Koit

Nädalate, võib olla kuude kaupa pole sa rääkinud. Pole naeratanud. Rääkimisest – noh, võib olla pole midagi öelda olnud, pole olnud kedagi, kellele midagi öelda. Paar „ei’d“ või „Jah’i“ välja arvatud. Ja sellest, et naeratamine ununenud olnud, sellest saad aru alles siis, kui oled juhuslikult omaette naeratanud ja keegi on seda märganud ja kommenteerinud – näe, see oskab isegi naeratada. Ja sina oled seda juhuslikult kuulnud. See oli Nuutrumi „Süütu“ dominant. See tunne oli tuttav. See tunne tuli tuttav ette. Sellega algas etendus. Seal on nii, et kaevanduses töötav Elina on üksi rassides laulmas – ingeri laulu. Ja ilmub tüüp, kes on teda tummaks pidanud. Ja selleks, et seda mittenaeratamise tunnet lavastada ja näidendisse kirjutada, pidi see tunne olema tuttav ka lavastajale. Ma suutsin algusest peale minna sisse. Oli kohene arusaam – lavastaja saab minust aru ja mina saan temast aru. Meil on puutepunkt. Ei mäleta praegu, kas Elina üldse naeratas. Kogu etenduse jooksul. Vist ei. Naeratusest loobumine on naiselikkusest loobumine? Naeratusest loobumine on inimlikkusest loobumine? Olla ennast ise asjaks määranud? Sest inimene olla on nii raske? Üritan siin kirja panna mõnda, mis pole kriitikas korrutamist leidnud. Oli süütu ingerlane eestlaste keskel. Süütul on kaks üldist tähendust – seksuaalne süütus ja karistusõiguslik süütus. (Mis on süütu vastand? Kas süüdi? Või süütusetu? Selles näidendis – süütusetu.) See, millest arvustajad on mööda läinud, on näidendi eestlaste seksuaalse süütuse puudumine. Nad kõik on ebanormaalsed – on parajasti või on olnud seksuaalselt aktiivsed vormis, mis on kohati lihtsalt moraalis hukka mõistetud ja kohati ka kriminaalkorras karistatav. Kõik etenduse eestlased on perverdid. Vana naine magab noore mehega, keda ta on emana kasvatanud, mees teeb oma õega lapse, seksi saamiseks on vägistamine loomulik. Vist sai kõik – ega neid tegelasi seal eriti palju ei olnudki. Ah’jaa – üks neist on tapnud teadlikult oma sõbra. Koera, eks seegi ole näidendi autori valik, et koer on olnud sõber, tapetav sõber. Ja kummalisel kombel on need perverssed eestlased need, kelle on halastust süütu ingerlanna vastu. Ja valmisolekut riskida endaga, et teda aidata. Ma ei oska seda seletada, mingi üldistava lausepaariga. Ma panen seda tähele ja … endamisi sõnastan vaadates lavastajapositsiooni – nõukogude võim on insestist loomuvastasem. See on lihtsustav. Aga samas, kas Elina süütuse kaotamine lõpustseenis, mis oli tema enda valik ja otsustus – välise sunduse tõttu – pole siis perverssne? Natukenegi mitte? Ja mis edasi – kui Elina on kaotanud näidendi lõppedes süütuse, kas ta siis saab sellega õiguse ja oskuse teistele halastada? Süütu oskab näha vaid enda kannatust, süütusetu oskab näha ka teisi ja nendest hoolida? Kas eestlaste tahe otsida ühele võõrale Elinale pääseteed on üldse seotud enda süütusetusega? Või on need (süütusetus ja oskus näha teiste kannatusi) täiesti sõltumatud asjad? Vaevalt – egas muidu ei oleks näidendi autor ja lavastaja neid niiviisi kokku pannud. Nüüd paar olulist detaili. Üks näidendi olulisi tipphetki oli esimese vaatusel lõpu tants tagalaval – õigupoolest lava taga olevas teises ruumis ühe Tormise „Ingerimaa õhtute“ loo saatel. Pean võimalikuks, et see katarsise-hetk oli mul ainulaadne, sest olen näinud/kuulnud selle tsükli esiettekannet. Ja mäletan. Üks teine tipphetk oli kuuba maletaja Capablanca laul lõpu eel. Tegelikult ta ei laulnud, ta karjus, ta röökis! Alles pärast etendust guugeldades sain teada, et see näitleja on õppinud klassikalist laulu. See esituse intensiivsus tõi meelde Rakvere teatris lavastatud „Somnambuuli“, mille hingepigistav osa oli teise vaatuse alguses Imre Õunapuu laul vasakul saaliukse juures, laval ei toimunud mitte kui midagi ja külm võru oli südame ümber. „Süütus“ laulab hull, „Somnambuulis“ tumm. „Somnambuuli“ käisin kaks korda vaatamas. „Süütutki“ olen kaks korda vaadanud. (Selles tekstis on kolmteist küsimärki. Püüdsin nendega hästi kokkuhoidlik olla. Formaalselt on siin üks hüüumärk, aga see on näiline – terve tekst on hüüumärk.)

