui hoopis teise ajastusse.
Ratastool. Kingituses poleks loo põhijoones mitte midagi muutunud, kui ratastooli poleks olnud – see mõjus kunstliku lisandusena, näidendi autor ja lavastaja tahtsid silma teha „kaasaegsusele“. „Elamise hinnas“ poleks lugu ratastoolita üldse saanud ollagi.
Näitlejate kõne. Kingituse näitlejad rääkisid justkui kuuekümne viie aasta taguses Panso filmis „Näitleja Joller“ – täispuhutud paatosega ka olmepisiasju käsitledes. Elamise hinna näitlejate kõne oli äärmisel loomuliku kõnerütmiga, samas ei läinud kaduma ükski häälik, sõnadest või lausetest rääkimata.
Lugu ise. Olen pigem kirjanduse, kui teatri oma. Teater saab läbi ja alatasa on mu meeles koduteel ja järgmisel päeval näidendi tekst. „Taeva kingituses“ olid reaalsus ja mütoloogia väga segamini ja polnud aru saada, mis oli päriselus ja mis kujutluses.
…
Häirivat võrdluses oli veel ja veel.
AGGA,
Aga „Taeva kingitus“ oli lavastatud Ugala suhteliselt uue juhi poolt. Kahe esietenduse vahe oli pool aastat. Mõlemad näidendid olid surmast ja vigasusest – nende kõrvuti mängukavas olemine näitab otsustaja/juhi julgust. On võimalik, et siit on tulemas Ugala uus nägu. See uus nägu on mulle väga meelt mööda – mul ostetud juba piletid „Elamise hinna“ kolmandaks vaatamiseks.
Aga „Elamise hinna“ lavastaja oli lavastanud ka „Murdja“, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Mõne asja mittemeeldimine ei tarvitse tähendada hävitavat hinnangut tegijale. Nende kahe baasil (ja võrdluses) on mul suured ootused uueneva Ugala suhtes.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 3. juuni 2026
10/10
- Täiesti erakordne
Nädalate, võib olla kuude kaupa pole sa rääkinud.
Pole naeratanud.
Rääkimisest – noh, võib olla pole midagi öelda olnud, pole olnud kedagi, kellele midagi öelda. Paar „ei’d“ või „Jah’i“ välja arvatud.
Ja sellest, et naeratamine ununenud olnud, sellest saad aru alles siis, kui oled juhuslikult omaette naeratanud ja keegi on seda märganud ja kommenteerinud – näe, see oskab isegi naeratada. Ja sina oled seda juhuslikult kuulnud.
See oli Nuutrumi „Süütu“ dominant.
See tunne oli tuttav.
See tunne tuli tuttav ette.
Sellega algas etendus. Seal on nii, et kaevanduses töötav Elina on üksi rassides laulmas – ingeri laulu. Ja ilmub tüüp, kes on teda tummaks pidanud.
Ja selleks, et seda mittenaeratamise tunnet lavastada ja näidendisse kirjutada, pidi see tunne olema tuttav ka lavastajale.
Ma suutsin algusest peale minna sisse. Oli kohene arusaam – lavastaja saab minust aru ja mina saan temast aru. Meil on puutepunkt.
Ei mäleta praegu, kas Elina üldse naeratas. Kogu etenduse jooksul.
Vist ei.
Naeratusest loobumine on naiselikkusest loobumine?
Naeratusest loobumine on inimlikkusest loobumine?
Olla ennast ise asjaks määranud? Sest inimene olla on nii raske?
Üritan siin kirja panna mõnda, mis pole kriitikas korrutamist leidnud.
Oli süütu ingerlane eestlaste keskel.
Süütul on kaks üldist tähendust – seksuaalne süütus ja karistusõiguslik süütus.
(Mis on süütu vastand? Kas süüdi? Või süütusetu? Selles näidendis – süütusetu.)
