ELAB — Eesti Lavastuste Andmebaas
Koit

Koit

@Godefroi · Liige alates sept. 2026
19
hinnangut
20
arvustust
0
nimekirja
0
nähtud lavastust

Minu arvustused

20 arvustust
  • 6.3 Kramer Krameri vastu

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 11. märts 2026
    1/10 - Igav oli
    Esimesed 24 minutit oli sissejuhatus. 24 minutit on eeldusel, et algas ikka õigel, väljakuulutatud ajal. Aga seda ma ei tea, tegemist oli riigiteatriga – olen tähele pannud, et erateatrid alustavad täpselt, aga riigiteatrites kaldutakse vaatajalt varastama umbes viis minutit. Mõnikord rohkemgi. See hiljem alustamine on organisatsioonikultuuri küsimus – peegeldab kuupalgalise ülbust kliendi suhtes. Esimesed 24 minutit – pakuti individualiseerimata sotsioloogilist üldistust. Ega pole ka imestada, vana kinofilmi järgi oli loodud lavatükk. See nähtus ka kavalehelt, kus kõik osalised rääkisid oma suhtest „probleemi“. Läksin vaatama näitlejate pärast. Enamus neist olid varem teinud mitte lihtsalt tugevaid rolle, vaid asju, mis mind vaimustasid. Siin olid nad nukud, kes pidid justkui etendama lavastaja lugu. Tuimadeks robotiteks taandatud. Ei olnud neist mitte üheski isiklikku lugu. Mitte ühelgi rollil ei olnud isiklikku lugu. Kõik olid üldistused. Üldistused delfimeedia tasemel. Saan aru, ka publik juba teadis – kuigi esietendus oli käesoleval aastal, siis saal oli pooltühi. Pärast vaheaega jäi veel tühjemaks – vähemalt minu võrra. Otsustasin seda pärast 24 minutit vaatamist, pärast polnud ka midagi, mis oleks üritanud mind ümber veenda. Lisaks kõigi osaliste jutustustele suhtest vaadeldavasse „probleemi“, oli kavalehel neli luuletust. Kavalehel puudus info selle kohta, mitme vaatusega on tegemist. „Probleemi“ kõrval pole sel ju tähtsust. Lavastajal olla mitu välismaist diplomit, nagu guugel mulle jutustas. Igav oli.
  • 10.0 Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 25. juuni 2026
    10/10 - Erakordne õnn
    Erakordne õnn. Mul – et seda näha sain. Eesti teatril, suveteatril – et selline asi olemas on. Täiesti kindlasti on see üks minu selle aasta tipmisi teatrielamusi. Kuigi päris nagu teater see kah ei olnud. Klassikalist teatrit ei olnud. Alaliike ja piiripealseid seisundeid oli – luulekava, kirjandusteaduslik loeng, (koori)kontsert, ... Ilmselt tehtud rohkem tegijate rõõmuks ja sügavast sisemisest vajadusest, kui publiku jaoks. Mingist rahateenimisest ei saa juttugi olla, kuigi suveteater kui selline just sellele tihti keskendubki. Lugesin – esinejaid ja publikut. Tuli umbes kaks vaatajat iga esineja jaoks. Mõnes mõttes oli see ka loomulik – oli ju esinejate hulgas ka üks koor, kel ilmselt oli tugev soov seda asja teha. Mul on kahtlus, nii ajakirjanduses avaldatu kui kohapeal nähtu põhjal – kogu selle värgi käivitajaks oli Pääru Oja sügav kirg – Liivi ja tema loomingu vastu. Teistel oli ka – aga see „oli ka“ oli võib olla armastus ja huvi või veel mõni sõna, aga Pääru Oja sisemine pinge oli tuntav. (Kui alguses mainisin oma erakordset õnne seda näha, siis … etendusi on vähe ja need kõik olid kohe välja müüdud (hetketi tekkis isegi kahtlus, kas mõni pilet ka vabamüüki üldse jõudiski(?)) ja ma istusin esimeses reas.) Põhiliselt luges Pääru Oja Liivi luuletusi, natuke jutustas ka eluloost. Kolm assotsiatsiooni – • Katat tegev tippkareteka. Kata on võitlus kujutletava vastasega ja üks treeningmeetodeid. Selles ka võisteldakse ja hindamise lauseks on lisaks tehnilisele täiuslikkusele ka välise järgi hinnatav keskendumine. • „Kullervo“ etendus VAT teatris, kus Pääru Oja mängis peaosa. Samasugune endast kõike andev hoiak. „Kullervo“ oli suures saalis, see siin oli üliväikeses (60 vaatajat). Näitleja väline liikumine oli vastav saali suurusele, aga sisemine oli väga sarnane. • „Sügissonaat“ Rakvere teatris. Seal räägib esimeses vaatuses Ülle Lichtfeldt’i tegelane, mismoodi paisutusi tagasi hoides peaks traagikat edasi antama. Eks see õpetus ole rohkem Ingmar Bergmani oma ja ega ta seda ka ise välja