Danzumees

Sveiki! Lätlased on meil külas! Suisa ehitanud garaaži otse meie omade kõrvale! Mussi teevad ka ja laulavad läti keeles miskit, mille viis on nagu mõni vana midi-fail, aga sõnad sügavad ja elulised. Ehei, ega ma rohkem läti keelt oskagi kui see tervitus ja Igaunija, saldejums, iela, labas rokas, laba diena, apelsinu sula ja mõned numbrid ühe ja kümne vahel (onul oli kunagi läti pruut, Anita, tema õpetas... õpetas rohkemgi, aga kui ei kasuta, siis ju ununeb) :) Ei tea, miks eestlastel lätlastega seoses ikka see va läti keel keelele kipub? Ju "saldejums"i pärast - on kohe sellele nunnu sõna :) Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/kaks-garaazi-vaba-lava.html

Pole ilmselt sellist inimest, kes kuidagi ei suhestuks jooksu. Ise sõna otseses mõttes vihkasin jooksmist kooli ajal. Paljuski ilmselt seetõttu, et olin oma klassis kiiruselt eelviimane, natuke paksuke nagu ma toona olin. Soome kolides puutusin esimest korda kokku cooperi-testiga (kui pika maa suudab joosta 12 minutiga), sest keskkooli kehalise kasvatuse üks hinne tuli vastavalt selle tulemusele. Selleks ajaks olin pikkust visanud ja kõhnaks saanud ning jookski muutunud kergemaks. Ja kuigi oma 2,4km tulemusega venitasin viie (Soomes oli hindeskaala 4st 10ni, ehk siis 10ne) välja, ent jooksmine polnud ikkagi midagi sellist, mida "mõnuga võtta". Aastad läksid - tantsimine oli minu ala ja jooks oma monotoonsuse ja ilge pingutamisega ei tulnud pähegi. Olin juba 30ndates kui naine, kes oli noore(ma)na jooksuga tegelenud ala uuesti käsile võttis. Ühel märtsikuisel imeilusal päeval läks tema oma hommikujooksule ning mina mõtlesin, et jalutan nii kaugele vastu, kuni ta mulle vastu jookseb ja siis ümberpöörd ning koju tagasi. Päike paistis, soojendas... ja sulav lumi sillerdas nii, et pane silmad kissi. Veed juba vulisesid - kahe sõnaga - kevadine idüll. Mõtlesin, et teen siis kah mõned jooksuliigutused... kui mõnus see oli! Jooksin, jooksin. jooksin, kuigi tundsin nagu lendaksin! Kõik jooksjad teavad sellisest erilisest tundest, nagu "runners high" - tagantjärgi targana just seda ma toona tundsingi. Igatahes saigi järsku jooksust "minu ala". Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/jooks-emta-lavakunstikooli-30lend.html

Enne vaatama minemist (kirjutatud õhtuse etenduse päeval kell 15:04): Hmmm... Uksekomöödia... Teatri jaoks kindlasti üks hitt, sest tegemist ju massidele hästi peale mineva Cooney'ga... Pärnuski lavastati sama näitemängu "Topeltelu" pealkirja all ja mängiti edukalt (muide seekord pole ainult pealkiri teine, vaid on üldse tehtud täiesti uus tõlge Triin Tael'a poolt!) Mina pole Cooney-usku, aga selle eest on viimasel ajal Raudsepp heas vormis lavastajana (mõtle kasvõi vaid tema kahele eelmisele ja just nende lavastuste lavastajatööle - "Lõppmäng" ja "Ilma Sinuta") ning näitlejatest ju mitmeid lemmikuid laval. Materjal ilmselgelt annab tiivad hoogsalt lõbusaks lollitamiseks. Tagatipuks kuu aega teatripausi (Tallinna teatrid on suletud alates 28.detsember ja on seda veel vähemalt jaanuarikuu lõpuni) on tekitanud siiski piisavalt suure himu see jant oma silmaga ära näha. Kui vaid päriselt ka naerda saaks... ausalt üles tunnistades, siis väga suuri panuseid sellele ei pane, pigem kui, siis "mängu" nautimisele... Aga miski pole kindel, seega vaatame. Enam vähem samasse suunda Rakvere Teatris olev žanrikaaslane "Hullemast hullem" osutus ju üllatuslikult tõeliselt naljakas! Etendus, mida vaatama lähen, on selle lavastuse alles teine avalik mängimine, ehk kohe järgmine peale esietendust, seega nö. "neetud" etendus. Saab hoida silmad lahti, kas miskit nässu ka läheb :) Peale etenduse nägemist: Cooney, oh Cooney... Väljusin MÖIRGAVALT naervast saalist! Tagatipuks näitlejatele publikult tormilised, seisvad ovatsioonid! Jah - Rakvere Teatril on sündinud uus publikumagnet ja -naerutaja! Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/01/oi-johnny-rakvere-teater.html