See, millest arvustajad on mööda läinud, on näidendi eestlaste seksuaalse süütuse puudumine. Nad kõik on ebanormaalsed – on parajasti või on olnud seksuaalselt aktiivsed vormis, mis on kohati lihtsalt moraalis hukka mõistetud ja kohati ka kriminaalkorras karistatav. Kõik etenduse eestlased on perverdid.
Vana naine magab noore mehega, keda ta on emana kasvatanud, mees teeb oma õega lapse, seksi saamiseks on vägistamine loomulik.
Vist sai kõik – ega neid tegelasi seal eriti palju ei olnudki.
Ah’jaa – üks neist on tapnud teadlikult oma sõbra. Koera, eks seegi ole näidendi autori valik, et koer on olnud sõber, tapetav sõber.
Ja kummalisel kombel on need perverssed eestlased need, kelle on halastust süütu ingerlanna vastu. Ja valmisolekut riskida endaga, et teda aidata.
Ma ei oska seda seletada, mingi üldistava lausepaariga. Ma panen seda tähele ja … endamisi sõnastan vaadates lavastajapositsiooni – nõukogude võim on insestist loomuvastasem.
See on lihtsustav.
Aga samas, kas Elina süütuse kaotamine lõpustseenis, mis oli tema enda valik ja otsustus – välise sunduse tõttu – pole siis perverssne?
Natukenegi mitte?
Ja mis edasi – kui Elina on kaotanud näidendi lõppedes süütuse, kas ta siis saab sellega õiguse ja oskuse teistele halastada? Süütu oskab näha vaid enda kannatust, süütusetu oskab näha ka teisi ja nendest hoolida? Kas eestlaste tahe otsida ühele võõrale Elinale pääseteed on üldse seotud enda süütusetusega?
Või on need (süütusetus ja oskus näha teiste kannatusi) täiesti sõltumatud asjad? Vaevalt – egas muidu ei oleks näidendi autor ja lavastaja neid niiviisi kokku pannud.
Nüüd paar olulist detaili.
Üks näidendi olulisi tipphetki oli esimese vaatusel lõpu tants tagalaval – õigupoolest lava taga olevas teises ruumis ühe Tormise „Ingerimaa õhtute“ loo saatel. Pean võimalikuks, et see katarsise-hetk oli mul ainulaadne, sest olen näinud/kuulnud selle tsükli esiettekannet. Ja mäletan.
Üks teine tipphetk oli kuuba maletaja Capablanca laul lõpu eel. Tegelikult ta ei laulnud, ta karjus, ta röökis! Alles pärast etendust guugeldades sain teada, et see näitleja on õppinud klassikalist laulu. See esituse intensiivsus tõi meelde Rakvere teatris lavastatud „Somnambuuli“, mille hingepigistav osa oli teise vaatuse alguses Imre Õunapuu laul vasakul saaliukse juures, laval ei toimunud mitte kui midagi ja külm võru oli südame ümber.
„Süütus“ laulab hull, „Somnambuulis“ tumm.
„Somnambuuli“ käisin kaks korda vaatamas.
„Süütutki“ olen kaks korda vaadanud.
(Selles tekstis on kolmteist küsimärki. Püüdsin nendega hästi kokkuhoidlik olla. Formaalselt on siin üks hüüumärk, aga see on näiline – terve tekst on hüüumärk.)
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 12. apr. 2026
10/10
- Huvitav, üllatustega.
Olen valmis minema teist korda „Mr Greeni külalist“ vaatama.
Nii meeldis.
Ei meeldinud nii palju, et seda kindlalt otsustada …
Meeldivaks avastuseks oli Raivo Rüütli (RR) mäng.
Väga detailirohke. Kõik detailid kümnesse.
Head detailid, oskus neid proovide käigus märgata ja ära kasutada oli kunagi Peep Maasiku firmamärk – seepärast armastasin teda. Nüüdne pole tema lavastatud, tegelikult Erki Aule.
Ja Maasiku viimane lavastus – „Läbimurret oodates“ – on selline õlgu kehitama panev. Maailm muutub.
