Danzumees

Sellest on nüüdseks juba 2 aastat, mil Emajõe kaldal esietendus publiku poolt armastatud ja ühise kiidulaulu pälvinud, Silvia Rannamaa romaani "Kadri" alusel tehtud kogupere muusikaline lavastus. Juba siis anti välja veksel, et ootama võib hakata ka järge, ehk sama kirjaniku "Kasuema" ja nõnda saab sellest diptühhon ka Emajõe Suveteatri repertuaaris (nii nagu kunagi "Vinski"ga). Ja kuna Kadri puges nõnda hinge ning selle mõju kestis tükk aega läbi vestluste lapsega, kellega seda tookord koos vaatamas käisime, tekkis väike lootus, et ehk juba eelmise aasta suvel saab ka järge näha. Kuid maailmal olid teised plaanid ja pandeemiasegaduses lükkus see määramata ajaks edasi. Õnneks siiski tegijatel endal ka lubadus meelest ei läinud ja LÕPUKS ometi on ka järg (ja mõnus, et ka selles samas mängukohas) lavalaudadel kohal! Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/07/kadri-emajoe-suveteater.html

Ameerika autori William Mastrosimone "Unistaja" sai oma maailmaesietenduse juba aastal 1979 (autor kirjutas selle olles oma 30ndate alguses ning originaalkeelne pealkiri on tegelikult kahemõtteline, ent mis vast tasuks välja uurida alles peale etenduse vaatamist). Tänaseks päevaks võib seda õigusega pidada moodsaks klassikaks, sest lavale on lugu jõudnud (ja korduvalt) väga paljudes riikides läbi kõigi nende aastakümnete. Ka Eestis paar korda, ent praeguseks juba ammu. Tiit Ojasoo lavastas selle oma kursusekaaslastega lavakoolipäevil (25 aastat tagasi mängiti Eesti Noorsooteatris, ehk toonase nimega Nukuteatris) ning 17 aastat tagasi Rakvere Teatris Kadi Haamer (toona Tudre) segas Unistaja-näidendisse saksa autori Franz Xavier Kroetz'i "Soovikontserdi", andes lavaelu, ehk rolli Mastrosimone 2-tegelasega näidendis "seina taga elavale" prouale ning pealkirigi muutus "Unistaja soovikontsert"iks. Ent võib arvata, et väga paljud praeguse aja eesti teatripublikust seda näinud polegi... vähemalt mitte siin meie kodumaal. Ingliskeelses teatriruumis tuntakse näidendi teksti ka täiesti omapärasest vaatenurgast, nimelt on selle monoloogid ühed populaarsematest valikutest, mida näitlejad kasutavad kas sisseastumis- või rollisaamise katsetel. Eriti veel Rose'i "sookurgede monoloog" oma emotsionaalse laenguga, aga ka Cliff'i "kurja linnu kallaletung", teisedki... sest need on ka eraldiseisvatena nagu väiksed, huvitavad lood. Ja lisaks tähelepanuväärsetele monoloogidele, sisaldab tekst ka mitmeid 1-2 lause teravaid-tabavaid lõikeid. Eelkõige on "Unistaja" ARMASTUSlugu. Kahe, väga erineva inimese kohtumise lugu (vastandite vastastikuseadmine on muide autori 1 põhiteemasid ka tema teistes töödes - on selleks siis vägistaja vägistatavaga - "Extremities" või väljapressija kodutu väljapressitava Harvardi üliõpilasega "With honors", indiaanlased ja rikkad valged Spielbergi toodetud "Into the West" jne). Mis küll võis alguse saada lihtsalt inimlikust ihast... Aga autor väga peenelt nagu tahakski näidata, et kui iha rahuldust ei saagi, vähemalt kohe kätluses, siis avab see ukse suhtearenguks millelegi sügavamale. Tegelikult ei tea mina ja ilmselt keegi teinegi, mida autor tegelikult oma Unistaja-tekstiga kõik veel öelda on tahtnud... näiteks on siin ka klassikaline - "vastandid tõmbavad teineteist" muster olemas. Või siis see, et inimesele otsa vaadates me ei näe, kes ta tegelikult on, mida ta on pidanud üle elama, millised kiiksud temas peituvad jne. Selleks peame temaga päriselt koos olema, nägema ja tõlgendama tema käitumist... suhtelootuses analüüsima tema tegutsemis(viise) ning isegi kui need on meile vastuvõetamatud, siis hindama ka seda, kuivõrd teravad ja tähtsad need teise inimese nurgad on ja kas on võimalik, et aja ja koosolemisega midagi muutub ümaramaks... või hoopis ongi vaja ka endasse just teise inimese pealt õppimiseks mingeid omadusi? Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/01/unistaja-teisedlavastused.html

