Danzumees

Lapsena maal küünis magades, oli vahva sõpradega kollijutte jutustada, taskulampidega seintele varjuteatrit teha, heintesse käike ajada ning sobiv koht magamiseks tugevamaks trampida…ning muidugi see värskelt koplist katuse alla toodud heinte lõhn! Jumalik! Sellel ajal sellist rahvusromantilist mekki kogu (peamiselt siiski) töisel küünil küljes polnudki- poisikeste värk ju ikkagi ka - kõrtega vehklemised, küünikatuse orvades linnupesadele ligi ninatoppimised, rohkem ikka selline seikluslik... aga nüüd tagasi mõeldes no kui mitte just “rahvus”, siis teatav “romantilisus” selle sooja nostalgiatundega seguneb küll. Kuigi heintes “selles mõttes” kunagi hullanud polegi... Ohukotsu küüni jõudes avaneb märksa stiilsem pilt... “teatriküün” ju ikkagi! Kuigi väga edukalt võiks ka heina täis lükata... Kuigi jõudsime kohale pool tundi enne algust, siis kõik "normaalsed" kohad olid juba reserveeritud (hehh, “eestlased ja meie suveteatrikultus”😂) ning sestap kulges teatrivaatamine seekord kaugelt üle teiste peade kõõrutades. Ise ju 1.90 pikk poiss ja ega enda pärast niiväga ei kurdagi (1.57 pika teatrikaaslase jaoks oli see rohkem siiski kuuldemäng…ja tema on meist see veelgi SUURem Kaarel Pogga austaja). Enda seisukohalt, siis kui nad kõrgendatud lavaosal seisid, nägi tervet ülakeha ning kui põrandal, siis tegelaste päid ikkagi. Kuigi eks see kaugemalt kontaktisaamine lavaga maksis ju sedasi paratamatult lõivu. Tekstis (ja muusikas!) ei läinud siiski miski kaduma. Seega soe soovitus veelgi varem kohale minna (küünis on ka kohvik, ent igaks juhuks tasub sularaha kaasa varuda, sest seal käib arveldamine läbi mobiili-terminali ning keset neid metsi ja heinamaid levi pole just alati kohal). Meil siin Raplas on ka täiesti oma ja igati arvestatav ning tasemel teater- Rändteater Vaba Vanker. Uhke ja armas tunne isegi sellele vaid mõeldes! Nüüd, teatri 10.ks sünnipäevaks valmis vast veel see kõige suurem ja kobedam senistest lavastustest (kuigi ju näiteks “Eestlaste iidne sugu ja lugu”, on ka eriline ja vahva - mõnikord harva veel mängitakse, tasub silm peal hoida, kellel isu ühe meie rahva ajaloo-lugudel põhineva, toreda muusikalise komöödia vastu). Loe pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2022/07/richard-ja-anna-randteater-vaba-vanker.html

Uskumatult hea auraga on see Olustvere mõisa lossi vestibüülist loodud lava ning ühtlasi "Einsteini kodu". Eelmisel, esimesel ja (vähemalt) siinkirjutaja jaoks viimasel korral kui selles ruumis teatrit sai vaadatud (täpselt 20 aastat tagasi), kujunes tollest teatriõhtust üks senise teatrisajandi võimsamaid elamusi (https://danzumees.blogspot.com/2017/11/21sajandi-21-suurimat-teatrielamust.html). Toona hilinesime teatrikaaslasega kohalesõiduga ning oli au siseneda koos nende näitlejatega, kes mängisid tegelaste seltskonda, kes just saabusid "Onu Vanja" juurde külla. Võibolla just sellise vahejuhtumi tõttu on kogu 20 aasta tagune veel kuidagi eriliselt detailselt ka veel tänapäevani meeles. Ainult kummaline, et saal tundus tookord kuidagi suurem? Sest millegipärast jäi tunne, et seekord on see kammerlik saal veelgi rohkem täis inimesi (kuigi korraga on kohti kõigest 90-le vaatajale - kammerlik ja vaatajatele lähedal toimuv psühholoogiline mäng on kindlasti veel