Olen valmis minema teist korda „Mr Greeni külalist“ vaatama. Nii meeldis. Ei meeldinud nii palju, et seda kindlalt otsustada … Meeldivaks avastuseks oli Raivo Rüütli (RR) mäng. Väga detailirohke. Kõik detailid kümnesse. Head detailid, oskus neid proovide käigus märgata ja ära kasutada oli kunagi Peep Maasiku firmamärk – seepärast armastasin teda. Nüüdne pole tema lavastatud, tegelikult Erki Aule. Ja Maasiku viimane lavastus – „Läbimurret oodates“ – on selline õlgu kehitama panev. Maailm muutub. RR oli minu radarilt täitsa maas. Oli aastaid tola teinud vana Baskini teatris, aga see pole minu jaoks päris teater. Ea poolest on ta pensionär. See mr Green tundub selline suurrolli mõõtu asi olevat. Tuleb vana mees praktiliselt olematusest ja teeb sellise rolli! Loomulikult ei saa ta selle eest teatriliidu aastapreemiat, aga Eesti teatripildis on see tema esitus erakordne küll. Seal lavastuses on teine mees ka, ta on seal vajalik RR sära jaoks. Näidendis on ette nähtud ja keegi peab vastu mängima ka. Näidend on selline, et seda oleks võinud mängida ka üheplaanilise palakatina. Plakati sõnum oleks võinud olla midagi andestamise ja homo-on-ka-inimene kuulutamise vahepeal. Kõigepealt pani RR enda kui inimest armastama … ja alles kunagi hiljem, kui kõik olid teda juba armastama hakanud, siis selgus tema kuulumine pahade poolele ja pahade hulka. Ma elasin talle kaasa – mitte lihtsalt empaatia, kindlasti ka sümpaatia. Ja see, kas ta suudab andestada, oli mulle tähtis! Tähtis mitte selle pärast, kellele andestatakse, vaid andestajale endale vabadust andev. Ma tahtsin, et RR poolt mängitav Mr Green oleks õnnelik. Oleks õnnelikum kui näidendi alguses seda oli. Pileteid on päris palju saada. Ja etendus väärib vaatamist. (See Mr Greeni ülisuur kõht on ehtne, Raivo Rüütlil ongi selline.)

Käisin, neljas rida. Mitte just parim koht, aga hea. Enda kogemus. Näinud nelja, viit, kuut lavastust Eesti teatrites. Lugenud kümmekond korda. Olin möödaminnes, süvenemata lasknud pilgu üle arvustuste. Näidendist. Kirjutatud on – lavastaja olla teinud kärpeid toomaks välja olulist selles loos, nii et lugu ise pääseks mõjule. Tore on. Ehk tõlgendades seda – tegemist on üldhariva teatritükiga, paras laiskadele koolilastele vaadata, saamaks „arvestatud“. Minu varasem teatri- ja lugemiskogemus lubas Opheliat pidada mõttetuks tibiks, kes näidendis rohkem liiglihana kui orgaaniliselt vajalikuna. Siin oli Ophelia vajalik, oluline ja jooksis tema isiku arengu kaar. Varasemalt oli arusaamatu, kas ta ikka tappis end või oli tegemist õnnetusjuhtumiga, siin oli selgelt õnnetujuhtum. Ta läks kaasa hullu mängiva Hamleti suhtlusmaneeriga ja seetõttu peeti teda ennast ka hulluks. Segadust nii temas endas kui näidendi vaatajates süvendas (lisaks Hamletile) tema isa ja kuninga katsed temaga Hamletit manipuleerida. Hamleti ema ja tema vana ja uue mehe lugu. Olen harjunud – ema on süütu lollike ja tema uus mees hirmus paha ja ahne. Siin oli Hamleti ema see kael, mis pöörab meeste pead ja Hamleti isa surm oli selgelt tema emast lähtuv, tema inspireeritud, tema heaks kiidetud. Miks ometi – küsib mu kivinenud mõistus. Sest tal oli täkku vaja, vastab lavastus. (Noort täkku, mõtelge.) Hamleti ema ja Ophelia seksuaalsuse rõhutamine selles lavastuses, on omavahel kooskõlas ja sobivad praeguse ajastu hoiakutega. Jaapan. Mu kokkupuude Jaapani teatritraditsiooniga on vaid Jalaka „Eesti ballaadide“ lavastus, kus oli üks jaapani naine kaaslavastaja. Ja see naine mängis/tantsis ise ka kaasa. Oli üle aegade ulatuv teatrielamus. Siinsest väga erinev. Mu jaoks oli lavastuses nähtav teatrikeel (teatri tinglikkus) väga loomulik ja sobis hästi üldise tänase teatripildiga. Selgelt idamaised olid vaid kõverad mõõgad. Kui mõõgad oleksid sirged olnud, poleks Jaapani-sõnale ise tulnudki. Lavastuse jõuline dekoratiivsus meenutas pigem noort Toomingut kui minu arusaama Jaapani