Danzumees

"Hingele oled lisanud kindlust ja lootuse jõudu. Igaüks arusaama ei saagi Su kutsungeist. Ammu ma ei ole Su õitsvates aedades seisnud. Petseri - minu aed seisab pühade orgude pääl..." TÄITSA LÕPP, KUI HEA ON EESTI TEATER!!! Alles see oli kui Peipsiveerelt tulles õhkasin õndsalt, et teatrisuvi on korda läinud... kui tuleb pisike Taarka Pärimusteater ja paneb SELLISE märgi omalt poolt maha, mis võtab pahviks! Hingetuks oma hingevaluga, avalisilmi oma armsusega ja õige hellaks oma õrnusega. Lisaks kisub pisarad välja, on armastusest ja igatsusest (lemmikteemad!) ja paljust muustki. Kõik 4 rolli (aga iseäranis 2 põhilist) on aasta parimate seas ning praeguseks ehk juba "vanameistri" tiitli vääriline Urmas Lennuk teeb oma niigi paljude heade dramatiseeringute dramagraafiasse Ilmar Vananurme näidendi (suurepärane leid!) kohendamisega ühe oma mitmetasandlikematest-kunstilisematest töödest! Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/petserimaa-igatsus-taarka-parimusteater.html

Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, et "meeldis" või "ei meeldinud", aga eriti teatrilavastuse puhul, mis koosneb väga paljudest erinevatest detailidest, oleks nii end väljendada natuke ebaaus... Tõsi, üldises plaanis polnud "Maakas" päris "minu" teater, aga täna sellest teise inimesega rääkides, leidsin end pigem õigustamas, mis minule selles meeldis. Katsuks siin need mõlemad küljed lahti lahata, et tundmuste tuumani jõuda. Kõigepealt taustsüsteemist. Vaatasin eelmisel päeval üht terve senise teatriaasta tugevaimat lavastust ning ilmselt kõige mõjuvaimat lavalugu üldse. See mõjus lausa nii tugevalt, et isegi siinse etenduse vaheajal ümisesin sealt kuuldud laulu ning "Maakat" vaadates ei tekkinud seosed ainult enda eluga, vaid ka just selle eelmise päeva teatrietendusega. "Lipamägi" jäi mul omal ajal lugemata, sest Wimberg, ehk Jaak Urmet kirjanikuna ei meeldinud oma algusaastatel. Toona küll pigem luuletajana ja eriti koomilise kaldega lasteluuletajana tuntud, ent minu jaoks tema "punnitatud" naljad naerma ei ajanud. Kuid ühel hetkel see suhtumine tema loomingusse muutus, tasapisi hakkas meeldima ning eelarvamusedki kadusid. Siia ongi maetud see esimene koer - "Maaka" aluseks olev "Lipamägi" on siiski pärit veel nendest algusaastatest... Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/maakas-temufi.html

Kirjutasin 3 aastat tagasi, kohe peale Vahur Afanasjevi raamatu lugemist instagrammis järgmised read: “Afanasjevi Peipsiveere suguvõsadevaheline mastaapne ajastu-, asukoha- ja kättemaksudraama jooksis lugedes silme ees, nagu hea teater. Võimas, mõjuv, põnev ja hästi kirjutatud.” Tegelikult, tunnistan ausalt üles, poleks osanud lootagi, et keegi selle telliskivimõõtu romaani ka päriselt lavale julgeb panna! Pigem arvasin, et mõni hakkajam filmitegija rabab kiirelt õigused ning saab sellest (juba ette teades) kobeda kassapotentsiaaliga filmi-instseneeringuga hakkama (arvestades ilmumisjärgset kisa-kära ja auhinnasadu, on raamatul lugejaid-austajaid palju). Minu arvates on tegemist meie käesoleva sajandi eesti kirjanduse ühe suurima saavutusega. Kuid kui siis järsku Tartu Uus Teater infoga välja tuli, et nemad risti ette ei löö ja kirjaniku enda pealt- ja kõrvaltvaatamise abiga võtavadki tee Peipsiveere vanausuliste ja uuema aja eestlasest jõhkardi kokkupõrkeloo realiseerimiseks jalge alla ning kõigele lisaks veel ka autentses asukohas, sai sellest ka sedamaid mitte ainult eelmise, vaid pandeemiast tingitult ka käesoleva suve ning isegi terve teatriaasta suurim ootus! Nende suurte ootustega muidugi läheb tavaliselt ikka nii, et ootad-ootad ja siis pettud… Aga mitte seekord! See polnud ka lihtsalt Kultuurkapitali mõne aasta taguse "aasta parima romaani" auhinna võitnud teose õnnestunud dramatiseering, ega ka ainult 1 õnnestunud suveteater, vaid terve teatriaasta mõttes TEATRISÜNDMUS! Pole ka siinkirjutaja ju vähe elu jooksul teatrit näinud ja seda nii Eestis kui mitmes teises riigis. Sel aastalgi oli see juba 45.teatrikülastus (28.suveetendus) ja harva kui midagi uut enam kogeb…Ja siin - ometigi! Praktiliselt terve publik tõusis aplodeerides seisma ja sain minagi (2. korda sel suvel) lõpuovatsioonideks jalad sirgu! Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/serafimabogdan-tartu-uus-teater.html

