Lavastusest
Üks õnnetu juhus. Kaks täiesti erinevat maailma.
Noor mees Ross, kelle elu liigub kiires tempos ja vanahärra Green, kes on sulgenud ennast korteri nelja seina vahele.
Kuidas luua kontakti inimesega, kes on sinust niivõrd erinev?
Ilmsiks tulevad põlvkondade vaheline lõhe, väärtused ja arusaamad elust. Ebamugavatest ja kohati koomilistest vestlustest saavad kohtumised, kus kooruvad välja ka kõige isiklikumad lood. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus.
Naer ja vaikus käivad käsikäes, täpselt nagu elus eneses.
See on lugu sellest, kuidas kõige suuremad muutused toimuvad sageli just siis, kui me neid kõige vähem ootame.
Osatäitjad
Näitlejad (2)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Huvitav, üllatustega.
Olen valmis minema teist korda „Mr Greeni külalist“ vaatama.
Nii meeldis.
Ei meeldinud nii palju, et seda kindlalt otsustada …
Meeldivaks avastuseks oli Raivo Rüütli (RR) mäng.
Väga detailirohke. Kõik detailid kümnesse.
Head detailid, oskus neid proovide käigus märgata ja ära kasutada oli kunagi Peep Maasiku firmamärk – seepärast armastasin teda. Nüüdne pole tema lavastatud, tegelikult Erki Aule.
Ja Maasiku viimane lavastus – „Läbimurret oodates“ – on selline õlgu kehitama panev. Maailm muutub.
RR oli minu radarilt täitsa maas. Oli aastaid tola teinud vana Baskini teatris, aga see pole minu jaoks päris teater. Ea poolest on ta pensionär.
See mr Green tundub selline suurrolli mõõtu asi olevat.
Tuleb vana mees praktiliselt olematusest ja teeb sellise rolli! Loomulikult ei saa ta selle eest teatriliidu aastapreemiat, aga Eesti teatripildis on see tema esitus erakordne küll.
Seal lavastuses on teine mees ka, ta on seal vajalik RR sära jaoks. Näidendis on ette nähtud ja keegi peab vastu mängima ka.
Näidend on selline, et seda oleks võinud mängida ka üheplaanilise palakatina. Plakati sõnum oleks võinud olla midagi andestamise ja homo-on-ka-inimene kuulutamise vahepeal.
Kõigepealt pani RR enda kui inimest armastama … ja alles kunagi hiljem, kui kõik olid teda juba armastama hakanud, siis selgus tema kuulumine pahade poolele ja pahade hulka.
Ma elasin talle kaasa – mitte lihtsalt empaatia, kindlasti ka sümpaatia. Ja see, kas ta suudab andestada, oli mulle tähtis!
Tähtis mitte selle pärast, kellele andestatakse, vaid andestajale endale vabadust andev. Ma tahtsin, et RR poolt mängitav Mr Green oleks õnnelik. Oleks õnnelikum kui näidendi alguses seda oli.
Pileteid on päris palju saada. Ja etendus väärib vaatamist.
(See Mr Greeni ülisuur kõht on ehtne, Raivo Rüütlil ongi selline.)