kultuurist. Näitlejad. Enamasti maskid. Võeti palju poose ja tarduti neisse, kohati isegi minutiteks. Seista tõstetud kätega pikka aega liikumatult ja siis liikuda pehmelt ja sujuvalt on raske, igaüks seda ei suudaks. Paar korda isegi mõtlesin, see näitleja on selles rollis just kehalise suutlikkuse tõttu – mõnel teisel (mängivamal?) näitlejal poleks vast need tardumise asjad nii hästi välja tulnud. Näitleja „Hamletis“ maskina – kaasa arvatud peaosa täitja – mida vaatus edasi, seda rohkem oli tema (nimitegelase) nägu kaetud valgega. Esimese vaatuse inimlik jume oli lõpuks täitsa kadunud, näidendi tegevust arvestades oli see täitsa loomulik – olukorrad nõudsid talt justkui otsustamist ja tegutsemist, aga tema tahtis muudkui leida uusi ja uusi ettekäändeid tegutsemise edasilükkamiseks –võib ju kole olla küll. Kolm näitlejat olid selgelt eraldi sellest poose võtvate maskide hulgast ja need meeldisid mulle kõige rohkem. Vähemalt kaks rolli neist kolmest olid need, keda tavaliselt peetakse kõrvalrollideks. Kõigepealt see, keda tavaliselt kõrvalrolliks ei peeta – Rein Oja mängis Poloniust. See Polonius on Hamleti onu nõunik, enne oli ta olnud tapetud kuninga nõunik. See Polonius pole selles lavastuses kõige teravam pliiats – Hamleti ema on see kael, mis pöörab kuninga pead, aga Polonius mängis kogu aja kuningale pugedes, jätte kuninganna justkui kõrvaliseks. Kuidagi, kusagil oli olemas tunne – Polonius teadis vana kuninga surma lugu, aga oli otsustanud sellest mitte hoolida. Tema lojaalsus oli suunatud eelkõige iseendale. Rein Oja mängib harva ja mulle on see alati sündmus. Võrreldes ülejäänud peategelastega mängis ta traditsioonilisel viisil kõige enam – ka siis kui ta võttis ette nähtud poose, siis kusagil ka nendes poosides säilis tal talle omane iroonia oma tegelase suhtes. Ja hääl oli nüansseeriutm kui teisel peategelastel. Kuidagi oli tema mängitus rohkem päris inimest. Guido Kangur mängis vana, tapetud kuninga vaimu. Tegi seda inimlikult, soojalt ja armastusega Hamleti vastu, tundes ise justkui piinlikkust, et peab oma pojale peale panema raske kättemaksu kohustuse – teades Hamleti tungi tegutsemist ja otsustamist vältida. Hamleti isa vaim (Guido Kangur) mängis „väikest inimest“. Selleks kasutas ta Jüri Järveti häält ja kõnemaneeri, panin silmad kinni ja kuulsin Järvetit Käbirlinski rollis „Tema majesteet komödiant“. Ivo Uukkivi mängis hauakaevajat. See oli selle lavastuse kõige erakordsem asi – hauakaevaja oli kogu maailmale vihane punkar, kes suhtles avatult publikuga ja nautis enda jultumust seda tehes. „Jultumust“ – see sõna seepärast, mingil moel oli see roll vastuolus kogu ülejäänud lavastuse ja kõigi teiste staatilisega. Tekkis isegi veider tunne – kõik tegelased etendasid puiseid rolle, elus liha oli näha Hamleti isa vaimus ja hauakaevajas. Kõnetehnika on asi, mida ei tahaks mainidagi, aga olen sunnitud. Teises vaatuses oli päris mitu korda, kus näitlejate teksti mõte ei jõudnud saali – kõik sõnad jõudsid, kuid nende terviklik mõte ei tahtnud jõuda. Teoreetiliselt pean võimalikuks, näitlejale oli antud ülesanne etendada hüsteeriat … „Tema hulluses on süsteemi“, võiks vaataja mõelda, kuid selleks peab ta aru saama, mis on selle sõnadejada sisu ja detailid. Ei piisa eeldusest – saalis on niikuinii need, kes teavad isegi seda, milline tekstiosa, millise tõlkija sulest pärineb. Ma polnud oma arusaamatuses ainuke – publiku köhahood olid väga täpselt seotud näitlejate mängu täpsusega. Teatris oli palju teatriga seotud inimesi, mõne näo tundsin ära, mõne hääle … PS! Publik tõusis lõpuks küll plaksutades püsti, kuid need teatriga seotud inimesed olid viimased tõusjad. Kokkuvõttes – Hauakaevaja oli huvitavam kui Hamlet. Aga vaatama on ikka mõtet minna. PS! PS! Jaapani kultuuris on mõiste „koan“. See on elu paradoksaalsust avav lause, olgu küsimuse või vastusena. Klassikaline koan on küsimus, kuidas kõlab ühe käe plaks?