See on nüüd üks neid elamusi, mille kirjeldamiseks tuleb tõesti kasutada Agu Sihvka kombel lauset: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest..." sest "Plekktrumm" sisenes esimest korda ellu mitte Günter Grassi romaanina, ega ka Eesti Noorsooteatri uuslavastusena, vaid hoopis Volker Schlöndorff'i "Parima mitte-ingliskeelse filmi" Oscari võitnud filmina 1980ndate alguses, mil soome televisioon seda näitas (tegelikult on see üks neid väheseid filme, mida näidati korduvalt). Nii umbes 10-aastase poisikluti jaoks oli see selline vapustus, et nüüd 40 aastat hiljem on filmist tekkinud mõju ikka veel meeles. Esiteks tekkis hirm kõrgete treppide vastu - mis siis kui sealt otsast alla kukkudes lüüagi ajus millegi vastu, mis kasvu reguleerib ning selletõttu ka kasvime peatub või aeglustub (huvitav, et see hirm oli suuremgi võrreldes tõenäolisemaga, et üldse poolearuliseks end niimoodi põrutada võib). Filmis mängis peategelast, kes on selles loos filmiauhinna-kuldmehikese nimekaim, ehk Oskarit, 11-aastane poiss! Ja teeb seda nii vapustavalt hästi, et võikski uskuda, et temal ongi tegelikult kasv peatunud ning tegelikkuses on täiskasvanu. Soome kolides, sattusin kooli, kus mu klassiõel (ja heal sõbral) oli kasv peatunud 9-aastaselt, kuigi kuna temal oli see geenides, siis kasv sinnani oli ka aeglasem kui teistel ning natuke oli kasvu ka hiljem. Ent see on vast tõesti muidu ka selline roll, et kui seda lugu niiöelda kunstiliselt teha, siis vajabki ehk mingit muud lahendust. Ning eriti veel teatris, selle asemel, et päriselt kasutada lühikesekasvulist täiskasvanud nimest (muidu oleks meil ju oma teatrite näitlejaskonnast võimalik paluda Alo Kurvitsat osalema). Noorsooteatris on sellel oma vorm, mis lavastuslikus mõttes kontseptuaalne, aga sellest mõne hetke pärast, sest tahaksin veel natuke enne selle taustsüsteemi sees sobrada. Nimelt Günter Grass oli ise ka Danzigi-poiss, nagu tema Plekktrummi-loo peategelane. Noorena liitus ta SS-iga, mida ta alles vanuigi julges tunnistada avalikkusele. Tegelikult tegeledes ise selle süüpuhastusega oma terve elu ja vast teadjad oskavad selles selgelt näha ka Plekktrummi-ühendust, kus Oskar just nimelt oma süüpuhastust läbi "ülestunnistuste" meile jagab. Lugu on ju ühtviisi nii Oskari elulugu, aga ka Saksamaa lugu ja nõnda ka Euroopa ja Maailma oma - meie kõikide lugu selles mõttes, et kus kohast me tuleme, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu läheme siit edasi nende teevarrelt kogutud teadmistega. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/02/plekktrumm-eesti-noorsooteater.html

