Lavastusest
Väikesel rannikusaarel üksildases majas, vaikses pelgupaigas, kus võib kuulda iseenda hingamist, mängib naine närviliselt tikkudega. Veetnud suure osa elust võõrsil, on Sal pöördunud tagasi kodukanti, ääremaale. Laste hääli ei kuule seal enam üldse. Niidud aga kõnelevad ja tikkudel on hea kirbe lõhn juures...
Isiklike deemonitega silmitsi seistes jutustab Sal meile oma loo. Andeksannist ja hukatusest. Emaarmastusest ja kättemaksust. Selleks, et leek ei kustuks.
Osatäitjad
Näitleja (1)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Ohvrimäng
Kes nutab kõvemini?
Jah, hea tekst.
Jah, hea näitlejatöö.
Aga – lavastajatöö?
Lavastaja peaks nagu teksti mõtte vaatajani tooma. Ja teksti mõte pole väljendatav kolme lihtlausega. Kui on niiviisi väljendatav, siis on kehv tekst.
Kuidagi on nii läinud – kolme lihtlauset esitatakse meedias umbes sellises võtmas, millest lavastus räägib. Märksõnadeks eelkõige emadus ja lein.
Pakun ümberjutustust näidendist – nii nagu see on nähtud lavastusest aru saadav.
On üksikema, elab koos oma vanematega.
Tema üheksa-aastane tütar saab tänavalaskmises surma.
Politsei ei suuda tapjaid tuvastada.
Linn räägib – tapjateks kolm venda, kes lasid teda kogemata.
Surnud tütre ema räägib, kuidas ta annab andeks. Tegelikult tapab ta kolmest vennast kaks.
Ei tea, kuidas tajusid seda lugu enamus vaatajaid – meediakajastus on väga empaatiline selle tapja suhtes. Selle tapja suhtes, kes on minategelane.
Tean, ma ei olnud ainuke, kel lavastuse esimesel poolel tukk peale tuli. Minategelane (mononäidend) oli hüsteeriliselt ennasthaletsev. Ei olnud seal tundevarjundeid, ei olnud seal mingitki mõistmist kellegi teise suhtes. Enesehaletsuse kisa – uinutas oma monotoonsuses.
Naine, kes tunnetas end ohvrina. Tema elus polnud toimunud mitte midagi olulist, kus ta ei oleks olnud ohver. Ei viitsinud neid lõputuid meediavestlusi kuulata, kirjalikult saada olev kinnitas – oligi ohver (lavastaja, psühholoogide, vaimulike ja kelle iganes arvates).
Mitte kusagil polnud välja öeldud – see, mida nägime oli mõrvari eneseõigustus!
Kordan veel korra – tütar sai surma juhusliku kuuli läbi, kogemata. Surma saanud tüdruku ema tappis meelega (ja eriti piinaval viisil).
Lavastuse ümber on palju sõnu – ikka on vaja kaasa tunda ja mõista.
Kelle mõistmisele kutsutakse üles?
Lavastuse meediakajastus, kaasa arvates intervjuud lavastajaga, räägivad kõik kaastundest mõrvarile.
Mu jaoks räägib see lavastus sellest, kuidas esimesena end ohvriks karjunu saab kõik.
Kogu kaastunde …
Surnud poegade ema jääb üksi.
Teen lavastusest moraalijärelduse – ära usalda ohvriloo jutustajaid. Jutustaja võib olla hoopis enda vägivalduse õigustaja.