Näidendis oli vähemalt kaks tegelast, kes nägid välja nagu suvaline inimene tänavalt ja nad nimetasid end neegriteks. Tegelikult mitte neegriteks, vaid mustanahalisteks – poliitkorrektselt. Ühega neist oli selline jama, et ta trügis ennast tutvustamata sisse ja pärast süüdistati teda takistanud isikut rassismis. Kust kurat pidi see takistanud isik teadma, et ta takistab eesõigustatud isikut. Ja justkui oleks neegritel suurem õigus võõras haiglas minna, kuhu süda kutsub? Kust pidi vaataja võtma selle teadmise? Ah, hiljem seletati … Seda lahknemist on võimalik seletada mitmeti, aluseks ikka teatritinglikkus ja selle mängureeglid. Seletuse määrab kontekst. Teises vaatuses teevad kõik erinevat liiki eriõiguste nõudjad kambaka ausale inimesele, kes arvab – õige hõlma ei hakka keegi. „Kanakarja kambakas“ – väljendit kasutati ka selles näidendis. See väljend pärineb Ken Kesey raamatust „Lendas üle käopesa“, kus sellega iseloomustatakse hullumaja patsiente, kes kargavad kõik kambakesi ühe kallale. Eesti teatris on seda mängitud kaks korda – neist esimene, Tõnu Kark’iga peaosas, oli ülioluline omas ajas. Kui käopesas oli kuri ainuisiksustatud - Õde Ratched, siis oli siin kümneid tuhandeid väikeseid õde Ratchedeid, kes andsid sotsiaalmeedias hagu. See valgetele näitlejatele nende loomuliku näovärvi säilitamine näitab mulle lavastaja ettevaatlikkust me ümber saalivate õderätsedite ees. On Ameerikast pärinev keeld valgete näitlejate tumedaks grimmeerimise suhtes – nende ajaloos on olnud „bläkfeissi“ mõiste, sellega olla ammustel aegadel heidetud nalja mustanahaliste üle. See täieline „bläkfeissi“ keeld on juba aastaid tagasi jõudnud ka siia – parem karta kui kahetseda. Kogu see temaatika tundub olevat ka kriitikuid ettevaatlikuks teinud. Lavastati neli aastat tagasi, Karmen Tabor sai suure näitlejapreemia, aga arvusutusi kuidagi napib. Parem vait olla kui kanakarja enda kallale meelitada. Käisin hiljuti vaatamas. Oli üks viimaseid etendusi statsionaaris. Nüüd tehakse üks ringreis suurtes teatrimajades ja siis võib hüvasti öelda. Kuigi viiendik saali oli tühi, seisis publik lõpus püsti. Ma ei olnud esimene tõusja, aga olin see, kes üritas aplausi pikemaks venitada. Karmen Tabor oli küll võrreldav hiilgeaegade Tõnu Kark’iga. Pole võimalik öelda, kumb neist võimsam oli. Kark’i tegelasele tehti lõpus lobotoomia, Tabori oma jäi ilma arstipaberitest – sisuliselt tehti õderätsedite poolt mõlemale 1:0 ära. Esimene vaatus oli selline, kus mingitel hetkedel oli kõigil õigus. Teine vaatus oli lintsimine – Tabori tegelase surm võttis rohkem aega kui Kargi oma. Kirjanduslikult oli tekst ekstraklassi – iga repliik avas uue vaate ja kõigil tegelastel oli mingil hetkel ja mingis mõttes õigus. Selle igaühe õiguse väljatoomise eest tuleb tänada lavastajat – Taago Tubin. Häiris. Ja mitte ainult siin. Tundub olevat tänapäeva Eesti teatri trend – pagendada enamus tegevusest tagalavale, võimalikult kaugele publikust. Aga ma tahan näha. Eeslaval olid kaks nn peategelase hingetegelast, kes olid küll kogu aja laval, aga valgustamata – ka neid polnud enamasti näha. Teine häiriv asi oli näitlejate kõnetehnika viletsus. Vaheajal oli kuulda, ma polnud ainuke, kes alatasa ei saanud aru, mida nad seal podisevad. Saadetakse teised publikust kaugele, aga selgelt rääkida ei kästa. PS! Kui seda loevad keegid, kes pooldavad igasugu kvoote – asuge kähku nõudma kvoote hariduses. Meestele tehakse liiga, keskkoolis õppijatest on 60% naised ja kõrgkoolis samamoodi. Peaks ikka kehtestama korra – olgu 50/50! PS!PS! Kuidagi liiga tihti kohtan tänapäevastes juttudes ja näidendites kristlus paljastamist, aga vaat islamit ei julge keegi paljastada. Kas islam on veel plahvatusohtlikum kui „bläkfeiss“? Jube hea on mängida julget minnes kristluse kallale? Ja nii ma usungi, et julged olete … PS!PS!PS! Kui käopesa paralleel jääb arusaamatuks, siis hästivarustatud raamatukogudes on raamat olemas. Kordan, Ken Kesey „Lendas üle käopesa“.

