Sirly Lätt

Ei midagi kuninglikku ega ajaloolist, hoopis omapärane keerukate peresuhete klaarimine. Täitsa nauditav ja ootamatute käikudega ning lõpuks tuleb ikka kõige ja kõigiga rahu sõlmida

Karm aga samas isegi veidi südamlik lugu väikestest vendadest julmas, räiges ja üleni mustas maailmas, kus pole aega depressioonile ega kohta lumehelbekestele. Super koostöö ja kokkumäng, kiitused teile - Ken Rüütel ja Veiko Porkanen.

Veidi põnev, veidi pingeline - saab kaasagi nuputada, kuid kokkuvõttes üsna keskpärane etendus. Veiko Täär üllatas oma ujeda olekuga, head rollid ka kõrvalosatäitjate Ragne Pekarevi ja Ago Andersoni poolt.

Jaan Tätte puhul olid ootused muidugi ekstra kõrgeks kruvitud, varasemad näidendid on ju väga köitvad olnud. Eks ÖÖ-ski oli vahvaid rollilahendusi, koomikat ja elulisust, seda siis väärikamas eas inimestele kohaselt. Mõnusalt kaasahaarav, isegi põnev ja järjekordne tõdemus, et raha on üks võimas tõukejõud. Justkui oli huvitav, kuid midagi jäi nagu puudu ja vist sai näidendi kirjutamise aeg otsa, lõpp tuli tolksti liiga äkki ja arusaamatult. Aga viimasel ajal ongi olnud kombeks, et las vaataja ise otsustab nagu talle meeldiks. Linnateatri väärikas koosseis oma kindlas headuses, vot näitlejates küll pettuma ei pidanud.

Ei pea kartma pikka istumist, tegelikult hästi jälgitav ja kaasahaarav. Võim, raha, üleolek - mis võiks olla saatmas meie elu sajandeid. Kuidas see kõik meie iseloomu mõjutab? Isegi kui rõõm on vaid unenägudes, võib see ju tõekski osutuda. Imelised Kaspar Velberg , Kristjan Üksküla ja Kristo Viiding

Ainult tugevad peavad vastu, kiirabi käis mitu korda publikut päästmas. See kommentaar pole seotud just etenduse kui sellisega - oli tõesti lämmatavalt palav :( Ken Rüütel väga võimas, teised nii ja naa oma väiksemates rollides. Alguses arvasin märkida, et iste oli kõva, mis tavapäraselt annab õiglase hinnangu etendusele 🙂, kuid lõpuks andsin kõvale toolile andeks. Viimase aasta jooksul sattunud väga mitmele etendusele, kus põhiteemaks on võimuihalus - ilmset hetkel väga aktuaalne, ehkki lavastused kõnelevad sadade aastate tagusest ajast

Elamine, mis jääb sünni ja surma vahele, polegi teab mis võimatu ettevõtmine, kui tehingute kombed ja rituaalid paigas. Kas just tänapäeva ühiskonas ja kas just kõigile? Esimene kommentaar peale etendust, et terve elu täitsa valesti käitunud :D

Kui kunagi ammu olin vaimustuses Linnateatri ARKAADIA-st , siis nüüd oli põnev kohtuda täiesti uudse versiooniga. Olid põnevad rollisooritused ja väga heas esituses (kiitus preilidele Nüganenid). Aga Linnateater jääb võrdluses peale,

Südamlik lugu erivajadustega inimestest, läheduse vajadusest ja hoolimisest. Takistused on ületamiseks, et elada vastavalt võimalustele täisväärtuslikku elu koos omade rõõmude ja naljadega. Pole üldsegi masendav, pigem vastupidi,

Lihtne ja armas lugu täiesti tavalistest tüdrukutest. Maailm muutub, riigikorrad vahetuvad, kuid klassiõed jäävad alati kokku, nautides elu oma väikeste rõõmudega ning toetades üksteist suurte murede korral.