RR oli minu radarilt täitsa maas. Oli aastaid tola teinud vana Baskini teatris, aga see pole minu jaoks päris teater. Ea poolest on ta pensionär.
See mr Green tundub selline suurrolli mõõtu asi olevat.
Tuleb vana mees praktiliselt olematusest ja teeb sellise rolli! Loomulikult ei saa ta selle eest teatriliidu aastapreemiat, aga Eesti teatripildis on see tema esitus erakordne küll.
Seal lavastuses on teine mees ka, ta on seal vajalik RR sära jaoks. Näidendis on ette nähtud ja keegi peab vastu mängima ka.
Näidend on selline, et seda oleks võinud mängida ka üheplaanilise palakatina. Plakati sõnum oleks võinud olla midagi andestamise ja homo-on-ka-inimene kuulutamise vahepeal.
Kõigepealt pani RR enda kui inimest armastama … ja alles kunagi hiljem, kui kõik olid teda juba armastama hakanud, siis selgus tema kuulumine pahade poolele ja pahade hulka.
Ma elasin talle kaasa – mitte lihtsalt empaatia, kindlasti ka sümpaatia. Ja see, kas ta suudab andestada, oli mulle tähtis!
Tähtis mitte selle pärast, kellele andestatakse, vaid andestajale endale vabadust andev. Ma tahtsin, et RR poolt mängitav Mr Green oleks õnnelik. Oleks õnnelikum kui näidendi alguses seda oli.
Pileteid on päris palju saada. Ja etendus väärib vaatamist.
(See Mr Greeni ülisuur kõht on ehtne, Raivo Rüütlil ongi selline.)
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 24. apr. 2026
9/10
- Huvitav, üllatustega.
Käisin, neljas rida. Mitte just parim koht, aga hea.
Enda kogemus. Näinud nelja, viit, kuut lavastust Eesti teatrites. Lugenud kümmekond korda.
Olin möödaminnes, süvenemata lasknud pilgu üle arvustuste.
Näidendist. Kirjutatud on – lavastaja olla teinud kärpeid toomaks välja olulist selles loos, nii et lugu ise pääseks mõjule.
Tore on. Ehk tõlgendades seda – tegemist on üldhariva teatritükiga, paras laiskadele koolilastele vaadata, saamaks „arvestatud“.
Minu varasem teatri- ja lugemiskogemus lubas Opheliat pidada mõttetuks tibiks, kes näidendis rohkem liiglihana kui orgaaniliselt vajalikuna.
Siin oli Ophelia vajalik, oluline ja jooksis tema isiku arengu kaar. Varasemalt oli arusaamatu, kas ta ikka tappis end või oli tegemist õnnetusjuhtumiga, siin oli selgelt õnnetujuhtum. Ta läks kaasa hullu mängiva Hamleti suhtlusmaneeriga ja seetõttu peeti teda ennast ka hulluks. Segadust nii temas endas kui näidendi vaatajates süvendas (lisaks Hamletile) tema isa ja kuninga katsed temaga Hamletit manipuleerida.
Hamleti ema ja tema vana ja uue mehe lugu. Olen harjunud – ema on süütu lollike ja tema uus mees hirmus paha ja ahne. Siin oli Hamleti ema see kael, mis pöörab meeste pead ja Hamleti isa surm oli selgelt tema emast lähtuv, tema inspireeritud, tema heaks kiidetud. Miks ometi – küsib mu kivinenud mõistus. Sest tal oli täkku vaja, vastab lavastus. (Noort täkku, mõtelge.)
Hamleti ema ja Ophelia seksuaalsuse rõhutamine selles lavastuses, on omavahel kooskõlas ja sobivad praeguse ajastu hoiakutega.
Jaapan. Mu kokkupuude Jaapani teatritraditsiooniga on vaid Jalaka „Eesti ballaadide“ lavastus, kus oli üks jaapani naine kaaslavastaja. Ja see naine mängis/tantsis ise ka kaasa. Oli üle aegade ulatuv teatrielamus. Siinsest väga erinev.