omakorda ka suveteatri mõistes midagi erilist). Ent inimesed asetatud ka istuma niimoodi, et sellist hilinevat sisenemist tagumisest uksest läbi publiku polekski üldse võimalik seekordsesse saali teha. Mälestused mälestusteks... Nende jõul oli isiklikult huvitav nostalgitseda ja paralleele tõmmata, ent see eelmine lavastus ei puutu seekordsega tegelikult mingil muul moel kokku kui vaid, et mängukoht on sama ning ka tookord olid (teiste hulgas) laval kandvamates rollides nii Triinu Meriste kui ka Peeter Tammearu. Peeter juba toona Maestro, aga nüüdseks on vahepeal ka Triinust saanud Maestra! Maailmakuulsa autori näidend sai napilt Venemaal oma maailmaesietenduse enne meie oma, kuigi üle kivide ja kändude, sest autor Aleksander Gelman on üks neist julgetest, kes on allkirjastanud sealsete kultuuritegijate petitsiooni lõpetada koheselt sõda Ukrainas ning on ka muidu aktiivselt võtnud sõjavastaselt sõna. Huvitav taust on sellel näidendil ka seotuna Kalju Komissaroviga, nimelt olla see tuntud (meilgi varem avaldatud) dramaturg lubanud näidendi esmalavastamise Komale. Saatusel muidugi on siin olnud teised plaanid ning kui õigesti olen aru saanud, siis ka näidendi tõlkija Jaak Allik tunneb Gelmanit ning nõnda kogu selle tühistamiskultuuriga, mis praegu Venemaal käimas, oleks napilt võinud ikkagi juhtuda, et see olekski saanudki ka maailma-esietenduse just nimelt Eestis - Olustveres...aga no ka "välismaa"-esietendusel on ju suur erilisus ja kaal! Sestap on ka minul siin seda peegeldades kerge aukartus, olgugi, et tegelikult mingiks kriitikaks mingiski suhtes seekord ma ei leiagi alust - tegemist on igas mõttes šedöövriga - nii näidendina, lavastuse kui ka kahe näitleja (lausa vapustava) mänguga - ühed senise teatriaasta parimatest mees- ja naispeaosadest! Lubage siis lihtsalt see tagasihoidlik peegeldus ühe tavavaataja seisukohalt. Loe pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2022/07/einstein-ja-margarita-temufi.html

Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud. ""Hommikuvalgus" esietendus eile... ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu tagant reast kaks keskealist lahkusid kiirel sammul (tagasi 2.vaatusele nad ei tulnudki), aga pahaselt mees ütles naisele, et “kas nad seda enne ei vaata, mis lavale lasevad”. Mina nii kriitiline kahtlemata ei oleks ja 1.vaatuse lõpus tundsin hoopis, et kogu lugu on alles koorumas ning ei teagi ju veel, mis värk üldse nende lastega seal õieti on... Nüüd tervikule tagasi mõeldes, polnudki see vast eelkõige narratiivikeskne, ehk nö.traditsioonilises mõttes "lool" põhinev lavastus. Pigem atmosfääri-, tunnete-, ambientteater. Ma arvan, et väga hea alge oli tegelikult ka loona olemas ja kui kõik need pusletükid, mida ükshaaval õhku visati, oleks lõpuks tervikpildi kokku andnud, siis oleks see võinud ka kogu teekonda igati õigustada. Teisalt ju ei tahagi seda, et kõik lõpuni ette ära nämmutataks... publiku seast, täpsemalt ühelt tuntud eesti lavastajalt, kostus vaheajal vägagi tabav positiivne kommentaar, et teatavas mõttes oli siin “julgust”. Julgust riskida, et publik läheb sellisele teekonnale kaasa, kuigi kõik on väga süngetes toonides, vilksamisi isegi ängistav - laste “mängud” vaheldumas “hirmude”ga. Ehk siis 5 noort inimest nagu elaks kusagil maa all? laevavrakis? igatahes mahajäetud kohas ja mere ääres (kajakate kisa) ning jääb natuke isegi mulje, et nagu apokalüptilises maailmas. 