Lavastusest
Ja mäletan, et Agamemnon tuleb oma telgist välja ja ütleb
Ja nüüd ei ole tuult
Linnateatri kuuskümmend aastat oodatud Suure saali avab Uku Uusbergi lavastus „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.“, mis viib meid tagasi Euroopa teatri juurte juurde. Antiik-Kreekasse. Tiago Rodriguesi kolmeosaline näidend põhineb vanakreeka müüdil Mükeene kuningaperest ja sellest, kuidas sõtta minekuks puudus tuul, mis laevadel liikuda laseks. Ent seda ei suudeta võtta märgina, et jätta sõda ära.
Me elus on olemas piirid, millest üle astudes meis ja me lähedastes midagi muutub. Kui samades soontes, kus enne voolas armastus, hakkab voolama kättemaksu purustav toorus. Kui selle sünd oleks meile mõistetav, siis võiks loota, et see kõik on ka välditav.
Teksti autor Rodrigues, kes on üks tänase Euroopa olulisemaid näitekirjanikke, on võtnud antiiksed lood, mida tunneme tänu Euripidesele, Aischylosele või Sophoklesele, ning pannud need kirja kaasaegse isiklikkuse ja otsekohesusega, vahel isegi huumoriga. Sealjuures kaotamata tragöödia põlist vääramatust. Kõik algab hetkest aastal ca 1195 eKr, mil Paris röövis Helena ja viis ta ära Troojasse.
Mälust on saanud näitlejate tööriist, et laval elustuksid pildid ühest kadunud maailmast, millega kohtumine võib tänastes tõmbetuultes kaasa mõtlemisele abiks olla.
Preemiad:
2026Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest
2026Maria Ehrenberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Suur saal, suur elamus.
Kolm Vanakreeka mütoloogia tegelast. Mida on neist rääkida pea neli ja pool tundi? Just seda mõtlesin, kui ostsin pileti ning tutvusin põgusalt lavastuse sisuga. Tuleb aga välja, et rääkida on palju ja oi kui põnevalt ja kaasahaaravalt on Linnateater selle keerulise sisuga loo jutustamisega hakkama saanud. Tulin saalist välja ning mõtlesin, kui loominguliselt on lavale toodud tegelased, kes elasid tuhandeid aastaid tagasi. Veelgi huvitavam oli see, kuidas nende tegelaste lood, ei erinenud tohutult palju meie praegusest ajast. Sõda, armastus, valu - need on vaid mõned elemendid, mis tekitasid kohe paralleele tänapäevaga.
Kogu lava kasutus (heli, valgus, rekvisiidid) aitasid tohutult kaasa loo jutusamisele, sest kõik kokku tekitas tunde, nagu oleksin astunud Vanakreeka aega. Ei saa ka mööda vaadata super näitlejatööst. Näitlejaid lõid nii ehedad tegelaskujud, et need tõid välja nii pisarad kui ka külmavärinad.
See oli teatrielamus, mis oli võimas, emotsionaalne ja unustamatu!