Mu jaoks oli lavastuses nähtav teatrikeel (teatri tinglikkus) väga loomulik ja sobis hästi üldise tänase teatripildiga. Selgelt idamaised olid vaid kõverad mõõgad. Kui mõõgad oleksid sirged olnud, poleks Jaapani-sõnale ise tulnudki. Lavastuse jõuline dekoratiivsus meenutas pigem noort Toomingut kui minu arusaama Jaapani kultuurist.
Näitlejad. Enamasti maskid. Võeti palju poose ja tarduti neisse, kohati isegi minutiteks. Seista tõstetud kätega pikka aega liikumatult ja siis liikuda pehmelt ja sujuvalt on raske, igaüks seda ei suudaks. Paar korda isegi mõtlesin, see näitleja on selles rollis just kehalise suutlikkuse tõttu – mõnel teisel (mängivamal?) näitlejal poleks vast need tardumise asjad nii hästi välja tulnud.
Näitleja „Hamletis“ maskina – kaasa arvatud peaosa täitja – mida vaatus edasi, seda rohkem oli tema (nimitegelase) nägu kaetud valgega. Esimese vaatuse inimlik jume oli lõpuks täitsa kadunud, näidendi tegevust arvestades oli see täitsa loomulik – olukorrad nõudsid talt justkui otsustamist ja tegutsemist, aga tema tahtis muudkui leida uusi ja uusi ettekäändeid tegutsemise edasilükkamiseks –võib ju kole olla küll.
Kolm näitlejat olid selgelt eraldi sellest poose võtvate maskide hulgast ja need meeldisid mulle kõige rohkem. Vähemalt kaks rolli neist kolmest olid need, keda tavaliselt peetakse kõrvalrollideks.
Kõigepealt see, keda tavaliselt kõrvalrolliks ei peeta – Rein Oja mängis Poloniust. See Polonius on Hamleti onu nõunik, enne oli ta olnud tapetud kuninga nõunik. See Polonius pole selles lavastuses kõige teravam pliiats – Hamleti ema on see kael, mis pöörab kuninga pead, aga Polonius mängis kogu aja kuningale pugedes, jätte kuninganna justkui kõrvaliseks. Kuidagi, kusagil oli olemas tunne – Polonius teadis vana kuninga surma lugu, aga oli otsustanud sellest mitte hoolida. Tema lojaalsus oli suunatud eelkõige iseendale.
Rein Oja mängib harva ja mulle on see alati sündmus. Võrreldes ülejäänud peategelastega mängis ta traditsioonilisel viisil kõige enam – ka siis kui ta võttis ette nähtud poose, siis kusagil ka nendes poosides säilis tal talle omane iroonia oma tegelase suhtes. Ja hääl oli nüansseeriutm kui teisel peategelastel. Kuidagi oli tema mängitus rohkem päris inimest.
Guido Kangur mängis vana, tapetud kuninga vaimu. Tegi seda inimlikult, soojalt ja armastusega Hamleti vastu, tundes ise justkui piinlikkust, et peab oma pojale peale panema raske kättemaksu kohustuse – teades Hamleti tungi tegutsemist ja otsustamist vältida. Hamleti isa vaim (Guido Kangur) mängis „väikest inimest“. Selleks kasutas ta Jüri Järveti häält ja kõnemaneeri, panin silmad kinni ja kuulsin Järvetit Käbirlinski rollis „Tema majesteet komödiant“.
Ivo Uukkivi mängis hauakaevajat. See oli selle lavastuse kõige erakordsem asi – hauakaevaja oli kogu maailmale vihane punkar, kes suhtles avatult publikuga ja nautis enda jultumust seda tehes. „Jultumust“ – see sõna seepärast, mingil moel oli see roll vastuolus kogu ülejäänud lavastuse ja kõigi teiste staatilisega.