4 neist on kindlalt lapsed, aga 5nda kohta me ei tea. 2 on mängult õed, aga lihtsalt kokkuhoidmise pärast. Lisaks on keegi kuues- “poiss”, kes on kadunud, aga tema varusid avastavad ülejäänud pidevalt. Käiakse kusagil röövretkedel? hankimas süüa-juua-riideid? Ja nendel retkedel avastatakse, et tsivilisatsioon on tungimas neile üha ligemale... on see kõik hoopis midagi sümboolset- teed, bussipeatused, parklad, lennukid? Võib-olla! Sellisel juhul lihtsalt mina ei hammustanud seda siit läbi. Kuigi korraks mõtlesin, et kas võiks hoopis olla tegemist sündimata laste maaga, kes ootavad "uuesti" ellu saamist ning "päris elu" tuleb üha ligemale? Ent see siiski lõpuks jäi liiga kaugelt otsituks...kuigi-kuigi ka päris lõpus, kas siis püüti seda järgmist elluastujat, aga lapsed ei taha "sellisesse maailma" minna - parem siis juba mistahes kaitstud, ehkki räpane ja raske olevik "seal"? See seletaks ka juba lahkunud poisi ning kõik need kahtlased laste jutud? Samas oli siin ka palju sellist, mis meeldis. Kogu see tugevalt jõuline ja laetud atmosfäär just sellises mängukohas - ideaalne sümbioos tekitatud, nagu koht oleks ise inspireerinud kogu loo lähtekoha. Ivar Piterskihh’i valguskujundus oli eriliselt mänguline, aga samas ka uinutas, ent juba pealkirjaga antakse teada, et valgus on siin kahtlemata keskne (muide kogu sisu oleks nagu hoopis just "sooja ja armsa" konnotatsiooniga "Hommikuvalguse" vastand... või on ikkagi see otsene viide hoopis lõpu valgusele, mil algab mõnele või neile kõigile "uus elu"? :)). Loe pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2022/06/hommikuvalgus-eesti-noorsooteater.html

Kui Ionescot Eesti teatrites lavastatakse on see ühe teatrisõbra jaoks sama eriline sündmus kui taaskohtumine Shakespeare’i, Brechti või Beckett’iga. Eesti Noorsooteater ja Sander Pukk said oma “Ninasarvik”u versiooni lavateele liikuma lükatud. Möödunud aasta oodatuimate lavastuste tippu tõusis see raketina kohe sellest peale kui üldse kuulsin, et "Ninasarvik" on meie suunas tammumas, ehk siis ootused olid vaatama asudes kohe väga kõrgele ajatud... Ja ootustega on teadagi kuidas…nii kerge on siis see pettumus tulema… Aga nätaki- Ninasarvik tõusis ja jäigi TOP10 parimate ja suurimate 2021.aasta teatrielamuste sekka! Viimati kui Noorsooteater minu isikliku maitse aasta tippude seas figureeris, oli ka (juhtumisi?) tegemist just nimelt Sandri lavastusega ("Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"). Tema "Apelsinitüdruk" liigutas ka pisarateni, aga seal mul oli just lavastuslikke küsimärke ka, ehk kogu tagaseina segane värk (mis küll loo mõjuvust küll õnneks ei vähendanud). Siin on ta lava (vähemalt esialgu) tähelepanuväärselt klaariks teinud (vaid kohvikulauad ja imelised lilled igal pool "õitsemas")... kuigi mitte läbivalt, keskmine pilt toob lavale hoopis kontori, mida meie saame vaadata läbi akende väljast sisse ning kolmandas oleme juba ühes korteris sees... ning pidevalt nende "piltide" sees ka uusi kunstiliselt huvitavaid nõkse sisse tuues. Tegevus on nii äge ja hoogne, nagu mõnes maailmalõpu-, vampiiri- või zombie-filmis... ainult, et läbi kelmikalt omapärase