Sirly Lätt

Heatahtlik, lõbus ja muhe. Puhkus on suursündmus, kus mingil juhul pole kohta teisele eestlasele. Aga ei aita puhkus põgeneda päriselu probleemide eest, kuid õigus puhkusele ilma süümekateta peab olema isegi emadele! Olen alati imetlenud Linnateatri näitlejate lauluoskust - Sardiinia rahvamuusika oli väga hea ja ehedas esituses.

Ka eakana tuleb nautida mängu, saada tähelepanu - ühesõnaga OLLA ELUS! Et mitte kogeda üksildust.... Aga kuidas olla hea ema, et lapsed sind vanadekodusse vaatama viitsiksid tulla?

Kui miski on kallis ja kättesaamatu (nagu näiteks teatripiletid) võib jääda mulje, et otsitav on midagi enneolematut väärt. Nii sattus lavatäis tegelasi nn "Vaikuse laagrisse" - et saada selgust oma segases elus, puhastada mõtteid ning leida õige tee oma hinge avanemiseks. Võib olla teadis lavastaja, mis probleeme seal keegi lahendada püüdis, kuid vaatajale seda kahjuks selgeks teha ei suudetud. Juhuslike laagerdajate omavahelistest suhetest vihjati vaid põgusalt etenduse lõpus, mida kahjuks enam eelnevalt nähtuga ei osanud seostada. Kirjelduses lubati komöödiat, ei leidnud miskit nalja. Kokkuvõttes pigem tüütu, mida kinnitas ka üsna lahja aplaus

Julgen häbenemata tunnistada, et minu jaoks puudus tervik ning üldse oli üks suur segadus, kus mingit lahendust ei tekkinudki. Mis oli päris, kes oli päris, või oligi kõik üks hüpnootiline seisund või manipulatsioonidega vürtsitatud mäng? Igav just polnud, mäng oli nauditav, kuid selguste otsijatele pigem ei soovitaks. Samuti ei puudunud viited tänapäeva vaimsele tervisele - ärevus, foobiad ning hüperaktiisus

Sajanditetagune lugu üsna praeguses kontekstis. Nagu Caligula, naudivad võimuga manipuleerimist ka tänapäevased suurriikide juhid. Kergelt ja mängeldes justkui jumala seisuses oma maniakaalseid ja põlastusväärseid hirmusid külvamas. Aga loodetavasti jääb ka neile KUU tabamatuks. Pole üldse kerge lavastus, aga mulle väga meeldis. Lisaks Niinemetsale kiidan ka suurepärast kõrvaltegelaste näitlejatööd. Väga mõjus oli Hanna Jaanovitsi kuuvalguse ja teistpoolsuse kehastus

Linnateatri uue maja Taevalaval ei leidnud ühtki tuttavat nurka, kuid saal ise on piisavalt intiimne ja lähedane ning treppe taevasse on palju 🙂 Kui me seostame karusselli millegi kiire ja pöörlevaga, siis siin toimusid sündmused pigem mõõdukas sasipuntras. Nauditav etendus peamiselt suhetest ja aususest suhetes.

Tõeline lääs = Tõeline segadus. Segadus nii peresuhetes, segadus eluväärtuste otsingutes, segastes lootustes. Ja ega see perfektselt korras kodugi segadusest puutumata jäänud 😃. Seda kõike suutsid tekitada kaks lahedat venda Indrek Ojari ja Märt Piusi esituses.

Selle etenduse teevad suureks suurepärased näitlejad. Tõeline staar on kindlalt Rolf Roosalu - milline liikumine, milline glamuur, milline vabadus, rääkimata erakordsest hääleulatusest. Mehed kontsadel saavad hakkama, tantsides Euroopa moetööstuse põlvili.

Meid ümbritsevad täiesti tavalised inimesed, kellel kõigil oma olulised ja põnevad toimetamised. Me ei märka neid, meid ei huvita - nad on kõrvaltegelased. Etendusena nauditav ja siiras.

Esialgselt hirmutavad 4,5 tundi möödusid hoogsalt, kerge pingega, mulle väga meeldis. 3 vaatust, 3 erinevat lugu, kuid ikkagi omavahel seoses. Midagi ka ajas ei muutu - ikka on vaja võimu ja raha, isegi kõige lähedasematest ei hoolita. Väga-väga super näitlejatöö eranditult kõigi poolt. Vana hea Linnateater on tagasi🥰 Suures saalis tunneb ära vana Põrgulava, kuid täitsa uues dimensioonis - avar ja õhuline, mõnusa tõusuga, mugavate istmetega...