ei mõelnud … Pääru Oja luuletuste lugemine oli just seda moodi. Teksti esitas lisaks näitlejale (Pääru Oja) ka kirjandusteadlane (Tanar Kirs). Alguses häiris natuke tema kahvatus, külmus ja eemalolek. Juba paarikümne minuti pärast tundus see olevat ainuvõimalik – seda nii sisu kui vormi poolest. Kaks sisemist hõõgumist korraga oleks vast liiast olnud. Minu maitseeelistus. On pikka aega olnud tunne, et Liivi tekstidele pole koorilaul just hea – nende eesmärk on heakõla ja sellega jääb teksti edasiandmine kuidagi teisejärguliseks. Tean paljusid, kelle Liivi-elamused on just koorilauluga seotud. Üks etenduse tipphetki oli soololaul (Taavi Kendra), mis omakorda kinnitas minu eelarvamust Liivi ja koorilaulus sobimatusest. Koor laulis ka „Lauliku talveüksindust“. Olen kaks korda kuulnud seda laulu Imre Õunapuu esitusest („Somnambuul“ Rakvere teatris) – elamus kindlalt soololaulu kasuks. PS! Üldiselt olen Liivi elulooga kursis, kuid üks detail jäi painama. Öeldi et, Liivi vaimuhaiguse põhjusi nägid tema kaasaegsed tema liigses onanismis kunagise karjasetöö ajal, tema eluajal oli see vaid juttude taseme, aga pärast tema surma jõudis see ka kirjasõnasse. Seda ei öeldud, kui mulle jäi küsimus – kust need jutud pärinesid? Kahtlustan tema psühhiaatrit, kes võttis pika intervjuu, pani haiguslukku kirja ja … läks Tartu peale laterdama. Eri aegadel olid tal erinevad arstid ja tolle aja arusaam arstieetikast oli tänapäevasest erinev – ometi tahaks teada, kas Juhan Luiga … * Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest; lumi kogub aia äärde, valu minu südame. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest.
  • 6.5 Tikutoos

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 3. juuli 2026
    5/10 - Ohvrimäng
    Kes nutab kõvemini? Jah, hea tekst. Jah, hea näitlejatöö. Aga – lavastajatöö? Lavastaja peaks nagu teksti mõtte vaatajani tooma. Ja teksti mõte pole väljendatav kolme lihtlausega. Kui on niiviisi väljendatav, siis on kehv tekst. Kuidagi on nii läinud – kolme lihtlauset esitatakse meedias umbes sellises võtmas, millest lavastus räägib. Märksõnadeks eelkõige emadus ja lein. Pakun ümberjutustust näidendist – nii nagu see on nähtud lavastusest aru saadav. On üksikema, elab koos oma vanematega. Tema üheksa-aastane tütar saab tänavalaskmises surma. Politsei ei suuda tapjaid tuvastada. Linn räägib – tapjateks kolm venda, kes lasid teda kogemata. Surnud tütre ema räägib, kuidas ta annab andeks. Tegelikult tapab ta kolmest vennast kaks. Ei tea, kuidas tajusid seda lugu enamus vaatajaid – meediakajastus on väga empaatiline selle tapja suhtes. Selle tapja suhtes, kes on minategelane. Tean, ma ei olnud ainuke, kel lavastuse esimesel poolel tukk peale tuli. Minategelane (mononäidend) oli hüsteeriliselt ennasthaletsev. Ei olnud seal tundevarjundeid, ei olnud seal mingitki mõistmist kellegi teise suhtes. Enesehaletsuse kisa – uinutas oma monotoonsuses. Naine, kes tunnetas end ohvrina. Tema elus polnud toimunud mitte midagi olulist, kus ta ei oleks olnud ohver. Ei viitsinud neid lõputuid meediavestlusi kuulata, kirjalikult saada olev kinnitas – oligi ohver (lavastaja, psühholoogide, vaimulike ja kelle iganes arvates). Mitte kusagil polnud välja öeldud – see, mida nägime oli mõrvari eneseõigustus! Kordan veel korra – tütar sai surma juhusliku kuuli läbi, kogemata. Surma saanud tüdruku ema tappis meelega (ja eriti piinaval viisil). Lavastuse ümber on palju sõnu – ikka on vaja kaasa tunda ja mõista. Kelle mõistmisele kutsutakse üles? Lavastuse meediakajastus, kaasa arvates intervjuud lavastajaga, räägivad kõik kaastundest mõrvarile. Mu jaoks räägib see lavastus sellest, kuidas esimesena end ohvriks karjunu saab kõik. Kogu kaastunde … Surnud poegade ema jääb üksi. Teen lavastusest moraalijärelduse – ära usalda ohvriloo jutustajaid. Jutustaja võib olla hoopis enda vägivalduse õigustaja.
  • 8.5 Sügissonaat

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 12. mai 2026
    9/10 - Nii ja naa.