huumoriprisma (NII peen "prisma" on, mis ühtlasi ka röögatult naljakatel hetkel tegelikult ei kaota oma tõsist allhoovust, millele situatsiooni- või paralleelidetõmbamishuumor tegelikult tugineb) ja iga repliigiga meie "mitmepalgelist" ühiskonda satiiriliselt pilav. Kunstnik Annika Lindemann’i ja valguskunstnik Priidu Adlasega, unustamata Noorsooteatri tugevat grimmituba, on saanud sellest mõnusalt-sobivalt värvikirev, vaat et muinasjutulinegi lavastusterviku visuaal, kus kolm pilti (mängitakse küll 1 vaheajaga) muutuvad ühest teiseks ja siis kolmandaks! Olles alguses veel kõige selgem, kuniks "ninasarvikud vaikselt müdistama hakkavad" ning tasapisi kogu lavamaailm tossusemaks, hägusamaks ja hämaramaks ning nõnda ka pahaendelisemaks(!) muutub. Mõtlesin, et kus kohast üldse oma juttu alustada, sest Ninasarviku-lugu paljud ju teavad, teistele jällegi oleks vaja võimalikult palju jätta üllatuseks ja endale avastada…Sellepärast tuleb taaskord lisada see hoiatus, et ongi vast kõige targem endal enne ise ära vaadata ja alles siis tulla siia lugema. Kuna päris "ümber palava pudru" sellest midagi avamata rääkida pole võimalik. Ehk siis hinnang on kõrge: 4+(!) ja eriti just poliitilist-, allegoorilist-, absurdi- sisaldavat teatrit austavatele, mis siiski lõpuks ka (igaks juhuks) puust ja punaseks selge sõnumiga! Minupoolne soovitus antud, edasi loe juba omal vastutusel. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2022/01/ninasarvik-eesti-noorsooteater.html

EMTA lavastuste andmebaasi järgi on Juhan Liiv'i loomingut toodud vähemal või suuremal moel eesti teatrite lavale siiani teadaolevalt 12 korda. Käesoleval sajandil 3, lisaks kindlasti veel mõned lavastused, kus Liiv tegelasena sees, nagu näiteks Urmas Vadi Alatskivil väljatoodud (suurepärane ja koomiline "Kus Sa oled Juhan Liiv?" päris elul baseeruv fiktsioon (mida minul õnnestus näha alles lavastuse kolmandal mängusuvel, ent päädis toona aasta TOP10 teatrielamuste sekka: https://danzumees.blogspot.com/2017/01/teatriaasta-2016.html... Sellest aasta varem ilmutas end ka NO99 NO60, mis sai alguse Liivi luulest. Omakorda veel aasta enne seda tõi Kalev Kudu Tartu Üliõpilasteatri noortega välja huvitava uurimuse, kus kõrvutades Liivi luulet ning märkmeid jaapani haikudega lavastuses "....mind vaatas ühe lille silm", tõstatati küsimus, kas Liiv on üldsegi jaapani päritolu? Sajandi esikümnendil saime nautida (pikalt mängukavas ja tõeliselt vapustavalt hingeminevat ,kolme meie Juhani-nimeliste suurkirjameeste luuletuste trialoogi Rakvere Teatri lavastuses "Johannese passioon". Ja rohkem see meie suur klassik meid teatrilavadel külastanud polegi! Nüüd siis ometi jälle, peale 6 aastast pausi ja sedapuhku Eesti Noorsooteatris koos Tallinna lavakooli 30.lennu üliõpilastega on Liivi imetlust, elulugu, uurimusi ja rahvuslikkusesse sissekodeeritud luuleridasid avamas-jagamas-mõtestamas autor-lavastaja Mirko Rajase juhendamisel ning ühtlasi ka koos "stsenaariumi" kaasautor Indrek Koff'iga. Võib ju vaid aduda (peale etenduse nägemist), miks see siin pole kirjutatud lihtsalt "näidendina", vaid (tihti ju palju detailidesse ulatuvama) "stsenaariumina", sest lavastuse teatavas mõttes keerukas ülesehitus reedab vajadust palju täpsemat paikapanekut, et kõik osised töötaksid