Tekkis isegi veider tunne – kõik tegelased etendasid puiseid rolle, elus liha oli näha Hamleti isa vaimus ja hauakaevajas.
Kõnetehnika on asi, mida ei tahaks mainidagi, aga olen sunnitud. Teises vaatuses oli päris mitu korda, kus näitlejate teksti mõte ei jõudnud saali – kõik sõnad jõudsid, kuid nende terviklik mõte ei tahtnud jõuda. Teoreetiliselt pean võimalikuks, näitlejale oli antud ülesanne etendada hüsteeriat …
„Tema hulluses on süsteemi“, võiks vaataja mõelda, kuid selleks peab ta aru saama, mis on selle sõnadejada sisu ja detailid. Ei piisa eeldusest – saalis on niikuinii need, kes teavad isegi seda, milline tekstiosa, millise tõlkija sulest pärineb. Ma polnud oma arusaamatuses ainuke – publiku köhahood olid väga täpselt seotud näitlejate mängu täpsusega.
Teatris oli palju teatriga seotud inimesi, mõne näo tundsin ära, mõne hääle …
PS! Publik tõusis lõpuks küll plaksutades püsti, kuid need teatriga seotud inimesed olid viimased tõusjad. Kokkuvõttes – Hauakaevaja oli huvitavam kui Hamlet. Aga vaatama on ikka mõtet minna.
PS! PS! Jaapani kultuuris on mõiste „koan“. See on elu paradoksaalsust avav lause, olgu küsimuse või vastusena. Klassikaline koan on küsimus, kuidas kõlab ühe käe plaks?
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 2. apr. 2026
9/10
- Sisult ülehea, teastuses küsitavused
Näidendis oli vähemalt kaks tegelast, kes nägid välja nagu suvaline inimene tänavalt ja nad nimetasid end neegriteks.
Tegelikult mitte neegriteks, vaid mustanahalisteks – poliitkorrektselt.
Ühega neist oli selline jama, et ta trügis ennast tutvustamata sisse ja pärast süüdistati teda takistanud isikut rassismis.
Kust kurat pidi see takistanud isik teadma, et ta takistab eesõigustatud isikut. Ja justkui oleks neegritel suurem õigus võõras haiglas minna, kuhu süda kutsub?
Kust pidi vaataja võtma selle teadmise?
Ah, hiljem seletati …
Seda lahknemist on võimalik seletada mitmeti, aluseks ikka teatritinglikkus ja selle mängureeglid.
Seletuse määrab kontekst.
Teises vaatuses teevad kõik erinevat liiki eriõiguste nõudjad kambaka ausale inimesele, kes arvab – õige hõlma ei hakka keegi.
„Kanakarja kambakas“ – väljendit kasutati ka selles näidendis.
See väljend pärineb Ken Kesey raamatust „Lendas üle käopesa“, kus sellega iseloomustatakse hullumaja patsiente, kes kargavad kõik kambakesi ühe kallale. Eesti teatris on seda mängitud kaks korda – neist esimene, Tõnu Kark’iga peaosas, oli ülioluline omas ajas.
Kui käopesas oli kuri ainuisiksustatud - Õde Ratched, siis oli siin kümneid tuhandeid väikeseid õde Ratchedeid, kes andsid sotsiaalmeedias hagu.
See valgetele näitlejatele nende loomuliku näovärvi säilitamine näitab mulle lavastaja ettevaatlikkust me ümber saalivate õderätsedite ees. On Ameerikast pärinev keeld valgete näitlejate tumedaks grimmeerimise suhtes – nende ajaloos on olnud „bläkfeissi“ mõiste, sellega olla ammustel aegadel heidetud nalja mustanahaliste üle. See täieline „bläkfeissi“ keeld on juba aastaid tagasi jõudnud ka siia – parem karta kui kahetseda.
Kogu see temaatika tundub olevat ka kriitikuid ettevaatlikuks teinud. Lavastati neli aastat tagasi, Karmen Tabor sai suure näitlejapreemia, aga arvusutusi kuidagi napib. Parem vait olla kui kanakarja enda kallale meelitada.