    Lugu. Kutsub naine oma ema külla, üle seitsme aasta. Ütleb emale muudkui tõtt näkku. See on see tema tõde. Ema läheb ära. Lihtne! Kõigepealt tehti sellest maailmakuulus film, siis sai sellest teatritükk. Üldiselt väldin filmi järgi tehtud teatrit – kogemus on õpetanud. Seekordne tulemus oli erakordselt hea – selgelt kuulub klassi – „tippelamus“. Võimalik, et seepärast, tegemist on iseseisva teatritükiga, mitte ümberjutustatud filmiga. Olen kunagi ammu-ammu filmi näinud, kuid ei mäletanud. Minu mälus vaid mingid looduspildid sest filmist – äng ja loodus. Oli rõõm lugeda arvustusi, minu mulje detailidest ja loost oli hoopis teistsugune. Mis omakorda näitab – lavastaja oli säilitanud teksti mitmemõttelisuse ja see on tänases Eesti teatripildis suur pluss. Kõik muudkui tahavad vaatajat õpetada, see on alavääristav ja tüütu. Järgnevalt kirjutan oma küsimustest ja tõlgendustest. Esimene küsimus. Miks pidi Anneli Rahkema tegelane oma võõrdunud ja kaugel välismaal elava ema endale külla kutsuma? Tal oli tahtmine kakelda ja kohapeal polnud ühtegi võrdväärset vastast. Tal oli vaja solgipange, kuhu oksendada ja ta oli aastate jooksul luulutanud endasse lugusid, mis tahtsid välja oksendamist. Teine küsimus. Kelle poolt olla? Meil on kaks vastandlikku tegelast. Ühelt poolt edukas kontsertpianist, keda mängid Ülle Lichtfeldt - tema on ennast teostanud, olnud oma töös edukas ja ära pidanud mitu meest, tundub neid kõiki ka armastanud. Teiselt poolt tema tütar, preestri abikaasa, kes teinekord mängib kohalikus kultuurimajas klaverit. Ta ei ole oma eluga rahul ja selles tema elu mittemidagiütlevuses on süüdi kõik teised, eriti tema ema. Tema paljudest „pihtimuslikest“ tekstidest jääb mulje – ta pole kunagi tahtnud olla oma elu peremees, ennast teostada. Millalgi oli periood, kus ema otsustas pühenduda emadusele, kussutas ja nunnutas oma lapsukest – lapsuke leidis juba tollal selle olevat mittepiisava ja võltsi. Eriti see episood tekitas kahtluse, võib-olla polnud viga emas vaid hoopis tütres. Näiteks oli tal mingi hormonaalne puue – näiteks dopamiini liig vähe, ebanormaalselt vähe ja ta ise tajub seda oma negatiivsust mitte enda vaid teiste inimeste omadusena. Paari repliigiga saab selgeks, ka oma isa hindas ta täiesti valesti. Ma olen selgelt Ülle Lichtfeldt’i ema poolt. Muidugi pole ta suutnud olla ideaalne, muidugi on tal olnud kahetsuse ja silmipimestava egoismi hetki, aga temagi on inimene ja ta on vähemalt püüdnud. Arvustusi lugedes tundub, Anneli Rahkema tegelast tajutakse vaieldamatu ohvrina. Ja ema on vaikselt hukka mõistetud. See on kuidagi kooskõlas tänapäevase ohvrikultusega – pane endale ohvrisilt külge ja heakskiit on ära teenitud. Kolmandaks, lavastuse tipphetk. Teise vaatuse lõpupoole oli Anneli Rahkemaal pikk monoloog. Ta esitas selle rõhutatult monotoonse häälega, selgelt hääldades, ei mingeid tundepaisutusi ega häälega mängimisi – mõjuma pidi tekst ja see mõjuski! Ei mäletagi, vist oli Stanislavski see, kes kirjutas, näitleja ei tohi laval mingil juhul karjuda, karjumine on alati võlts. Millegipärast kohtan Eesti teatris pidevalt karjuvaid näitlejaid – ei taha. Esimeses vaatuses mängitakse üht klaveripala kaks korda, ühe korra justkui tütre mängituna ja teine kord ema mängituna. Vahepeal räägib ema, mismoodi tuleks esitada autori läbitunnetatud traagikat – külmalt. (Mulle meeldis see ema esitus oluliselt rohkem) Ja vaat see tütre monoloog teises vaatuses oli esitatud nii, justkui ema juhised traagika väljatoomise meetodist järgides. Selle eest pean lavastajat tänama! Neljandaks, persoonid. Anneli Rahkema sai naispeaosatäitja nomineeringu – igati teenitult. Aga … See oli esimene kord kui imetlesin jäägitult Ülle Lichtfeldt’i kui näitlejat. Siiani on ikka olnud tunne, et laseb teine liugu oma seksikal sarmil. Siin seda polnud ja seda huvitavam oli. Viiendaks, virin. Kunst kunsti pärast. Ma suudan natuke mõista ja andeks anda bambusesalu, mille keskel tegevus toimus, kuigi see mõjus tobeda näpuganäitamisena. Ma ei taha andeks anda tegelaste riiete värvi – esimeses vaatuse puhul domineeriv kollane ja teises hall. Põlgan kavalehte – valged tähed kollasel taustal. Iga teksti esimene ülesanne on olla loetav – ja see ei ole. Misjaoks üldse selline kava? Kokkuvõtteks. Rakvere teatris on nüüd etendus kuhu saab pileteid nobedate näppude voorus osaledes. Lavastaja Eva Koldits ja klaverimängija Kadri-Ann Sumera. Mul on piltetid ostetud teist korda vaatamiseks!