“Müüdud naer”, “Kannel” ja “Kadunud käsi” ei viinud mitte palgamõrtsukatega Brügges maid jagama, ega ka Inisherini sõrmilõikavate hingede vihavaenu keeristesse, vaid hoopis Metsikusse Võrru, kus asub üks iiri juurtega briti näitekirjaniku ja oscarivõitjast filmitegija Martin McDonaghi ehitatud räämas motell. Sedapuhku kadunud pole mitte ainult sõrmed, vaid terve käsi! Juba viimased 27 aastat. Selle kadunud käe omanik pole jätnud kõikse aeg jonni, vaid visa jälgedeajamine ta ongi siia hetke toonud, kus ühed noored on tasuootuses ta lootused kämbla leidmiseks üles kruttinud. See on lavaloo lähtekoht, aga eluoht on ju juba sellessegi sisse kirjutatud. Nagu ka sünkmust huumor, eriti kui arvestada, kes on autor. McDonagh ongi autor, kelle peale saab enamvähem kindlapeale minna (vähemalt minu maitse järgi). Seda on kavalalt teinud ka Markus Truup valides oma debüütlavastuse materjali. Nii täpselt konstrueeritud tekst ei lase ülekuhjata tüüpilise debüüdilõksu, ehk ideederohkusega, aga hoiab ka laiali valgumast. Samas pole ka see liialt turvaline materjal, arvestades fartleki, ehk tempomängu vajalikkust (kui laenata teatrikirjeldusse jooksutermineid). Markus Truup, kes praeguseks juba üle-eelmise lavakooli lennu lõpetanud, torkas eriliselt hästi juba lavakooli ajal, ent viimasel ajal ju ka Von Krahli/Ekspeditsiooni või VATi lavastustes ning ka mõnedes lühifilmides silma just oma superhea koomikanärviga. Isegi kui tegemist pole komöödiaga, siis ta oskab seda ka tõsistesse asjadesse doseerida just õige kaaluga (mõnikord lausa vaid aimamisi, aga mõnikord sedakaudu hoopis ärevust atmosfääri lisades), et see tema lavaloleku omakorda huvitavamaks, mitmepalgelisemaks, ehedust kaotamata põnevamaks jälgida muudab. „Kadunud käsi“ omakorda tõestab, et ta oskab ka lavastajana oma trupilt seda duaalsust välja meelitada. Kuigi McDonagh on autor, kellega seoses ei tekiks ka muidu sisemist arutelu, et miks seda just tänases Eestis lavastada, sest iirilik lugudejutustamine on alati eestlaseid kõnetanud ja tõesti, üks praeguse hetke kuumimaid autoreid lihtsalt ei tõstata sedasorti küsimärke niiehknaa, siis sedapuhku on siin 1 rõhuasetus veel kohe… Loe edasi: https://www.instagram.com/danzumees/

Tegemist on omalaadse “kohvikulavastusega”, sest lava on seatud Salme Kultuurikeskuse all tegutsevasse “Leelo” kohvikusse ning teatrit saab vaadata nii kohvikulaua tagant, samaga näiteks mõnda jooki nautides, aga paar rida vaid teatrivaatamisele keskenduda soovijatele on ka lava ette eriti lähedaseks vaatluseks seatud. Siinkirjutaja valis just selle viimase võimaluse, sest nii lavastaja kui ka lavastuses mängiva 3 näitlejaga oli see minu jaoks esmakordne kohtumine ning seetõttu veel eriliselt magus võimalus lisaks lavatutvumiseks nõnda kammerlikult lähedalt vaatamisele lisaks ühtlasi ka igasuguste sleppideta (enda jaoks) “uute näitlejate” mängu avastada. Lugu hakkas peale, esiti nagu krimkalikult, sest keegi “näitleja” on kadunud. Millegipärast tõi see meelde Sulev Luige, kes kunagi lahkudes ka nagu kadus, enne kui leiti… Ja kuigi see “kadunud näitleja” teema oli pidevalt “õhus”…muutus see justkui Vahinglikult allegooriliseks ning taustalolevaks ja põhijooneks sai hoopis ühe perekonna lugu. Perekonna, kus tütar (ka näitleja), elab linnas ja talle on küll sōitnud isa ning koos käiakse Tallinna teatrites. Muide väga elusaks muutus dramatiseering veel omakorda seetõttu, kuna kasutatud oli nende külastatavate etenduste pealkirjadena just praegu vōi hiljuti mängukavas olnud lavastusi ning korraks alati ühtlasi hüppas vaatajalgi mõte nende vastavate lavastuste juurde. Isa ja tütre omavaheline suhe on küll soe, ehkki ka mingi lõpuniseletamata küsimärgiga. Lisaks käiakse peale etendust alati väiksel dringil ning kohtutakse nii seal inimestega kui ka liitub tandemiga näiteks tütre elukoha naabrinaine, kes dünaamikat kõvasti juurde lisab… Kuidagi eksistentsiaalne. Samas ei keela ju keegi võtta ka vägagi lihtsa elupildina. Teisalt on see stiilne, jutustav, justkui Eesti oma “noir”. Ja finaalis hingeni liigutavalt kurb. See kurb alatoon, nö.elu-blues, saadab tegelikult kogu etendust, isegi rõõmsamatel hetkedel, mis omakorda muudab lavaloo teekonna stiilseks… Loe edasi: https://www.instagram.com/danzumees/