kokku ning midagi ei läheks kaduma ja kogu see sissepeidetud stiilimängude paabel koos püsiks ja toimiks täpselt, nagu kellamäng. Kogu lavastuse selgrooks on Juhan Liivi elulugu (elas ta ju kõigest 48 aastat ning viimasedki neist sügavas skisofreenias), alates nooruspõlvest, ehk millal kirjanik "sünnib" - eks ikka siis kui teda esimest korda avaldatakse... kuni siit ilmast lahkumiseni välja. Seejuures üle 3 tunni kestev etendus on kahes vaatuses ning jaguneb ka nooruspõlve ja keskea vahel... kolmandat vaatust polegi (kahjuks) vaja, sest päris vanaks ta saada ju ei jõudnudki... Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2022/01/sihtisid-pole-sel-sillal-eesti.html

"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)." Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe! Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele! Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :) Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2022/01/tadi-karlova-teater.html

Üldiselt kipub vist ikka nii olema, et inimese enda jaoks on "algused" alati raskemad kui "protsessid" või "lõpud". Tuleb siin rõhutada "inimese enda", sest kui keegi teine näiteks lõpetab suhte, ehk läheb Sinust lahku... selline "lõpp" võib olla lausa eriti "raske". Kuid olgu selleks siis uue asja õppima asumine, püsiv dieet või korralik ja regulaarne trennitegemine või mis iganes eluline - see esimene samm tundub ikka see kõige raskem, tähtsam, aga ka möödapääsmatum. Ilma selleta ei "sünni" midagi, ega "jõua" kuhugi...kuigi jah, eks maailm pöörleb ilma meietagi... aga kas me ise tahame paigalseisu? Ja kui kaua seda välja kannatame? Kui suhte tekkimiseks esimest sammu ei tee, siis lepime üksindusega. Mõni kindlasti vaidleb vastu, et ta mitte ei "lepi", vaid suisa "tahab" seda... aga oleme ausad... ta tahab seda sellepärast, et ei tea kui hea ja mõnus on üks toimiv, teineteist austav ja armastav kooselu. Rakvere Teatris eelmisel nädalal esietendunud Tiina Mälbergi lavastuses "lõppudega" ei tegeleta. Siin on teemaks, nagu ka pealkiri reedab - just nimelt "algus"... ja üks neid suuremaid-tähtsamaid - ehk siis SUHTE algus. Kas ka suhte algus on 1 neid "raskemaid"? See oleneb juba inimestest - nende loomusest ja "pagasist" (loe: kogemustes). Antud juhul on tegemist tüüpidega, kes pole enam noored ja seetõttu pea ees uude suhtesse ei kipu tormama... Või noh... naisel on selgelt "pagasit" vähem ja tema on siin see tugevam "käivitaja". Mis omakorda viib mõtted sellele, et kas tänapäeva maailmas, ehk praeguses ajastus ongi pigem see juba "reeglina" sedapidi? Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2022/02/algus-rakvere-teater.html

Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks on kostilisse armunud emanda tütar Leeni (Emma Tross). Tammsaare üks nö. kolmest üliõpilasnovellist “Pikad sammud” (“Noored hinged”, mis kuulub samasse tsüklisse, mängitakse ühes teises teatris edukalt juba kolmandat aastat). See on (näitlemisrindel juba suuremaidki tegusid teinud) Aksel Ojari lavastajadebüüt. Nii mõnusalt ehe, oma kammerlikkuses ja õiges vanuses näitlejatega. Aksel on ise ka dramatiseeringu autor. Aga eks nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka ilmselt tõlgitsejaid. Mäletasin lugu teatrit vaadates kehvasti, meeles