  • 5.7 RUIK!

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 27. aug. 2026
    1/10 - Poliitiline teater
    „Mul on hea meel näha, et teid siia on nii palju tulnud!“ Etenduse esimene lause. Pooled kohad olid tühjad. Lavastuse viimane etendus. Kolm võimalust: • Lavastamise käigus sisse tambitud etendust sisse juhatav lause; • Eneseiroonia; • Varasemate etenduste järel tekkinud usk – viimasele etendusele oodati veel vähem. Milline neist kolmest, võis vähemalt osaliselt selguda etenduse käigus. Kuigi mitte täielikult, tegemist ei ole teisi välistavate sisudega – ka kõik kolm võivad koos olla. Etenduse nimi pole siinkohal (eriti) oluline – õnnetuse vorm ja sisu pole ainulaadsed. Tunduvad isegi mingil määral tüübilised olevat. Lavastus oli pühendatud sotsiaalsele probleemile. Lavastus oli kokku pandud grupitööna. Grupi moodustasid sarnased inimesed – sugu ja vanus. Tundus ka – neid kõiki iseloomustas sarnane aktivism. (Aktivism – on valitud kitsas väärtussisu, mida siis esindatakse, jättes selle vastu olevad faktid ja loogika lihtsalt tähelepanuta. Mõnikord lausa valetatakse faktide osas.) Kui kujutada ette grupitööna valmivat lavastust, mida võiks olla huvitav vaadata, siis peaks selle valmimisel osalema ka vastupidisel arvamusel olevad isikud ja nende arvamus, seisukoht peaks jõudma lavale. Jõuliselt lavale. Siinkohal vastandus – dialoogiline ja monoloogiline (lavastus). Monoloogiline lavastus esindab ühte seisukohta, mida siis tambitakse, lootuses kulutada vaataja pähe auk etendusele kukutatud rohkem kui kahe tunni jooksul. Vaatasin monoloogilist lavastust. Ei lasknud auku oma pähe, minu kogetud, kogetavat maailma ei esindanud mitte ükski kujund/argument. Olin etenduse jooksul süüdistatav. Advokaadist ilma jäetud süüdistatav. Sõnaõigusest ilma jäetud süüdistatav. Tuli troika kokku, pidas ennastimetlevaid kõnesid ja mõistis lurjuse süüdi. Süü on grupiviisiline. Ja kuna ma kuulun gruppi, kelle üle kohtu mõistati, siis tegin enesetapu juba esimese vaatuse lõpus. Tegin selle vaikselt, nurga taga. Näitlejad said vaid teise vaatuse ajal näha – veel mõned kohad on tühjaks jäänud. Paar märksõna – „sotsialistlik realism“, Brecht. Sotsialistlik realism tähendas nõudmist – kujutatava isiku iseloomujooned ja saatus teose lõpplahenduses pidid olema selges seoses tema sotsiaalmajandusliku staatusega - kulak pidi olema kuri ja lõpetama halvasti, tööline võis olla naiivne, aga puhta südamega ja õilis … Brecht oli kommunist ja üritas teha teatris poliitpropagandat. Tähelepanuväärne on Brechti läbinägelikkus – kuigi ta oli kommunist, vältis ta igati Nõukogude Vene piiridesse sattumist, teadis, mis saatus võib teda seal tabada. Brechtil oli hingesugulane ka nõukogude venemaal – Meierhold. Temagi arvas – teatri ülesanne on teha parteilist propagandat harimata masside hulgas. Ta sai endale päris oma teatri, kuid lasti lõpuks ikka maha. Lasti maha kommunistide poolt. (Huvitav fakt kommunistlikust teatrijuhist Meierholdist – ta oli Aleksei Tolstoi jutustuse Buratiinost tegelase Karabas-Barabas’i prototüüp.) Mu jaoks – moodustavad Brecht ja Meierhold äravahetamiseni sarnase paari. Viimasel ajal kohtan järjest sagedamini ajakirjanduses Brechti positiivset mainimist. Kord räägivad noored teatritegijad temast kui ideaalse teatri tegijast, kord räägib teatrikriitik brechtilikust teatrist, kui väga positiivsest tunnusest. Ma ei taha poliitpropagandat teatris! Seda see brechtilik teater ju tähendabki. Kui vaatasin tühjade kohtade hulka, ma ei ole ainuke (kes ei taha poliitpropagandat teatris). Kuulsus levib, vaatamata kiitvatele arvustustele – aktivist kiidab aktiviste.
  • 9.0 Nõusolek

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 2. juuni 2026
    10/10 - Nõusolek – Linnateatris.