Rakvere Teatri “Ohtlik meetod” on täis plusse ja miinuseid ning ma ei tea, kas positiivsed päriselt negatiivsed ikkagi üle kaaluvad… Laotan põhilised argumendid siia ja kaalun need kirjutades ka veel kord läbi… Vaatasin selle, päriselt elanud inimeste ja tegelikult ju väga nimekate psühhoterapeutide ja psühhoanalüüsi teerajajate eludel põhineva raamatu (John Kerr’i aimeraamat, mitte fiktsioon - Jungi ja tema õpetaja Freudi erinevatest suhtumistest teadusesse ning Jungi armusuhtest oma naispatsiendiga…ja kui tolle hullusest terveks ravib, saab naisest endast arst ning 1 maailma esimesi naispsühhoanalüütikuid) põhjal kirjutatud näidendi alusel kirjutatud stsenaariumiga tehtud filmi 2012.aastal. Minu tolle aasta filmide seas kõrgel kohal (#8). Olid ju ka suurepärased näitlejad - Keira Knightly, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel…kuigi arvamusi Cronenbergi filmi suhtes oli mitmesse suunda, siis kriitikutele üldjuhul meeldis. Minule istusid nii Jungi suhe Sabina Spielreiniga kui eriti meestevaheline konflikt. Teatris, üsna etenduse alguses saabubki Sabina, Grete Jürgensoni kehastuses ja saame olla tunnistajaks hüsteeriahoogudele, mis on üsna raputavad, sest näitleja annab päris ehmatava energiaga oma mängitava hullu raevuhooge edasi. Jungina, psühhoterapeudile omaselt (ise pole kokku puutunud, ainult aiman) rahuliku ja jalad maas hoidvat tohtrit mängib Elar Vahter. Pidasin seda vast tsipa liiga lakooniliseks ning isegi hingetuks mänguks…justkui aimaks näitleja filmi-eelkäijat järele, mitte ei teeks enda oma (ei tea, kas Elar seda filmi üldse näinudki on, lihtsalt miski ei klappinud, kuigi pealepoole olid ju mängu-valikud arusaadavad). Sigmundi rollis Peeter Rästas, kelle joonises oli üksjagu mängulisust, riivamisi koomikatki, aga minu jaoks jäi usutavuse poolele ning tõusis isegi kogu trupi huvitavamaks lahenduseks. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/02/ohtlik-meetod-rakvere-teater.html

Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises - teises dimensioonis - millel ju ka oma rahulolu pakkuv ning alatajuline turvatunnet tõstev funktsioon. Kellerteatris tuli äsja välja uus krimka... aga kuigi kõik krimka elemendid on olemas - on "kadunud tüdruk", on "uurija", kes proovib tuvastada, mis juhtunud on ning on "kahtlusalused", kelle jutt paljastab nii mõndagi, aga kas ka piisavalt... ja kas ehk keegi valetab või proovib asjaolusid näidata teises valguses... seda peavad nii uurija kui ka publik vaadates otsustama, et samm sammult tõele ligemale liikuda. Saksamaal resideeruva Vene dramaturgi näidend on üles ehitatud "audiolindistustele"... tema ise on andnud juurde alapealkirjaks või pigem lühiselgituseks "Kadumine 33s audiolindistuses". Lavastajale paralt suur väljakutse selline teatrilaval terviklikuna üles ehitada, aga ma arvan, et just Tatjana Kosmõnina lavastuslik külg ongi üks kõige huvitavamaid "avastusi" ja suurimaid väärtuseid selles "Mets"as. Tegelasi on ju lool kokku umbes 10 ringis (täpselt polegi võimalik teatavatel põhjustel määratleda), aga laval on vaid 2 näitlejat - Veljo Reinik (uurijana) ja Maria Teresa Kalmet (kadunud tüdrukuna ning uurija sisemise hääle või seal peituva ettekujutatud tüdrukuna?). Kõik ülejäänud - ema, kasuisa, õpetaja, sõbrad sisenevad loosse ekraanide kaudu. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/02/mets-kellerteater.html