Paar minutit pärast etenduse algust lendas publiku peade kohal nahkhiir. Ei õnnestunud näha, kas ta põgenes välja või istus/riputas end kuhugi ja jälgis. Meeldib uskuda, see lugu puudutas tedagi. Mina igatahes nutsin, kui Tõnu Oja surma läks. Surma läks … just nimelt läks, korraga oli ta jalg terveks saanud ja naeratav surm ootas teda avatud tagauksel. Noor, kaunis ja naeratav surm – kuidas ta Tõnu Ojat vaatas! Pärast seda surma mängis Pääru Oja natuke kitarri. Enne oli öeldud, kui käsi enam pole – siis pole enam tehnikat, kui tehnikat pole, siis tuleb mängida kirega. Ja kui kirg on olemas, siis pole enam midagi vaja. Siis tehnika enam ei loe. Olen kuulanud kolme või nelja kontserti, kus Pääru on (teiste seas) mänginud. Neis on ta alati sätitanud end tagaplaanile, on olnud see, kes toetab. Ses näitemängus oli ta enamuse ajast ka toetav, tema toetas oma isa selle veidrustes, siis läks isa ära surma ja Pääru kirg pääses vallale. Oi, ma pole sellist mängu kuulnudki! Kirg. Kuigi tehnika olemasolu ei saa eitada. Mulle oli see teine „Vereliini“ lavastus. Esimene oli kümme aastat varem Olustveres. Too eelmine mulle ei meeldinud. Too eelmine oli nipitsev. Mingid karusellid ja nendel tiirlemisega taheti justkui luua suuri üldistusi maailma olemusest. Midagi 35 aastat veel varasemast varasalvest, Toominga ja Hermaküla varasalvest. Nüüd loen üllatusega – ka too eelmine oli Kasterpalu lavastatud. Tõi meelde – tehnika ei loe, loeb kirg. Ju siis oli tänases rohkem kirge, et loobus tehnikast – nippidest, mis peaks viima vaataja suurte metafüüsiliste üldistusteni. (Ma ei tea, mida see „metafüüsika“ sõna tähendab, kuid tundub – justkui sobiks ta siia.) Juba eelmisel korral imetlesin näidendi teksti. Nii ka nüüd. Kammisin arvustused läbi, üllatusin. Keegi polnud maininud, tegemist on selgelt Ivan-Oravaliku naeruga rahvuse omamüütide üle. Kogu näidend paneb naeruks iirlane olemist. Ja kui hästi kaasa naerda, siis selgubki – olla iirlane on väga naeruväärne. Isegi, peaaegu sama naeruväärne, kui eestlane olla. Teisest küljest, ja tänu sellele sai see lugu üldse olemas olla, iirlastel on katoliiklus oma veidra seksuaalmoraaliga. Pojal oli suur saladus, mis ilmnes alles siis kui ta oli juba saja-aastane – poeg oli siiski (vaatamata moraalile) ühe korra elus keppi teinud. Aga keppimata ei saa vereliin jätkuda! Nii et, päris kindel ei saa olla, kumb on naeruväärsem – kas olla eestlane või iirlane. Kuigi iirlased on rahvusvaheliselt kuulsamad, tunnustatumad – olen eestlaste naeruväärsuse ülemuses kindel. Selle aja peale, kui Pääru oma mängu lõpetas, olid mu pisarad kuivanud. Etendus algas kell kolm. Õhtul kell seitse oli samas kontsert, sinna olid ka piletid võetud. Aga läksime ära – pärast sellist elamust pole enam võimalik teist otsida. (Seksuaalmoraali puutuvalt. Pääru ütles korduvalt oma isale – ta ei saanud selle seksi vastu mitte midagi teha, sest temaga käituti vägivaldselt. See vägivald olla seisnenud selles, mismoodi see tüdruk teda vaatas. Mul oli Päärust nii kahju …)

Esimesed 24 minutit oli sissejuhatus. 24 minutit on eeldusel, et algas ikka õigel, väljakuulutatud ajal. Aga seda ma ei tea, tegemist oli riigiteatriga – olen tähele pannud, et erateatrid alustavad täpselt, aga riigiteatrites kaldutakse vaatajalt varastama umbes viis minutit. Mõnikord rohkemgi. See hiljem alustamine on organisatsioonikultuuri küsimus – peegeldab kuupalgalise ülbust kliendi suhtes. Esimesed 24 minutit – pakuti individualiseerimata sotsioloogilist üldistust. Ega pole ka imestada, vana kinofilmi järgi oli loodud lavatükk. See nähtus ka kavalehelt, kus kõik osalised rääkisid oma suhtest „probleemi“. Läksin vaatama näitlejate pärast. Enamus neist olid varem teinud mitte lihtsalt tugevaid rolle, vaid asju, mis mind vaimustasid. Siin olid nad nukud, kes pidid justkui etendama lavastaja lugu. Tuimadeks robotiteks taandatud. Ei olnud neist mitte üheski isiklikku lugu. Mitte ühelgi rollil ei olnud isiklikku lugu. Kõik olid üldistused. Üldistused delfimeedia tasemel. Saan aru, ka publik juba teadis – kuigi esietendus oli käesoleval aastal, siis saal oli pooltühi. Pärast vaheaega jäi veel tühjemaks – vähemalt minu võrra. Otsustasin seda pärast 24 minutit vaatamist, pärast polnud ka midagi, mis oleks üritanud mind ümber veenda. Lisaks kõigi osaliste jutustustele suhtest vaadeldavasse „probleemi“, oli kavalehel neli luuletust. Kavalehel puudus info selle kohta, mitme vaatusega on tegemist. „Probleemi“ kõrval pole sel ju tähtsust. Lavastajal olla mitu välismaist diplomit, nagu guugel mulle jutustas. Igav oli.