Käisin hiljuti vaatamas.
Oli üks viimaseid etendusi statsionaaris.
Nüüd tehakse üks ringreis suurtes teatrimajades ja siis võib hüvasti öelda.
Kuigi viiendik saali oli tühi, seisis publik lõpus püsti. Ma ei olnud esimene tõusja, aga olin see, kes üritas aplausi pikemaks venitada.
Karmen Tabor oli küll võrreldav hiilgeaegade Tõnu Kark’iga. Pole võimalik öelda, kumb neist võimsam oli.
Kark’i tegelasele tehti lõpus lobotoomia, Tabori oma jäi ilma arstipaberitest – sisuliselt tehti õderätsedite poolt mõlemale 1:0 ära.
Esimene vaatus oli selline, kus mingitel hetkedel oli kõigil õigus. Teine vaatus oli lintsimine – Tabori tegelase surm võttis rohkem aega kui Kargi oma.
Kirjanduslikult oli tekst ekstraklassi – iga repliik avas uue vaate ja kõigil tegelastel oli mingil hetkel ja mingis mõttes õigus. Selle igaühe õiguse väljatoomise eest tuleb tänada lavastajat – Taago Tubin.
Häiris.
Ja mitte ainult siin. Tundub olevat tänapäeva Eesti teatri trend – pagendada enamus tegevusest tagalavale, võimalikult kaugele publikust. Aga ma tahan näha.
Eeslaval olid kaks nn peategelase hingetegelast, kes olid küll kogu aja laval, aga valgustamata – ka neid polnud enamasti näha.
Teine häiriv asi oli näitlejate kõnetehnika viletsus. Vaheajal oli kuulda, ma polnud ainuke, kes alatasa ei saanud aru, mida nad seal podisevad. Saadetakse teised publikust kaugele, aga selgelt rääkida ei kästa.
PS! Kui seda loevad keegid, kes pooldavad igasugu kvoote – asuge kähku nõudma kvoote hariduses. Meestele tehakse liiga, keskkoolis õppijatest on 60% naised ja kõrgkoolis samamoodi. Peaks ikka kehtestama korra – olgu 50/50!
PS!PS! Kuidagi liiga tihti kohtan tänapäevastes juttudes ja näidendites kristlus paljastamist, aga vaat islamit ei julge keegi paljastada. Kas islam on veel plahvatusohtlikum kui „bläkfeiss“? Jube hea on mängida julget minnes kristluse kallale?
Ja nii ma usungi, et julged olete …
PS!PS!PS! Kui käopesa paralleel jääb arusaamatuks, siis hästivarustatud raamatukogudes on raamat olemas. Kordan, Ken Kesey „Lendas üle käopesa“.
Lisatud: 2 kuud tagasi /
Etendus nähtud: 20. juuli 2026
10/10
- !!!
Paar minutit pärast etenduse algust lendas publiku peade kohal nahkhiir.
Ei õnnestunud näha, kas ta põgenes välja või istus/riputas end kuhugi ja jälgis.
Meeldib uskuda, see lugu puudutas tedagi.
Mina igatahes nutsin, kui Tõnu Oja surma läks.
Surma läks … just nimelt läks, korraga oli ta jalg terveks saanud ja naeratav surm ootas teda avatud tagauksel. Noor, kaunis ja naeratav surm – kuidas ta Tõnu Ojat vaatas!
Pärast seda surma mängis Pääru Oja natuke kitarri.
Enne oli öeldud, kui käsi enam pole – siis pole enam tehnikat, kui tehnikat pole, siis tuleb mängida kirega.
Ja kui kirg on olemas, siis pole enam midagi vaja. Siis tehnika enam ei loe.
Olen kuulanud kolme või nelja kontserti, kus Pääru on (teiste seas) mänginud. Neis on ta alati sätitanud end tagaplaanile, on olnud see, kes toetab.