Tartu Uus Teater ja Vanemuine tegid teineteiste majades koostöölavastused. Möödunud aastal esietendus Vanemuise väikses majas Tartu Uue Teatri lavastajate-dramaturgide peade ja käte läbi uuenduskuuri läbi teinud "Romeo ja Julia" ning sedapuhku lavastamas-loomas Vanemuisest Reimo Sagor koos Maarja Johanna Mägi ning Veiko Porkanen’iga külas Tartu Uue Teatri saalis, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera kaasatud sealsest teatrimajast ning materjaliks omalooming, mis inspireeritud teemadel vabadused ja vabandused…sellest ka selline pealkiri. Minule meeldis juba see lavastaja ohjadeks antud juhtmōte: “Kas tunned suuremat vabaduse tunnet sellest, kui saad teha asju, mida teha tahad? Või sellest kui saad loobuda asjade tegemisest, mida pead, aga teha ei taha?” Ise leian, et loomulikult 2.variant…sest liiga palju on kohtustusi. Olen seda sõpradelt-tuttavatelt ka küsinud ja näib, nagu kõigil ümbritsevatel eestlastel on sama suhtumine. Esiti mõtlesin, et järsku nooremal sugupõlvel on teisiti? Igatahes 16-aastane järelkasv kodus on ka juba täiskasvanutega samal lainel…võibolla on siiski mingi vanus (lastel), millest nooremad tunnevad teisiti...nendel, kellel veel kohustused pole kasvanud üle pea? Kellel keeldusid tegemiseks on rohkem kui luba ja seeläbi ka 1.variant ahvatlevam? Kuid üllatusega tööjuures absoluutselt kõik välismaalastest teadlased (meie laboris vähemalt), arvavad, et teha seda kõike mida tahaks, on palju suurem ja väärtuslikum vabadus! Nende sõnul - "selle kannatab ju ära, mida peab tegema, aga tõeline vabadus seisneb ikka selles “kui vaid saaks”"! Tunnistan, ma ju tahaks ka nii tunda, aga oma sisemisele häälele ei saa parata… Võibolla on siis asi hoopis kultuuris? Või õnnelikkuse astmes vastamise hetkel? Või selles, kas elad kodumaal või mitte? Väga huvitav igatahes ning jätkan selle küsimuse esitamist ka vestlusteemade tõstatajana, aga ka iseenda suhtumise jälgimisena. Just selle küsimuse “huvitavuse” kandsin ka kaasamõtlema kiskuvale teatrietendusele üle. Mul oligi peaaegu kogu aeg huvitav! Ehkki muidugi lugu, kus on sees palju “lugusid” on ju ikka nii, et mõnega suhestub lihtsamalt, otsesemalt, isiklikumalt, valusamalt, naeru tekitavamalt, mõne teisega jällegi mitte. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/02/vabandus-tartu-uus-teater.html

Esialgu Teater N nimetuse alla kogunenud trupp, tõi juba üleeelmisel aastal ilma suurema kärata välja kammerliku 3-naise-tüki hooldekodust. “Aeglane hingamine”, millega oma lavastajadebüüdi tegi Vene Teatri näitleja Eduard Tee. Minu peegeldus põhineb eelmisel aastal nähtud ning instagrammis vaatamisjärgselt avaldatud tekstil. Toona teatati, et etenduste andmine jääb mõneks pausile, aga nüüd on rõõm jagada, et uued mängukorrad on ilmunud kavva ning seda suurem põhjus seda peegeldust ka siin jagada. Eesti (Liina Tennosaar) ja vene (Tatjana Manevskaja) keelt rääkivad, ühes vanadekodus kohtunud ja südamesõbrannadeks saanud kireva ajalooga naised Anne ja Maria, teevad oma elusügise päevi põnevamaks korraldades luuleõhtuid ja muid väikseid esinemisi. Kantseldamas (kaht huvitava elulooga naist, mida mõlemad ka lavaloo käigus paljastavad) hooldusõde Piret (Liia Kanemägi). Igati tähelepanuväärne näidend Natalja Matšenene’lt. Puudutav ja mõtlemapanev. Kui alguses jäi hetkeks kummaliseks, et miks nad oma sõbrale mõnd oma lugudest ju ilmselgelt “taas”kord räägivad, siis eks vanematel inimestel olegi mäluga omad lood ning jutustataksegi ju asju üha uuesti. Ent minevikule lisaks jookseb pidevalt ka paralleelselt oleviku liin, ehk nende inimeste praeguse hetke üksinduses leitud lahendus. Lisaks tulevad välja neid hooldava õe sisemised dilemmad ja ausad mured. Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/03/aeglane-hingamine-edyonopolismiristina.html

August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetilistelt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks. Ja Strindbergil ju olidki sellised “hullu silmad” ???? ???? See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavatusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rōhutades, et milline dünaamika sigineb selle loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis ikkagi on?! Ja nüüd võin õndsalt õhata: "Õnneks!" Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2023/03/preili-julie-karlova-teater.html