Vereliin (2025)

Paar minutit pärast etenduse algust lendas publiku peade kohal nahkhiir. Ei õnnestunud näha, kas ta põgenes välja või istus/riputas end kuhugi ja jälgis. Meeldib uskuda, see lugu puudutas tedagi. Mina igatahes nutsin, kui Tõnu Oja surma läks. Surma läks … just nimelt läks, korraga oli ta jalg terveks saanud ja naeratav surm ootas teda avatud tagauksel. Noor, kaunis ja naeratav surm – kuidas ta Tõnu Ojat vaatas! Pärast seda surma mängis Pääru Oja natuke kitarri. Enne oli öeldud, kui käsi enam pole – siis pole enam tehnikat, kui tehnikat pole, siis tuleb mängida kirega. Ja kui kirg on olemas, siis pole enam midagi vaja. Siis tehnika enam ei loe. Olen kuulanud kolme või nelja kontserti, kus Pääru on (teiste seas) mänginud. Neis on ta alati sätitanud end tagaplaanile, on olnud see, kes toetab. Ses näitemängus oli ta enamuse ajast ka toetav, tema toetas oma isa selle veidrustes, siis läks isa ära surma ja Pääru kirg pääses vallale. Oi, ma pole sellist mängu kuulnudki! Kirg. Kuigi tehnika olemasolu ei saa eitada. Mulle oli see teine „Vereliini“ lavastus. Esimene oli kümme aastat varem Olustveres. Too eelmine mulle ei meeldinud. Too eelmine oli nipitsev. Mingid karusellid ja nendel tiirlemisega taheti justkui luua suuri üldistusi maailma olemusest. Midagi 35 aastat veel varasemast varasalvest, Toominga ja Hermaküla varasalvest. Nüüd loen üllatusega – ka too eelmine oli Kasterpalu lavastatud. Tõi meelde – tehnika ei loe, loeb kirg. Ju siis oli tänases rohkem kirge, et loobus tehnikast – nippidest, mis peaks viima vaataja suurte metafüüsiliste üldistusteni. (Ma ei tea, mida see „metafüüsika“ sõna tähendab, kuid tundub – justkui sobiks ta siia.) Juba eelmisel korral imetlesin näidendi teksti. Nii ka nüüd. Kammisin arvustused läbi, üllatusin. Keegi polnud maininud, tegemist on selgelt Ivan-Oravaliku naeruga rahvuse omamüütide üle. Kogu näidend paneb naeruks iirlane olemist. Ja kui hästi kaasa naerda, siis…