ainult tunnetus- risti noormeeste suhtumise muutus loo edenedes naistesse, mis siiski siinses lavastuses päris niimoodi välja ei koorugi. Siin on (taaskordselt selle Piip ja Tuut Mängumaja saali kasutuse mõttes kõik kuidagi uutmoodi huvitavalt lahendatud- kunstnik Oliver Reimann) laval puhas ja ilus ja valus noorte armumiste sasipundar. Tammsaare siiski igas mõttes oli täiesti õhus ja sõnades kohal. Eriline kiitus ka kostüümikunstnik Külli Pavelsonile, kes omalt poolt ajastulikult tegelased sajanditagusesse aega aitas nihutada ja vägagi stiilselt! Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/pikad-sammud-piip-ja-tuut-teater.html

Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise tegelikult olid, võibolla just tingiski sellise suhtumise. Nimelt nende kodusakslased pidasid neid just kehvemateks…venesakslasteks…samas kui venelased neid ka enda sekka ei arvanud. Revolutsioon muidugi räsis seda kaduvat rahvust tublisti. Olid ju mōned neist isegi ustavad riigile, kuid ikkagi saadeti ära Siberisse. Samas hoidsid nad ka kultuuri au sees, olid inimesed omade unistuste ja perekondadega… Karl Laumets on selle väga mahuka raamatu suutnud koos Kertu Moppeliga dramatiseerida põhilisele kokku tõmmates ja Karl on lavastanud materjali 3-tunniseks, peamiselt salongivestlustele keskendunud draamaks, kus kunstnik Kristjan Suitsu sümboolselt romaanist ülevõetud inspiratsiooniga on näiteks taamal romaanist tuttav “klaassein” sirmina, mille taga stiilne sõjatanner ja vaimudemaa, millele omakorda peegli abil dimensiooni lisatakse. Tõeliselt vägev, justkui ooperilik draamalavastus! Samas tõid need “vestlused” meelde rumeenia meisterrežissööri Cristi Piu eelmise aasta filmioopuse “Malmkrog”. Lugugi on sarnane, ainult teise nurga alt ja baseerub ju hoopis von Vegesacki romaanil, mitte Solovjovi omal (nagu Piu film). Kuigi jah, venelased elasid ühes teises riigis sarnases olukorras. Ja kõik selline mõjutas ka neid suurrahvaid risti-rästi. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/balti-tragoodia-tallinna-linnateater.html

Terve lapsepõlve sai kuulda ettevõttest nimega Balti Manufaktuur. Sitsiriiet valmistavast kombinaadist, mis asub "kusagil Kopli kandis". Tänu Helen Rekkorile ja Teatriühendus Misanzeni lavastusele "Sitsi Silentium" on käesoleva suve veel mõnedel üksikutel augustiõhtutel võimalik kaasa teha üks harukordne ajamatk. Nimelt ehitatakse kogu piirkond ümber kontori- ja korterihooneteks - Manufaktuuri Kvartaliks ja selle käigus muudetakse ka praegu veel räämas ja ajahamba poolt puretud tehasehoone hoopis millekski muuks. Tükike ajalugu kaob igaveseks. Ja tõeline ajaretk on see ka lavastusena! Üks sellesuvistest suurimatest teatriootustest. Ja tõesti, see "ootamine" õigustas end! Võimas, üle 100 aasta, eelmise sajandi teise kümnendi algusest kuni tänapäevani välja, jälgib lugu ühe naise eluteekonda noorest, vabrikusse tööle tulevast plikast, seniilse (ent sooja huumoriga kujutatud) vanamemmeni välja. Räägib küll jah ühest eesti naisest, kuid see lugu on ühtlasi paljudest meie naistest läbi 20nda sajandi elu keerdpunktide, nii suurte sotsiaalpoliitiliste kui ka isiklike - armumiste, pereelu ja muidugi töö. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/sitsi-silentium-teatriuhendus-misanzen.html