Erakordne õnn. Mul – et seda näha sain. Eesti teatril, suveteatril – et selline asi olemas on. Täiesti kindlasti on see üks minu selle aasta tipmisi teatrielamusi. Kuigi päris nagu teater see kah ei olnud. Klassikalist teatrit ei olnud. Alaliike ja piiripealseid seisundeid oli – luulekava, kirjandusteaduslik loeng, (koori)kontsert, ... Ilmselt tehtud rohkem tegijate rõõmuks ja sügavast sisemisest vajadusest, kui publiku jaoks. Mingist rahateenimisest ei saa juttugi olla, kuigi suveteater kui selline just sellele tihti keskendubki. Lugesin – esinejaid ja publikut. Tuli umbes kaks vaatajat iga esineja jaoks. Mõnes mõttes oli see ka loomulik – oli ju esinejate hulgas ka üks koor, kel ilmselt oli tugev soov seda asja teha. Mul on kahtlus, nii ajakirjanduses avaldatu kui kohapeal nähtu põhjal – kogu selle värgi käivitajaks oli Pääru Oja sügav kirg – Liivi ja tema loomingu vastu. Teistel oli ka – aga see „oli ka“ oli võib olla armastus ja huvi või veel mõni sõna, aga Pääru Oja sisemine pinge oli tuntav. (Kui alguses mainisin oma erakordset õnne seda näha, siis … etendusi on vähe ja need kõik olid kohe välja müüdud (hetketi tekkis isegi kahtlus, kas mõni pilet ka vabamüüki üldse jõudiski(?)) ja ma istusin esimeses reas.) Põhiliselt luges Pääru Oja Liivi luuletusi, natuke jutustas ka eluloost. Kolm assotsiatsiooni – • Katat tegev tippkareteka. Kata on võitlus kujutletava vastasega ja üks treeningmeetodeid. Selles ka võisteldakse ja hindamise lauseks on lisaks tehnilisele täiuslikkusele ka välise järgi hinnatav keskendumine. • „Kullervo“ etendus VAT teatris, kus Pääru Oja mängis peaosa. Samasugune endast kõike andev hoiak. „Kullervo“ oli suures saalis, see siin oli üliväikeses (60 vaatajat). Näitleja väline liikumine oli vastav saali suurusele, aga sisemine oli väga sarnane. • „Sügissonaat“ Rakvere teatris. Seal räägib esimeses vaatuses Ülle Lichtfeldt’i tegelane, mismoodi paisutusi tagasi hoides peaks traagikat edasi antama. Eks see õpetus ole rohkem Ingmar Bergmani oma ja ega ta seda ka ise välja ei mõelnud … Pääru Oja luuletuste lugemine oli just seda moodi. Teksti esitas lisaks näitlejale (Pääru Oja) ka kirjandusteadlane (Tanar Kirs). Alguses häiris natuke tema kahvatus, külmus ja eemalolek. Juba paarikümne minuti pärast tundus see olevat ainuvõimalik – seda nii sisu kui vormi poolest. Kaks sisemist hõõgumist korraga oleks vast liiast olnud. Minu maitseeelistus. On pikka aega olnud tunne, et Liivi tekstidele pole koorilaul just hea – nende eesmärk on heakõla ja sellega jääb teksti edasiandmine kuidagi teisejärguliseks. Tean paljusid, kelle Liivi-elamused on just koorilauluga seotud. Üks etenduse tipphetki oli soololaul (Taavi Kendra), mis omakorda kinnitas minu eelarvamust Liivi ja koorilaulus sobimatusest. Koor laulis ka „Lauliku talveüksindust“. Olen kaks korda kuulnud seda laulu Imre Õunapuu esitusest („Somnambuul“ Rakvere teatris) – elamus kindlalt soololaulu kasuks. PS! Üldiselt olen Liivi elulooga kursis, kuid üks detail jäi painama. Öeldi et, Liivi vaimuhaiguse põhjusi nägid tema kaasaegsed tema liigses onanismis kunagise karjasetöö ajal, tema eluajal oli see vaid juttude taseme, aga pärast tema surma jõudis see ka kirjasõnasse. Seda ei öeldud, kui mulle jäi küsimus – kust need jutud pärinesid? Kahtlustan tema psühhiaatrit, kes võttis pika intervjuu, pani haiguslukku kirja ja … läks Tartu peale laterdama. Eri aegadel olid tal erinevad arstid ja tolle aja arusaam arstieetikast oli tänapäevasest erinev – ometi tahaks teada, kas Juhan Luiga … * Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest; lumi kogub aia äärde, valu minu südame. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest.

Kes nutab kõvemini? Jah, hea tekst. Jah, hea näitlejatöö. Aga – lavastajatöö? Lavastaja peaks nagu teksti mõtte vaatajani tooma. Ja teksti mõte pole väljendatav kolme lihtlausega. Kui on niiviisi väljendatav, siis on kehv tekst. Kuidagi on nii läinud – kolme lihtlauset esitatakse meedias umbes sellises võtmas, millest lavastus räägib. Märksõnadeks eelkõige emadus ja lein. Pakun ümberjutustust näidendist – nii nagu see on nähtud lavastusest aru saadav. On üksikema, elab koos oma vanematega. Tema üheksa-aastane tütar saab tänavalaskmises surma. Politsei ei suuda tapjaid tuvastada. Linn räägib – tapjateks kolm venda, kes lasid teda kogemata. Surnud tütre ema räägib, kuidas ta annab andeks. Tegelikult tapab ta kolmest vennast kaks. Ei tea, kuidas tajusid seda lugu enamus vaatajaid – meediakajastus on väga empaatiline selle tapja suhtes. Selle tapja suhtes, kes on minategelane. Tean, ma ei olnud ainuke, kel lavastuse esimesel poolel tukk peale tuli. Minategelane (mononäidend) oli hüsteeriliselt ennasthaletsev. Ei olnud seal tundevarjundeid, ei olnud seal mingitki mõistmist kellegi teise suhtes. Enesehaletsuse kisa – uinutas oma monotoonsuses. Naine, kes tunnetas end ohvrina. Tema elus polnud toimunud mitte midagi olulist, kus ta ei oleks olnud ohver. Ei viitsinud neid lõputuid meediavestlusi kuulata, kirjalikult saada olev kinnitas – oligi ohver (lavastaja, psühholoogide, vaimulike ja kelle iganes arvates). Mitte kusagil polnud välja öeldud – see, mida nägime oli mõrvari eneseõigustus! Kordan veel korra – tütar sai surma juhusliku kuuli läbi, kogemata. Surma saanud tüdruku ema tappis meelega (ja eriti piinaval viisil). Lavastuse ümber on palju sõnu – ikka on vaja kaasa tunda ja mõista. Kelle mõistmisele kutsutakse üles? Lavastuse meediakajastus, kaasa arvates intervjuud lavastajaga, räägivad kõik kaastundest mõrvarile. Mu jaoks räägib see lavastus sellest, kuidas esimesena end ohvriks karjunu saab kõik. Kogu kaastunde … Surnud poegade ema jääb üksi. Teen lavastusest moraalijärelduse – ära usalda ohvriloo jutustajaid. Jutustaja võib olla hoopis enda vägivalduse õigustaja.