NB! Järgnev tekst sisaldab spoilereid, kui ise pole veel näinud - lugeda äärmise ettevaatlikkusega või pigem hiljem, pärast kui endal vaadatud, tulla arvamusi võrdlema! Tartu Uue Teatri värskeim esietendus toimus juba nädalapäevad tagasi, ent käin siiani edasi-tagasi mõeldes, kas minul on üldse õigust selle kohta midagi arvata... Miks? Nimelt, "Tuvid minestuses..." lavastuse näol on tegemist üpris erilise ülesehituse ja kontseptuaalse lähenemisega - seda mängitakse Tartu Uues Teatris korraga kolmes saalis samaaegselt, risti-rästi lõikudes-lõimudes ning lõpuks niiöelda "keskpõrandale" kokku tulles, ent publik on jaotatud siiski alguses eraldi saalidesse ning teatrivaatamine toimub vastavalt just selles saalis toimuvale. Jah, osavalt ka videoülekandeid sisse mixides, ent siiski - ühel vaatamiskorral näed füüsiliselt siiski vaid seda, mida on võimalik näha selles saalis, mille teatrisse sisenedes niiöelda "loosi" tahtel saad. Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/01/video-taielik-sokk-sundmuskohal-kaos.html

Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda - Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid lemmikfilme, norrakate-rootslaste "Kongen av Bastøy" (Kuradisaare kuningas), kus teiste seas mängis ka näiteks Stellan Skarsgård - poistekoloonia karmikäelist juhti. Sedapuhku on Vainupea kabelis Stellani eakaaslane (küll paar aastat noorem) Harry Kõrvits jumala käänuliste teedega kimpus. Autoriks vaimuliku taustaga Miina Piir, kelle näidendit on ka varem Eesti lavale toodud, nimelt Tartus, lavastajaks Peeter Volkonski ja peaosas Ants Ander (praeguseks tema viimane roll). Ja kuigi olemuslikult on selle sisuks niiöelda ühe vana mehe vestlused jumalaga, pole see lugu tegelikult oma sügavas sisemuses mitte otseselt jumala-usust, ega ka mitte jumalast, vaid eelkõige ikkagi inimesest. Üksindusest, elust, armastusest, perest, sõpradest ja sellest, mis tegelikult on tähtis, see mis meile kätte jääb elu viimases osas - mälestustest. Ja inimlikkuse olemusest - ükskõik kui vanad me oleme, ikka vajame me kedagi teist, olgu selleks või "jumal", kellega vestelda. Peaasi, et see toimuks meie enda tahtest, meie enda valitud tingimustel. "Ego surm", milleni autor oma looga välja jõuab, näidates ühe inimese hirmu läbi tema jaoks "selle kehastust" siin maamunal, on see kõige hullem, see kõige kardetum, see kõige viimane. Parem ja ennem siis juba päris surm, mil (loodetavasti) saab oma naise ja sõprade juurde... Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2020/07/jutt-jumala-oige-teater-nuutrum.html