    Kui kirjutada lihtsalt etendusest „Nõusolek“, siis võib lugejaid petta. On kaks nõusoleku nimelist etendust. Varasem oli Linnateatris, hiljem tuli Noorsooteatri oma peale. See toob meelde – minu jaoks on praegune Noorsooteater varas. Isegi JOKK-varas. Juriidiliselt On Kõik Korrektne. Nad võtsid endale juba nime teinud Noorsooteatri nime. Vanemad teatrisõbrad mäletavad – „NORSA“. Kus teatris(?) – norsas! Nüüd siis järjekordne vargus – jokk meetodil. Tahavad midagi olulist öelda ebavõrdse suhte kohta – selleks tuleb varastada! Varastada pealkiri. Kui guugeldada „Nõusolekut“, siis esimesed vastused on selle hilisema kohta. * Eeldused. Käisin vaatamas koos juristiga – diplom TRÜ’st ja kümneid aastaid erialast tööd. Mul on pikad protsessimise kogemused ja olen pikki aastaid juurat õppinud. Pole küll juristina töötanud, kuid loen tihti Riigikohtu lahendeid – meelelahutuseks. Olen pärast vaatamist rääkinud ka mittejuristidest vaatajatega – põhilises (kas süüdi ja kes süüdi) on nad olnud minuga sama meelt. Ikka sõnastuses – kas kindel, et süüdi. Näidend on kirjutatud Britimaal, kuid väidetavasti autori loal natuke kohandatud, et õigussüsteemide erinevused ei oleks vaatajate jaoks liiga segavad. Teatrielamus. Suur, aga kõigist teistest erinev. Tavaline teater töötab emotsioonidega. Siin on keskne intellektuaalne mäng. Nauditav on tegelaste tekstide ping-pong. Repliigid on tihedad ja tabavad. Ja iga järgnev muudab midagi eelnevate mõistmises. Selle eest tänan lavastajat – vaevalt suudaksid näitlejad sellist tulevärki ohjadeta pakkuda. On lugeda olnud, lavastamisel oli abiks ka väljapaistev advokaat. Ei tea, kui suur see tema abi täpselt oli. Etendus on jagatav mitmeti – vaatuste kaupa ja episoodide kaupa. Etenduse alguses loendasin episoode. Esimene episood meeldis, teine ei meeldinud, … ja nii edasi. Loendasin neid näppudel ja kui käed otsa said, siis loobusin – mida aeg edasi, seda rohkem sai meeldinud episoode. Mittemeeldinud episoodid olid põhiliselt sõpruskonna ühisjoomingute episoodid, mille ülesandeks oli vaatajatele tegelasi tutvustada. Oli igav ja sisaldas mittevajalikku ja häirivat. Häiriv oli meestegelaste etendamine joobununa – mitte päris purjus olevatena, aga selliste, kus keel natuke takerdub ja on kerged tasakaaluhäired. See mittevajaliku sissejuhatusega liialdamine on lääne meelelahutusele omane – nad väidavad isegi, et hästi kirjutatud filmistsenaariumis on esimesed viisteist minutit ette nähtud tegelaste tutvustamiseks. Seda teades, kui vaatan netist filme, siis alustan kusagilt umbes sellest ajast kui tegelased on heeroldite poolt sisse hüütud. See on hea strateegia – pooleli jäetud filmide osakaal väheneb. Kui kõrvale jätta esimese vaatuse alguse ühisjoomingute episoodid, siis oli väga huvitav. Etendus oli kahevaatuseline. Esimesel vaatusel oli üks mõte ja teisel teine mõtte, kus juures need mõtted olid omavahel vastandlikud ja dialoogis. Enne etendust olime mõlemad lugenud arvustusi – mina olin välja lugenud sõnumit – kõik naised on ohvrid ja mehed on sead, tema oli lugenud selle mõtte vaieldavusest ja et pigem vastupidi. Küsis isegi, kui arvustustes oli nii tobe mõte (nagu ma enda arvates olin arvustustest lugenud), miks sa siis piletid võtsid? Selle peale ei osanud ma miskit öelda. Vaheajal ütles ta mulle, mul olevat õigus olnud. Aga me jäime ikkagi teist vaatust ka vaatama. Pärast teist vaatust ütlesin, tal oli õigus olnud. Teises vaatuses ei olnud vaja enam tegelasi joomingute näitamisega tutvustada ja teine vaatus oli palju huvitavam. Kordagi ei hakanud igav. Küüsi ei närinud – ei olnud erutatud kaasaelamist. Näitlejatel on karisma, võlu. Ta tuleb lavale ja kohe meeldib, selline tore inimene. Mul on usk – vähemalt osadel näitlejate on see tehnika küsimus. Kuidagi on see seotud lausejupiga „pani orgaanikat“. See oli selline etendus, kus enamikul näitlejatest oli see karisma välja lülitatud. Taolist etendust oli natuke kummaline vaadata. See oli välja lülitatud ka enamusel naisnäitlejatest, sooliste iseärasuste tõttu kaldun ma eriti kergesti just naisnäitlejate võrku langema. Aga seekord mitte. Võlu, karisma