Lugu. Kutsub naine oma ema külla, üle seitsme aasta. Ütleb emale muudkui tõtt näkku. See on see tema tõde. Ema läheb ära. Lihtne! Kõigepealt tehti sellest maailmakuulus film, siis sai sellest teatritükk. Üldiselt väldin filmi järgi tehtud teatrit – kogemus on õpetanud. Seekordne tulemus oli erakordselt hea – selgelt kuulub klassi – „tippelamus“. Võimalik, et seepärast, tegemist on iseseisva teatritükiga, mitte ümberjutustatud filmiga. Olen kunagi ammu-ammu filmi näinud, kuid ei mäletanud. Minu mälus vaid mingid looduspildid sest filmist – äng ja loodus. Oli rõõm lugeda arvustusi, minu mulje detailidest ja loost oli hoopis teistsugune. Mis omakorda näitab – lavastaja oli säilitanud teksti mitmemõttelisuse ja see on tänases Eesti teatripildis suur pluss. Kõik muudkui tahavad vaatajat õpetada, see on alavääristav ja tüütu. Järgnevalt kirjutan oma küsimustest ja tõlgendustest. Esimene küsimus. Miks pidi Anneli Rahkema tegelane oma võõrdunud ja kaugel välismaal elava ema endale külla kutsuma? Tal oli tahtmine kakelda ja kohapeal polnud ühtegi võrdväärset vastast. Tal oli vaja solgipange, kuhu oksendada ja ta oli aastate jooksul luulutanud endasse lugusid, mis tahtsid välja oksendamist. Teine küsimus. Kelle poolt olla? Meil on kaks vastandlikku tegelast. Ühelt poolt edukas kontsertpianist, keda mängid Ülle Lichtfeldt - tema on ennast teostanud, olnud oma töös edukas ja ära pidanud mitu meest, tundub neid kõiki ka armastanud. Teiselt poolt tema tütar, preestri abikaasa, kes teinekord mängib kohalikus kultuurimajas klaverit. Ta ei ole oma eluga rahul ja selles tema elu mittemidagiütlevuses on süüdi kõik teised, eriti tema ema. Tema paljudest „pihtimuslikest“ tekstidest jääb mulje – ta pole kunagi tahtnud olla oma elu peremees, ennast teostada. Millalgi oli periood, kus ema otsustas pühenduda emadusele, kussutas ja nunnutas oma lapsukest – lapsuke leidis juba tollal selle olevat mittepiisava ja võltsi. Eriti see episood tekitas kahtluse, võib-olla polnud viga emas vaid hoopis tütres. Näiteks oli tal mingi hormonaalne puue – näiteks dopamiini liig vähe, ebanormaalselt vähe ja ta ise tajub seda oma negatiivsust mitte enda vaid teiste inimeste omadusena. Paari repliigiga saab selgeks, ka oma isa hindas ta täiesti valesti. Ma olen selgelt Ülle Lichtfeldt’i ema poolt. Muidugi pole ta suutnud olla ideaalne, muidugi on tal olnud kahetsuse ja silmipimestava egoismi hetki, aga temagi on inimene ja ta on vähemalt püüdnud. Arvustusi lugedes tundub, Anneli Rahkema tegelast tajutakse vaieldamatu ohvrina. Ja ema on vaikselt hukka mõistetud. See on kuidagi kooskõlas tänapäevase ohvrikultusega – pane endale ohvrisilt külge ja heakskiit on ära teenitud. Kolmandaks, lavastuse tipphetk. Teise vaatuse lõpupoole oli Anneli Rahkemaal pikk monoloog. Ta esitas selle rõhutatult monotoonse häälega, selgelt hääldades, ei mingeid tundepaisutusi ega häälega mängimisi – mõjuma pidi tekst ja see mõjuski! Ei mäletagi, vist oli Stanislavski see, kes kirjutas, näitleja ei tohi laval mingil juhul karjuda, karjumine on alati võlts. Millegipärast kohtan Eesti teatris pidevalt karjuvaid näitlejaid – ei taha. Esimeses vaatuses mängitakse üht klaveripala kaks korda, ühe korra justkui tütre mängituna ja teine kord ema mängituna. Vahepeal räägib ema, mismoodi tuleks esitada autori läbitunnetatud traagikat – külmalt. (Mulle meeldis see ema esitus oluliselt rohkem) Ja vaat see tütre monoloog teises vaatuses oli esitatud nii, justkui ema juhised traagika väljatoomise meetodist järgides. Selle eest pean lavastajat tänama! Neljandaks, persoonid. Anneli Rahkema sai naispeaosatäitja nomineeringu – igati teenitult. Aga … See oli esimene kord kui imetlesin jäägitult Ülle Lichtfeldt’i kui näitlejat. Siiani on ikka olnud tunne, et laseb teine liugu oma seksikal sarmil. Siin seda polnud ja seda huvitavam oli. Viiendaks, virin. Kunst kunsti pärast. Ma suudan natuke mõista ja andeks anda bambusesalu, mille keskel tegevus toimus, kuigi see mõjus tobeda näpuganäitamisena. Ma ei taha andeks anda tegelaste riiete värvi – esimeses vaatuse puhul domineeriv kollane ja teises hall. Põlgan kavalehte – valged tähed kollasel taustal. Iga teksti esimene ülesanne on olla loetav – ja see ei ole. Misjaoks üldse selline kava? Kokkuvõtteks. Rakvere teatris on nüüd etendus kuhu saab pileteid nobedate näppude voorus osaledes. Lavastaja Eva Koldits ja klaverimängija Kadri-Ann Sumera. Mul on piltetid ostetud teist korda vaatamiseks!