"Aadama õunte" teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust - piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju planeerimist nõudev. Tegelikult oli asi päris lihtne. Laeval sai süüa ja juua ning kohale jõudes pakiti meid sõjaväe kastiautodesse. Sellel ratsutamine oli omaette lahe elamus, sest 2,8km pikkune tee Omari küüni viis mööda poriseid auke täis metsateed ja kastikas hüppas korralikult ning tunne oli nagu mõnel lõbustuspargi atraktsioonil sõites, äge! Lisaks sai lahtisest kastiautost vaadates tutvuda saare vaatamisväärsustega, nagu näiteks kohalik raudtee. Ja hiljem tagasi sadamasse autokastis sõites nägin elus esimest korda looduses metssea peret koos põrsastega (jooksid auto taga üle tee)... huvitav kuidas nemad küll saarele said :) Loe pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2016/08/aadama-ounad-kinoteater.html

Ei tea kuis Sulle, a minule on alati meeldinud kui Palu, Lennuk või Vadi võtavad eesti kirjandusklassikast tegelased, toovad nad lavale omade “pagasitega” originaalist ja panevad mingit uut teksti rääkima. Seekord on Tiit toonud kokku mõned Tammsaare tegelased, aga nimede ja tuttavate juhtumite ning nõksudena vilksatavad siit läbi vaatet kogu eesti kirjanduse “Greatest Hits” Lutsust läbi Gailiti Jakobsonini välja🙂 Loe pikemalt: https://www.instagram.com/p/CQDXbbCrulaJBYmfWOq8KHCOzTWSLQ1hYAUIY80/

Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis "armuke" on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest endiselt tahab endale. Nimelt tuleb naisel see petmine maha salata. Käituda, nagu ta ta ei teaks midagi, aga ise seejuures muutes mehel raskeks üleaisalöömine, samaaegselt olles alati kohal kuid siiski mitte lämmatades, vaid pigem kavalalt meest ennast pannes tundma, et too vajab ja tahab siiski oma naist. Sest kohe kui naine selle petmise peale sae käima tõmbab, ei ole enam tagasiteed. Siis on see saladus "väljas" ning sellist inetut põrsast enam kotti tagasi ei lükka. Emotsioonid keevad üle ääre ning öeldakse ja tehakse teineteisele asju, mida enam pole võimalik ütlematuks muuta, ega tegematuks teha. Teisel poolel ongi armukese poole hoidmine palju mugavam ja lihtsam lahendus. Paraku olemegi me inimesed oma emotsioonide orjad (sama kehtib ju ka vastupidises olukorras, kui petjaks on naine). Kainet mõistust säilitada hetkel, kui keegi on Sulle nii valusalt haiget teinud, on peaaegu võimatu, eriti veel siis kui endal on tunded väga tugevad. Ja läinud ta ongi... Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/05/niskamae-naised-vanemuine.html

Kujuta ette teatriõhtut, kui astud saali ja laval algab mäng, kus näitlejatena osalemas Luule Komissarov, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Terje Pennie ning siin-seal veel vilksatamas Vilma Luik... Hähhhh! Seda pole vaja ette kujutadagi - tuleb lihtsalt seada sammud Ugalasse ning selline tükk ongi päriselt praegu olemas sealses mängukavas, kus kõik need ägedad primadonnad "kahtlaste leskedena" ühes ja samas lavastuses koos tegutsemas! Lisaks veel hea võimalus tutvuda viimasest lavakoolilennust Ugalas maandunud Oskar Pungaga. Juhul muidugi kui pilet õnnestub saada, sest aasta alguses esietendunud Ringo Ramuli uuslavastuse kohta on juba sõna kiiresti liikvele läinud - sellise näitlejakooslusega "unistus" ei ole ainult näitlejate pärast vaatamist väärt, vaid see on päriselt ka üks väga eriline ja vaatamist-kogemist vääriv lavalugu! Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/05/leskede-kadunud-maailm-ugala.html

Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja... oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti... Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla ka hämaramad tegutsemiseesmärgid. Asub ju ka Kellerteater vanalinna ühes "ääres"... Vanas püssirohukeldris, milles on väga tugev atmosfääritunnetus juba olemuslikult teatriruumis sees olemas. Need - meie ainsa žanriteatri - krimkad, õudukad ja põnevuslood sobivad sinna ruumi kui valatult. Kuigi kui see nii lihtne oleks, et muudkui aga kallad või valad ja ongi hea lavatükk valmis, no siis juhtuks seda ju mistahes erilises majakeses ja mistahes linnaosas. Mkmm... selleks, et midagi õnnestuks ja hästi õnnestuks, on vaja tavaliselt mitmeid erinevaid häid komponente. Ja isegi siis, kui suurem osa osised paigas, tuleb need kõik veel lisaks oskuslikult ja sobivalt kokku sulatada üheks toimivaks tervikuks. Olles näinud siiani (vist) kõiki Kellerteatri lavastusi ja nende seas on ju loomulikult nii rohkem kui vähem õnnestunuid, nagu kõigis teatrites ja kui mõnda eredamat sähvatust esile tõsta, siis näiteks täiskasvanutele mõeldud "Emilie Sagee", mis tõesti päris hirmujudinad mööda selga liikuma panid ja (rohkem) lastele suunatud korraga hirmus ja naljakas "Õuduste kool" ning muidugi ka see kõige esimene - "Mõrvad Rue Morgue'il", mida praeguseks on võimalik vaadata vaid koduses "ekraani"teatris. Samas meeldejäävad põnevus-elamused olid ju ka näiteks "Mäng" ja (Indrek Hargla kirjutatud 2 looga lavastus) "Kodukäijad", mis tulevad kohe meelde ja seda mitte lihtsalt Kellerteatrile mõeldes, vaid üldse Eesti teatris mängitavatele põnevikele - neid on ikka ja alati liiiiiga vähe! :) Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/05/marie-roget-moistatus-kellerteater.html

Renate Keerdist on saanud Eesti teatrimaastikult teatavas mõttes fenomen. Tema uuslavastusi oodatakse, vanu vaadatakse korduvalt üle. Alati käib nendega kaasas teatav salapära, sest auteur on võtnud hoiaku, et ta ei taha enne lahti seletada ega jagada kellegagi väljaspool loovtruppi, mida ta parajasti teeb, millest see on, milline see on... Salapära on ju müstiline ning tekitab isu teada saada. Inimlik. Turunduslikus mõttes suurepärane. Kuigi samas tegelikult juba nii mitutki Renate lavastust näinuna ka just Renate poolt igati mõistetav. Ühest küljest tema lavastused on nii paljustki ning nendele konkreetselt mingite lausetega hõlmata polegi ehk võimalik...teisest küljest asju ette seletades tekivad (ja seda eriti füüsilise teatri puhul) tarbetud ootused ning kärbib vaataja fantaasialennu tiivad lennuvõimetuks. Samas on ju Renate lavastusi vaatama minnes teada tema esteetika, tema stiil, tema illusiooniderikas, fragmentidest kokkuehitatud pusle, mis on justkui tantsuline teater, ent ometi mitte, justkui füüsiline teater, ent ometi mitte ainult, komöödia, aga seda vaid vaataja peas, olenevalt tema huumorimeelest ja teatri toimumise päeva vastuvõtlikkusest (ma ei naernud vist kordagi Vaimukuskussi vaadates, ometi terve saar hüsteeriliselt hirnus naerda). Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/ult-eesti-noorsooteater.html

Sellest on nüüd juba 24 aastat kui esimest korda Mart Kivastiku näidend "Peeter ja Erik" lavale jõudis. Ühtlasi on tegemist autori esimese näidendiga. Alles peale seda tulid kõik need Eesti kultuuritegelastest suured hitid, mis Viinistul lavale jõudsid. Tegelikult pidi lugu lavale jõudma juba 25 aastat tagasi ja Peeter Volkonski ning Erik Ruusi mängituna - neile see tegelikult kirjutatud oligi, aga Erik kukkus mängust välja (elas tükis oleva "veinijoomise" stseeni liiga eluliselt sisse?) ning asemele astus Tõnu Oja. Esikas lükkus ühtlasi järgmisse aastasse ja nõnda jõudiski Hendrik Toompere (toona nimes veel jr lisandiga) lavastus Von Krahli Teatris hoopis "Peeter ja Tõnu" nimega vaatajate ette. Ühtlasi sai Tõnu Ojast üks Kivastiku näitemängude püsimängijatest. Omal ajal Tõnu kiitis ka Kivastikku kõvasti, tuues esile tema eestlaslikkuse vastandades tema materjali Hollywoodi filmide kärtsule ja klantsile. Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/tiit-ja-tonu-von-glehni-teater.html