oli sisse lülitatud vaid kahel näitlejal. Üks oli see, kes mängis (väidetava) vägistamise ohvrit ja teine oli jurist, kelle kohta kõik teised arvasid, et see mees haiseb kogu aja. Ohvrit mänginud naisnäitleja sai selle eest preemia. Haisva juristi puhul oli oluline – vaatamata tugevale ja teisi häirivale kehalõhnale, sai ta ikka keppi, ja koguni mitmelt naiselt. Mu jaoks oli see „võlu väljalülitamine“ oluline – näidendi pakutav intellektuaalne ilutulestik pääses paremini mõjule. Seetõttu ei elanud ma ka kellelegi kaasa, ei soovinud intensiivselt kellelegi head. Kuigi kannatanul oli võlu/karisma sisse lülitatud, ei suutnud ta publikut veenda, et teda ikka vägistati – jahub naige oma hirmsatest kannatustest, agga … see jahu ei tarvitsenud olla tingitud just selle mehe kirjeldatavatest tegudest – ei saa kindel olla, et see mees ikka neid tegi. Pärast etendust olen esitanud kontrollküsimuse kahele etendust näinud mittejuristile, ka neid ei suutnud veenda. Näidendi teises vaatuses oli mitu dialoogi, kus juristist tegelane justkui tunnistas „sõbrale“, et ta tegi neid ja teisi tegusid. Mu jaoks olid need tunnistused juristirefleksi vastased. Ta pidi aru saama, kuhu suunas küsimused liiguvad ja teadma, mis kokkuvõte neile vastustele järgneb, tema oleks pidanud automaatselt eitama (ma küll oleks eitanud). See on andeksantav, sest ilma nende vastusteta poleks saanud näidend edasi liikuda ja katarsis tervikust oleks jäänud olemata/tulemata. Etenduseväline. Olen kunagi osalenud praeguseks pensionil oleva riigikohtuniku kogu semestrit läbival eriseminaril – kohus kui mäng. Kogu semestri vältel vaadati kohtupidamist Johann Huizinga raamatu „Mängiv inimene“ valgusel. Seminari eest sai arvestuse essee alusel. Oi see seminar meeldis mulle! Nimetatud etendus meeldis mulle just mängiva inimese vaates. Ja see meenutus andis kõrgema vaate ka kogu „nõusolekuseadusele“. Nõusolekuseaduse pooldajad väidavad, justkui kaitseks see seadus ohvreid taasohvristamise eest. Kui taasohvristamine tähendab ohvri kogu elu lahtikiskumist kohtu ees, siis üldised kohtupidamise mängureeglid tähendavad varasemast veel suuremat tähelepanu ohvri kogu eluloo vastu – lühikeses ja pikemas vaates. See on „sõna sõna vastu“ olukorras süüdistatava kaitsja ainuke võimalus. PS! Teoorias peaks meil kohtus olema võistlev menetlus. Kuid praegused menetlusreeglid on selgelt süüdistava poole kasuks. Uus seadusemuudatus suurendab seda kallutatust veelgi.
  • 7.6 Madisoni maakonna sillad

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 26. märts 2026
    2/10 - Ämma sünnipäeva sündroom
    Eksisteerib „ämma sünnipäeva sündroom“. Teatris. Pigem riigi-, kui erateatris. Kes seda ei tea, ärgu mõelgu ämmale, kui pahale ja kurjale, nagu see on mitmetes naljades. Normaalsele inimesele on ämm meeldiv inimene ja tema sünnipäevale tuleb kokku hulk meeldivaid inimesi. Teatris tähendab „ämma sünnipäeva sündroom“ kõigi näitlejate vaikivat kokkulepet ludistada see tänaõhtune kiiresti läbi, et armastatud kolleeg saaks minna oma lähedaste juurde. Ega saa kindel olla – nägin just „ämma sünnipäeva sündroomi“ – lavastaja oli võõrast kultuurist ja võimalik, sellest siis. Sellest siis dialoogide pauside puudumine ja teksti esitamine kiirkõnes. Sellest siis ka vaikuse puudumine, vähegi vaiksem hetk oli täidetud pealetükkiva muusikaga. Sellest siis pidev forte, ükskõik, kes ei rääkinud, kõik tegid seda valjuhäälselt, peaaegu karjudes. Kuidagi mõttetud ja isegi kahjulikud tundusid olevad näitlejate liikumised ja paigutused laval – misanstseenid. (Misanstseen (prantsuse keeles mise-en-scène 'laval olev, lavale kuuluv') on teatris näitlejate paigutus ja liikumine laval lavastuse üksikutes stseenides. Liikumine tähendab teatris nii näitleja/tegelase liikumist ruumis kui ka distantsi tegelase ning tegelase ja vaatajate vahel.) Näidend on selline, kus kaks kõrvaltegelast loevad ühe peategelase päevikut ja kommenteerivad kunagi toimunut. Ja siis peategelased etendavad seda kunagi olnut. Enamuse etendusest on nii, et need kõrvaltegelased on jäetud pimedusse ja tagalaval siis mängivad valgustatud