Ootushorisont (saksa Erwartungshorizont, ingl horizon of expectations) on retseptsiooniesteetika ja teatriteaduse mõiste, mis tähistab vaataja või publiku varasemate teadmiste, kogemuste, kultuuriliste normide ja esteetiliste eelduste kogumit, mille ta toob kaasa kunstiteose vastuvõtmisse. Ootushorisont mõjutab seda, kuidas teost mõistetakse, tõlgendatakse ja hinnatakse ning milliseid tähendusi selles märgatakse.
Mõiste tõi kirjandus- ja kunstiteoorias laialdasse kasutusse saksa kirjandusteadlane Hans Robert Jauss, kelle retseptsiooniesteetika käsitleb kunstiteost mitte üksnes autori loodud objektina, vaid teose ja vastuvõtja vahelises suhtes kujuneva nähtusena. Selle käsitluse järgi ei kohtu inimene teosega kunagi täiesti neutraalselt: uut teost tajutakse alati varasemate teoste, žanrikonventsioonide, kultuuriliste teadmiste ja elukogemuse taustal.
Jaussi käsitluses kujundavad ootushorisonti muu hulgas teose žanriga seotud normid ja ootused, varasemalt tuntud teoste vormid, stiilid ja teemad ning kunsti ja argireaalsuse suhte tajumine. Uus teos võib neid ootusi kinnitada, osaliselt muuta või neile teadlikult vastu töötada. Ootushorisont ei ole seetõttu püsiv: nii üksikisiku kui ka ühiskonna ootused muutuvad uute kunstikogemuste ning ajalooliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete muutuste kaudu.
Teatris ja etenduskunstides tähendab ootushorisont eelkõige neid eelootusi ja tõlgendusraame, millega vaataja etendusele tuleb. Neid võivad kujundada näiteks teadmised näidendist või alusmaterjalist, autorist, lavastajast, näitlejatest, teatrist, žanrist, varasematest lavastustest ning teatrikeele ja lavakonventsioonide tundmine. Samuti võivad ootusi mõjutada lavastuse pealkiri, tutvustus, reklaam, plakat, fotod, arvustused, soovitused ja muu informatsioon, millega vaataja enne etendust kokku puutub.
Ootushorisont hõlmab lisaks esteetilistele ootustele ka sotsiaalseid ja kultuurilisi eeldusi. Publikul on teatris enamasti ettekujutus sellest, kuidas teatriruumis käitutakse, milline on vaataja ja esineja suhe, millal etendus algab ja lõpeb ning millisel määral eeldatakse publikult osalemist. Traditsiooniline sõnalavastus, immersiivne teater, osavõtuteater või näiteks tänavaruumis toimuv etendus võivad seetõttu aktiveerida väga erinevaid ootushorisonte.
Teatriretseptsioonis on oluline, et lavastus võib publiku ootushorisonti nii täita kui ka rikkuda. Kui lavastus vastab suuresti sellele, mida vaataja žanri, autori või teatri põhjal eeldas, toimub vastuvõtt tuttavate tõlgendusmudelite kaudu. Kui teos aga muudab või eitab harjumuspäraseid konventsioone, võib tekkida üllatus, võõristus, vastuseis või vajadus oma seniseid tõlgendusviise ümber hinnata. Selline ootuste ja teose vaheline erinevus on seotud Jaussi mõistega esteetiline distants.
Esteetiline distants tähistab erinevust publiku olemasoleva ootushorisondi ja uue kunstiteose pakutava kogemuse vahel. Mida enam teos olemasolevaid ootusi muudab või vaidlustab, seda suurem võib olla esteetiline distants. Kui uus kunstiline kogemus muudab omakorda seda, mida publik tulevastelt teostelt ootab, võib rääkida horisondimuutusest (saksa Horizontwandel). Kunagi radikaalselt uuenduslik või võõristav teatrivorm võib seega aja jooksul muutuda tavapäraseks ning saada ise osaks järgmiste teoste ootushorisondist.
Teatriajaloo ja teatriretseptsiooni uurimisel võimaldab ootushorisondi mõiste analüüsida, miks üks ja sama näidend, lavastusviis või teatrivorm võib eri aegadel ja erinevates kultuurikeskkondades esile kutsuda väga erinevaid reaktsioone. Ajaloolise publiku ootushorisondi rekonstrueerimisel võib uurija kasutada näiteks kaasaegseid arvustusi, publikukirju, mälestusi, teatrite reklaammaterjale, ajakirjandust, piletimüügiandmeid ja muid allikaid, mis aitavad mõista teose ilmumise või etendumise ajal valitsenud kunstilisi ja ühiskondlikke norme.
Ootushorisont ei tähenda, et kõigil publiku liikmetel oleksid identsed ootused. Individuaalne haridus, vanus, kultuuriline taust, teatrikogemus, maailmavaade ja varasemad kunstikogemused võivad vastuvõttu oluliselt mõjutada. Retseptsiooniteoorias saab siiski uurida ka laiemalt jagatud ootusi, mis iseloomustavad teatud ajastut, kultuuriruumi, publikurühma või teatripraktikat.
Seetõttu aitab ootushorisondi mõiste käsitleda publikut mitte passiivse vastuvõtjana, vaid kunstiteose tähenduse kujunemises aktiivselt osaleva tõlgendajana. Eriti teatris, kus kunstiline sündmus toimub vaatajate ja esinejate ühises ajas ja ruumis, võivad publiku ootused, reaktsioonid ja senised kogemused mõjutada nii etenduse tajumist kui ka selle sotsiaalset ja kultuurilist tähendust.
Seotud mõisted: retseptsioon, retseptsiooniesteetika, publik, vaataja, esteetiline distants, horisondimuutus, teatriretseptsioon, vaatajakogemus.