„Mul on hea meel näha, et teid siia on nii palju tulnud!“ Etenduse esimene lause. Pooled kohad olid tühjad. Lavastuse viimane etendus. Kolm võimalust: • Lavastamise käigus sisse tambitud etendust sisse juhatav lause; • Eneseiroonia; • Varasemate etenduste järel tekkinud usk – viimasele etendusele oodati veel vähem. Milline neist kolmest, võis vähemalt osaliselt selguda etenduse käigus. Kuigi mitte täielikult, tegemist ei ole teisi välistavate sisudega – ka kõik kolm võivad koos olla. Etenduse nimi pole siinkohal (eriti) oluline – õnnetuse vorm ja sisu pole ainulaadsed. Tunduvad isegi mingil määral tüübilised olevat. Lavastus oli pühendatud sotsiaalsele probleemile. Lavastus oli kokku pandud grupitööna. Grupi moodustasid sarnased inimesed – sugu ja vanus. Tundus ka – neid kõiki iseloomustas sarnane aktivism. (Aktivism – on valitud kitsas väärtussisu, mida siis esindatakse, jättes selle vastu olevad faktid ja loogika lihtsalt tähelepanuta. Mõnikord lausa valetatakse faktide osas.) Kui kujutada ette grupitööna valmivat lavastust, mida võiks olla huvitav vaadata, siis peaks selle valmimisel osalema ka vastupidisel arvamusel olevad isikud ja nende arvamus, seisukoht peaks jõudma lavale. Jõuliselt lavale. Siinkohal vastandus – dialoogiline ja monoloogiline (lavastus). Monoloogiline lavastus esindab ühte seisukohta, mida siis tambitakse, lootuses kulutada vaataja pähe auk etendusele kukutatud rohkem kui kahe tunni jooksul. Vaatasin monoloogilist lavastust. Ei lasknud auku oma pähe, minu kogetud, kogetavat maailma ei esindanud mitte ükski kujund/argument. Olin etenduse jooksul süüdistatav. Advokaadist ilma jäetud süüdistatav. Sõnaõigusest ilma jäetud süüdistatav. Tuli troika kokku, pidas ennastimetlevaid kõnesid ja mõistis lurjuse süüdi. Süü on grupiviisiline. Ja kuna ma kuulun gruppi, kelle üle kohtu mõistati, siis tegin enesetapu juba esimese vaatuse lõpus. Tegin selle vaikselt, nurga taga. Näitlejad said vaid teise vaatuse ajal näha – veel mõned kohad on tühjaks jäänud. Paar märksõna – „sotsialistlik realism“, Brecht. Sotsialistlik realism tähendas nõudmist – kujutatava isiku iseloomujooned ja saatus teose lõpplahenduses pidid olema selges seoses tema sotsiaalmajandusliku staatusega - kulak pidi olema kuri ja lõpetama halvasti, tööline võis olla naiivne, aga puhta südamega ja õilis … Brecht oli kommunist ja üritas teha teatris poliitpropagandat. Tähelepanuväärne on Brechti läbinägelikkus – kuigi ta oli kommunist, vältis ta igati Nõukogude Vene piiridesse sattumist, teadis, mis saatus võib teda seal tabada. Brechtil oli hingesugulane ka nõukogude venemaal – Meierhold. Temagi arvas – teatri ülesanne on teha parteilist propagandat harimata masside hulgas. Ta sai endale päris oma teatri, kuid lasti lõpuks ikka maha. Lasti maha kommunistide poolt. (Huvitav fakt kommunistlikust teatrijuhist Meierholdist – ta oli Aleksei Tolstoi jutustuse Buratiinost tegelase Karabas-Barabas’i prototüüp.) Mu jaoks – moodustavad Brecht ja Meierhold äravahetamiseni sarnase paari. Viimasel ajal kohtan järjest sagedamini ajakirjanduses Brechti positiivset mainimist. Kord räägivad noored teatritegijad temast kui ideaalse teatri tegijast, kord räägib teatrikriitik brechtilikust teatrist, kui väga positiivsest tunnusest. Ma ei taha poliitpropagandat teatris! Seda see brechtilik teater ju tähendabki. Kui vaatasin tühjade kohtade hulka, ma ei ole ainuke (kes ei taha poliitpropagandat teatris). Kuulsus levib, vaatamata kiitvatele arvustustele – aktivist kiidab aktiviste.