peategelased nende vahelist seksuaalset pinget. Et peategelased oleksid publikust võimalikud laugel, siis on nad pandud ka kõrgele poodiumile. Ühe stseeni puhul saan aru, see võib olla tingitud vananeva naisnäitleja häbelikkusest (kuigi pole seda tema häbelikkust mitte kunagi märganud, pigem vastupidi). Ja lavastaja on tulnud talle vastu, alastus on viidud kaugele ja (mis siis et läbipaistva) eesriide taha. Need päevikut lugevad kõrvaltegelased on üheplaanilised ja seetõttu on õige nende pimedusse jätmine, aga miks nad peavad kogu aja olema publikule kõige lähemal. Lähedal võiksid olla just need, kelles on kirge ja muutumist. Peaks olema kirge ja muutumist. Siis võiks olla huvitav. Huvitavam. Näidend on tehtud maailmakuulsa jutustuse järgi. Õigemini maailmakuulsa filmi järgi, mis tehtud jutustuse järgi. Enne teatrisse minekut tahtsin juttu uuesti läbi lugeda, aga jäi pooleli. Ei suutnud end sundida. Filmi olin ka näinud, aga … Aga sellega oli nii, et film oli mulle väga meeldinud, aga ei mäletanud näitlejate mängu ega stoorit. Mäletasin loodusvaateid ja meeleolu. Ei polnud seda meeleolu, mida olin läinud taastundma. Võimalik – valed ootused. Ega see lavastus polnudki teab kui vana, napilt üle kahe aasta, nii ei saa uskuda – pettumus oleks tingitud lavastuse kulumisest. On võimalik, et teine vaatus oli parem kui esimene, aga polnud mus lootust, nii et läksin minema.
  • 9.0 Isa

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 16. sept. 2026
    Viimane etendus oli publikust tulvil
    Kusagilt imbus musse teadmine – nähtu oli selle lavastuse viimane etendus. Etendust jälgivate inimeste käitumist vaadates – see võiski tõsi olla. Kümmekond aastat tagasi olen seda näinud. Oli elamus siis ja oli nüüd. Hämmastavalt oli mu mälus enne seekordset vaatamist olemas vaid esimesed stseenid. Hilisem tekitas äratundmist. Just nimelt äratundmist, kuid mitte … ette teada käiku. Mälus kulminatsioonina olnu oli päris alguses – jahmatav ja valus samastumine peategelasega. Kuid kuigi kulminatsioon oli alguses, siis polnud hetkegi pingelangust. „Oot, miks ta ütleb end Ann olevat? Ann on ju hoopis teistsugune …“ … mõtleb vaataja ja korraga on ta Isa kingades ja hinges. Ja ei saa sealt välja. Ei saa sealt välja kogu etenduse jooksul. Ja pärast etendustki. (Nipp on selles, et seda Ann’i mängib teine näitleja ja ei tunne teda Annina ära ei Anni isa ega vaataja – ja ongi isaga samastumine tehtud.) Kuigi, usutavasti oli tegemist viimase etendusega, oli saal täitsa täis. Oli pandud ja seitse või kaheksa lisatooli. Neil lisatoolidel istusid mingid noored, nad olid vist teatrisse saadetud sõnadega – on viimane võimalus seda erakordset asja näha. Etenduse jooksul oli kuulda naerupahvakuid. Uskusin naerjateks olevat poolsunduslikult teatrisse saadetud noored – kelle jaoks ei olnud nähtu põletavalt traagiline. Samas, see naer sobis minu kurva tundega nii hästi kokku, seda võis pidadagi lavastuse osaks – elu ongi nii, ühe jaoks traagiline võib teisele tunduda naljakas. Oleme isegi naernud kukkumiste üle, nii kinos kui elus. Kümne aasta tagune Isa oli jõulisem, praegune õrnem ja abitum. Eelmisest korrast ei mäleta, praegu tuli koguaja paralleel Katku Villuga. Sama äng, sama abitus ja arusaamatus maailma toimimise ees ja sees. Aga Katku Villul läks paremini, tal õnnestus ise välja astuda, end ära tappa enne täiesti abituks muutumist. Katku Villu ei pidanud viimases hirmus klammerduma võõra keha külge – ikkagi inimene, mis sest, et ametnik. Mu kujutluses oleks see lõpu Isa kadestanud Katku Villut. PS! Tuli meelde Pihlakodu, selle juhataja ja prokurör – sellest saaks suurepärase komöödia. Kannatanuid ju polnud?! PS! PS! Nooremad ei tea võib-olla Katku Villut. See on tegelane Tammsaare raamatust „Kõrboja peremees“ ja samanimelisest filmist. Selles filmis mängis Katku Villut Lembit Peterson, sama mees, kes oli siin Isa. „Isa“ lavastust enam näha ei saa, aga film on ikka üles leitav ja vaadatav – peaks!
  • 6.3 Seisukoht

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 26. veebr. 2026
    2/10 - Eila küsiti „Seisukoha“ kohta. Siin on minu seisukoht.
