Lavastusest
Armastatud menuromaani lavaversioon igatsusest, kohusetundest ja sildadest, mis satuvad elus me teele. 1965. aastal ootab keskealine Francesca, Iowa osariigi farmeri itaallannast naine, haruldast võimalust veeta talus neli päeva omaette, sest tema pere asutab sõitma laadale. Kui tema õuele saabub teed küsima ilmarändur Robert, maakonna kuulsaid katusega sildu pildistav fotograaf, kujuneb kohtumine mõlemale kõikemuutvaks. Mälestus lühikesest koosveedetud ajast püsib hiljem aastakümneid...
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Ämma sünnipäeva sündroom
Eksisteerib „ämma sünnipäeva sündroom“. Teatris. Pigem riigi-, kui erateatris. Kes seda ei tea, ärgu mõelgu ämmale, kui pahale ja kurjale, nagu see on mitmetes naljades. Normaalsele inimesele on ämm meeldiv inimene ja tema sünnipäevale tuleb kokku hulk meeldivaid inimesi. Teatris tähendab „ämma sünnipäeva sündroom“ kõigi näitlejate vaikivat kokkulepet ludistada see tänaõhtune kiiresti läbi, et armastatud kolleeg saaks minna oma lähedaste juurde. Ega saa kindel olla – nägin just „ämma sünnipäeva sündroomi“ – lavastaja oli võõrast kultuurist ja võimalik, sellest siis. Sellest siis dialoogide pauside puudumine ja teksti esitamine kiirkõnes. Sellest siis ka vaikuse puudumine, vähegi vaiksem hetk oli täidetud pealetükkiva muusikaga. Sellest siis pidev forte, ükskõik, kes ei rääkinud, kõik tegid seda valjuhäälselt, peaaegu karjudes. Kuidagi mõttetud ja isegi kahjulikud tundusid olevad näitlejate liikumised ja paigutused laval – misanstseenid. (Misanstseen (prantsuse keeles mise-en-scène 'laval olev, lavale kuuluv') on teatris näitlejate paigutus ja liikumine laval lavastuse üksikutes stseenides. Liikumine tähendab teatris nii näitleja/tegelase liikumist ruumis kui ka distantsi tegelase ning tegelase ja vaatajate vahel.) Näidend on selline, kus kaks kõrvaltegelast loevad ühe peategelase päevikut ja kommenteerivad kunagi toimunut. Ja siis peategelased etendavad seda kunagi olnut. Enamuse etendusest on nii, et need kõrvaltegelased on jäetud pimedusse ja tagalaval siis mängivad valgustatud peategelased nende vahelist seksuaalset pinget. Et peategelased oleksid publikust võimalikud laugel, siis on nad pandud ka kõrgele poodiumile. Ühe stseeni puhul saan aru, see võib olla tingitud vananeva naisnäitleja häbelikkusest (kuigi pole seda tema häbelikkust mitte kunagi märganud, pigem vastupidi). Ja lavastaja on tulnud talle vastu, alastus on viidud kaugele ja (mis siis et läbipaistva) eesriide taha. Need päevikut lugevad kõrvaltegelased on üheplaanilised ja seetõttu on õige nende pimedusse jätmine, aga miks nad peavad kogu aja olema publikule kõige lähemal. Lähedal võiksid olla just need, kelles on kirge ja muutumist. Peaks olema kirge ja muutumist. Siis võiks olla huvitav. Huvitavam. Näidend…
Loe edasi
