Lavastusest
Noormees tunneb, kuidas suhted päev-päevalt aina enam tema vabadust lämmatavad. Soovides kõik sillad põletada, asub ta õpetajana tööle ühele Kreeka saarele. Vabana seal väikses paradiisis sõbruneb ta salapärase kohalikuga. Nende suhtlus areneb ohtlikuks ja intensiivseks mänguks. Kreeklase manipulatsioonid omandavad pea üleloomulikud mõõtmed, milles tõde ja lavastus segunevad üheks ja kõige kohal troonib kõikvõimas maag.Lavastus põhineb John Fowlesi 1965. aastal ilmunud romaanil „Maag“.
Osatäitjad
Näitlejad (5)
Loominguline meeskond
Arvustused 2
Vaata kõiki (2)
Tõhusam illusioon pole see, mida meid sunnitakse uskuma, vaid see, mille usume olevat ise avastanud.
Eesti Draamateatri „Maag“ Väga hea dramatiseering John Fowlesi sündmustelt ja mõttekihtidelt ülitihedast romaanist. Roos Lisette Parmase dramatiseering ja Ringo Ramuli lavastus on Eesti teatris õnnestumine. Kavalehel ütleb Parmas, et esmakordsel lugemisel jättis „Maag“ talle „pudru ja kapsad“ mulje, terviktelge justkui polnud. Ramul: „Mis mulle just meeldis.“ Siin ongi võti nii romaani kui lavastuse juurde: näiliselt seosetu, eri žanre ja tegelikkuse tasandeid läbisegi paiskav maailm koondub nii romaanis kui laval tervikuks, kuid päris kindlat jalgealust ei teki siiski kordagi. Olen „Maagi“ lugenud. Teatrisse minnes ei hakanud romaani tegevustikku meelde tuletama ja oligi parem. Laval nähtu hakkas loetut tagasi tooma ning aastatetagune lugemismälestus ja lavastus teineteist täiendama. „Maag“ on raamat, mille sündmustik võib ununeda, aga atmosfäär ei unune. See lummus, kahtlus loetu ja nähtu tegelikkuses ning tunne, et kõige taga on veel midagi, mida sulle ei jutustata ega näidata. Just selle tabab Ramuli lavastus väga hästi. Kes on maag? Esmapilgul muidugi Maurice Conchis, mängib Ivo Uukkivi. Ta loob maailma, jagab rolle, muudab reegleid ja varjab informatsiooni nagu romaanikirjanik või jumal. Conchis mängib Nicholasega, Fowles lugejaga ja lavastus vaatajaga. Lõpuks tahame kõik sama, mida Nicholas pärast kõike nähtut ja kogetut: „Kuid öelge, mis päriselt juhtus!“ Nicholast kehastab Richard Ester. Ta usub ikka ja jälle, et nüüd lõpuks mõistab toimuvat. Siis langeb järgmine mask ja selgub, et nähtu võis küll olla päris, kuid selle tähendus oli just tema jaoks ette valmistatud. See pole lihtsalt pettus. Mängul võib olla sügavam tähendus. Kõige tõhusam illusioon pole see, mida meid sunnitakse uskuma, vaid see, mille usume olevat ise avastanud. Teater teeb sedasama ju avalikult. Me teame, et on lava ja lavatagune ning näitleja mängib, kuid mõne hetke pärast usume loodud maailma võimalikkusse ja unustame mängu. „Maagi“ kõhedalt ajakohane mõte on, et väljaspool teatrisaali pole mehhanism ju kuigivõrd erinev. Me näeme ümbritsevast tegelikkusest vaid seda osa, mis meie…
Loe edasi