    Eestlase kirik on teater. See võib ju nii tähtsuse järgi olla. Olen minagi seda usku – aastakümneid olen käinud teatris selgelt üle kümne korra aastas. Viimastel aastatel kordades rohkem. Jamaks läheb siis kui teater hakkab mängima kirikut – nemad teavad tõde ja näevad endal olevat ülesannet seda kuulutada. Kantslist jutlustatakse pühakirja – paid pääsevad taeva ja patuseid ootab põrgu. Lavastaja tunneb end pastorina, preestrina, piiskopina – karjasesõnum tuleb. (Olen aru saanud, see usuorganisatsiooni põhimõte on leidnud kinnitust ka teatritele raha jagamisel – oluline hindamise punkt on õigete väärtuste propaganda.) „Seisukoht“ oli halvemat sorti lahkusuliste kogunemine. Kuigi kusagil oli lavastaja öelnud, tema ei tahtvat valida poolt – mulle tundus just vastupidi olevat. Esimese vaatuse ümberjutustus. Perekond – naine, mees, poeg ja tütar. Poeg on ära jooksnud, majja saabub lastekaitse ametnik, kelle jaoks on see esimene töö pärast lastekaitsekooli lõpetamist. Politsei leiab poisi üles ja toob koju, aga lastekaitsja keeldub lahkumast – tuleb ikka kõik lõpuni selgeks saada – pahad ümber kasvatada. Vaatuse jooksul toimub kolm või neli ajahüpet kümmekond aastat või enamgi edasi (ja pärast jälle tagasi). Nende käigus selgub: • Laste elud on tulevikuks läinud untsu, sest neid on liiga rangelt kasvatatud, kuigi kehalist karistamist ei ole olnud. • Ema on tulevikus haige ja joodik ja kahetseb. • Lastekaitse ametnikust on saanud ministeeriumi kantsler ja tütar vahendab talle oma ema kahetsust ja tänu. Kogu asja juures oli üks detail, mis ajas mul kopsu eriti üle maksa – selle perekonna kohta olla ammu enne poisi ärajooksmist tulnud anonüümne kaebus ja algatatud salajuurdlus. Keegi naaber oli piilunud nende elu ja teatanud kuhu vaja. Õigupoolest ametnik teadis, kes kaebas, aga perekond ei tohtinud seda teada. Salajuurdluse dokumentidega polnud perekonnal õigust tutvuda. Lavastus propageeris salakaebustele tuginevat ühiskonda!? Kogu nipp oli selles, et nende ajahüpetega oli näidatud, kellel selles vaidluses õigus on. Kellele lõpuks eemalt vaadates õigus jääb. Tööpäevade hommikuti tuleb Vikerraadiost jumalasõna, nad nimetavad seda mõtisklusteks, aga alatasa tajun seda propagandana. Mõnikord panen raadio kümneks minutiks kinni. Esimese vaatuse sõnum oli selge: Jumal karistab oma välgunoolega ja pahade osaks saavad haigused ja joodiklus ja lõputa piinlemine kahetsuses! Aga õiged seevastu seatakse aujärjele – neist saavad ministeeriumite kantslerid! Jumala karistav käsi on tõstetud kõikide kuldvasika kummardajate vastu! Puudus mus usk – teise vaatuse sõnumi teistsugususse …
  • 9.3 Bens või diisel

    Lisatud: 2 kuud tagasi / Etendus nähtud: 10. juuni 2026
    8/10 - Armastuse ja austusega kirjaniku vastu
    Bens või diisel. Tükk on lavastatud Tiina Tauraite sünnipäevaks. Paar arvustust on ilmunud – kiidetakse TT mängu, teised olla „kah tublid“. Mu jaoks oli see teatriõhtu sündmuseks. Räägin näidendist – on ilmunud uus ja väga särav (näite)kirjanik. Olen läbi lugenud enamuse Jaan Tätte paljukiidetud näidenditest, näinud kah hulka. Mu maitse, mu kirjandusliku maitse järgi on see tükk neist kõigist selgelt üle – siin pole mingit pikka kaalumist. Kui rääkida nähtust, siis oleks algusest ja lõpust kolm kuni viis minutit kärpesse minna. Ja seal keskpaigas oleks võinud üks argumentatsioonikeerd juures olla – pean võimalikuks, see keerd pidigi lõimuma vaataja peas, seda ei pidanudki välja öeldama. Reklaamis on öeldud, kirjutatud koostöös Martin Algusega. Ega ma tea, kas mentor Algus tegi seda asja paremaks või halvemaks. Ei saa välistada, et halvemaks. Tegevuses oli pöördeid piisavalt, enamus neist olid tõeliselt ootamatud. Publik naeris – minu huumorimeele järgi oleks võinud rohkemgi naerda. Aga loomupärase tagasihoidlikkuse tõttu ei hakanud ka kaaspublikule ette naerma. Tükk räägib elust ja inimestest. Tundsin ennastki ära, naersin ka enda üle. Soovitan. (Ootan talt järgmist – näidendit!)