Lavastusest
11-aastane Henri on kadunud. Perekonna juurde saadetakse toeks noor sotsiaaltöötaja Lumi, kellel on küll äärmiselt vähe kogemusi, aga sisemine õiglustunne on väga paigas. Vähemalt nii ta ise arvab. Mida rohkem tunde möödub, seda närvilisemaks muutuvad kõik ootajad. Vanemad Liis ja Marko on elus edukad, nad on harjunud olema teistele eeskujuks ja pälvima oma laste eest kiitust. Aga nüüd on üks nende lastest kadunud ning nende elutoas istub sotsiaaltöötaja, kes küsib asjasse justkui mittepuutuvaid küsimusi, teeb vastustest omi järeldusi ja hakkab neile enda seisukohta peale suruma. Vähemalt nii nad tunnevad. Vastasseis on pingeline ja järgnevate tundide otsustest sõltub pere mõlema lapse tulevik.
Emma Kinane on Uus-Meremaa näitekirjanik, kelle looming tegeleb sotsiaalsete pingete ja identiteedi küsimustega. Tema näidend “Seisukoht” (originaalis “Anahera”) võitis 2017. aastal Wellingtoni teatriauhinna kui kõige väljapaistvam Uus-Meremaa näidend. See on pälvinud hulganisti tunnustust kriitikutelt ja seda on lavastatud ka Londonis (2019). Eesti teatrilavale jõuab teos esmakordselt.
Lavastust ei soovitata alla 12-aastastele.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (7)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Eila küsiti „Seisukoha“ kohta. Siin on minu seisukoht.
Eestlase kirik on teater. See võib ju nii tähtsuse järgi olla. Olen minagi seda usku – aastakümneid olen käinud teatris selgelt üle kümne korra aastas. Viimastel aastatel kordades rohkem. Jamaks läheb siis kui teater hakkab mängima kirikut – nemad teavad tõde ja näevad endal olevat ülesannet seda kuulutada. Kantslist jutlustatakse pühakirja – paid pääsevad taeva ja patuseid ootab põrgu. Lavastaja tunneb end pastorina, preestrina, piiskopina – karjasesõnum tuleb. (Olen aru saanud, see usuorganisatsiooni põhimõte on leidnud kinnitust ka teatritele raha jagamisel – oluline hindamise punkt on õigete väärtuste propaganda.) „Seisukoht“ oli halvemat sorti lahkusuliste kogunemine. Kuigi kusagil oli lavastaja öelnud, tema ei tahtvat valida poolt – mulle tundus just vastupidi olevat. Esimese vaatuse ümberjutustus. Perekond – naine, mees, poeg ja tütar. Poeg on ära jooksnud, majja saabub lastekaitse ametnik, kelle jaoks on see esimene töö pärast lastekaitsekooli lõpetamist. Politsei leiab poisi üles ja toob koju, aga lastekaitsja keeldub lahkumast – tuleb ikka kõik lõpuni selgeks saada – pahad ümber kasvatada. Vaatuse jooksul toimub kolm või neli ajahüpet kümmekond aastat või enamgi edasi (ja pärast jälle tagasi). Nende käigus selgub: • Laste elud on tulevikuks läinud untsu, sest neid on liiga rangelt kasvatatud, kuigi kehalist karistamist ei ole olnud. • Ema on tulevikus haige ja joodik ja kahetseb. • Lastekaitse ametnikust on saanud ministeeriumi kantsler ja tütar vahendab talle oma ema kahetsust ja tänu. Kogu asja juures oli üks detail, mis ajas mul kopsu eriti üle maksa – selle perekonna kohta olla ammu enne poisi ärajooksmist tulnud anonüümne kaebus ja algatatud salajuurdlus. Keegi naaber oli piilunud nende elu ja teatanud kuhu vaja. Õigupoolest ametnik teadis, kes kaebas, aga perekond ei tohtinud seda teada. Salajuurdluse dokumentidega polnud perekonnal õigust tutvuda. Lavastus propageeris salakaebustele tuginevat ühiskonda!? Kogu nipp oli selles, et nende ajahüpetega oli näidatud, kellel selles vaidluses õigus on. Kellele lõpuks eemalt…
Loe edasi