Ses näitemängus oli ta enamuse ajast ka toetav, tema toetas oma isa selle veidrustes, siis läks isa ära surma ja Pääru kirg pääses vallale.
Oi, ma pole sellist mängu kuulnudki!
Kirg. Kuigi tehnika olemasolu ei saa eitada.
Mulle oli see teine „Vereliini“ lavastus.
Esimene oli kümme aastat varem Olustveres.
Too eelmine mulle ei meeldinud.
Too eelmine oli nipitsev. Mingid karusellid ja nendel tiirlemisega taheti justkui luua suuri üldistusi maailma olemusest. Midagi 35 aastat veel varasemast varasalvest, Toominga ja Hermaküla varasalvest.
Nüüd loen üllatusega – ka too eelmine oli Kasterpalu lavastatud.
Tõi meelde – tehnika ei loe, loeb kirg.
Ju siis oli tänases rohkem kirge, et loobus tehnikast – nippidest, mis peaks viima vaataja suurte metafüüsiliste üldistusteni.
(Ma ei tea, mida see „metafüüsika“ sõna tähendab, kuid tundub – justkui sobiks ta siia.)
Juba eelmisel korral imetlesin näidendi teksti. Nii ka nüüd.
Kammisin arvustused läbi, üllatusin. Keegi polnud maininud, tegemist on selgelt Ivan-Oravaliku naeruga rahvuse omamüütide üle.
Kogu näidend paneb naeruks iirlane olemist.
Ja kui hästi kaasa naerda, siis selgubki – olla iirlane on väga naeruväärne.
Isegi, peaaegu sama naeruväärne, kui eestlane olla.
Teisest küljest, ja tänu sellele sai see lugu üldse olemas olla, iirlastel on katoliiklus oma veidra seksuaalmoraaliga. Pojal oli suur saladus, mis ilmnes alles siis kui ta oli juba saja-aastane – poeg oli siiski (vaatamata moraalile) ühe korra elus keppi teinud. Aga keppimata ei saa vereliin jätkuda!
Nii et, päris kindel ei saa olla, kumb on naeruväärsem – kas olla eestlane või iirlane.
Kuigi iirlased on rahvusvaheliselt kuulsamad, tunnustatumad – olen eestlaste naeruväärsuse ülemuses kindel.
Selle aja peale, kui Pääru oma mängu lõpetas, olid mu pisarad kuivanud.
Etendus algas kell kolm. Õhtul kell seitse oli samas kontsert, sinna olid ka piletid võetud.
Aga läksime ära – pärast sellist elamust pole enam võimalik teist otsida.
(Seksuaalmoraali puutuvalt. Pääru ütles korduvalt oma isale – ta ei saanud selle seksi vastu mitte midagi teha, sest temaga käituti vägivaldselt. See vägivald olla seisnenud selles, mismoodi see tüdruk teda vaatas.
Mul oli Päärust nii kahju …)
Lisa nimekirja
Vali olemasolev nimekiri või loo uus.
Lisatav postitus
Minu nimekirjad
Laen nimekirju...
Halda nõusolekut
Parima kogemuse pakkumiseks kasutame küpsiste-taolisi tehnoloogiaid, et salvestada seadme teavet ja/või sellele ligi pääseda. Nende tehnoloogiatega nõustumine võimaldab meil töödelda andmeid, näiteks sirvimiskäitumist või unikaalseid tunnuseid ELABis. Nõusoleku andmata jätmine või selle tagasivõtmine võib halvasti mõjutada teatud funktsioone ja võimalusi.
Vajalikud
Always active
Tehniline salvestamine või juurdepääs on rangelt vajalik õiguspärasel eesmärgil võimaldada sellise konkreetse teenuse kasutamist, mida tellija või kasutaja on selgesõnaliselt soovinud, või ainsa eesmärgiga edastada sõnumit elektroonilise side võrgu kaudu.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Tehniline salvestamine või juurdepääs, mida kasutatakse üksnes statistilistel eesmärkidel.The technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.