Retseptsiooniteooria ehk vastuvõtuteooria (ingl reception theory) on kunstiteoste ja teiste kultuurinähtuste vastuvõttu käsitlevate teoreetiliste lähenemiste üldnimetus. Selle keskne küsimus on, kuidas teose tähendus tekib teose ja selle vastuvõtja kohtumisel ning millist rolli mängivad selles vastuvõtja kogemused, teadmised, ootused ja kultuuriline keskkond.
Retseptsiooniteooria kujunes olulise uurimissuunana 20. sajandil, toetudes muu hulgas fenomenoloogiale ja hermeneutikale. Olulised eelkäijad olid Edmund Husserl, Roman Ingarden ja Hans-Georg Gadamer. 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel pöördus kirjandus- ja kunstiteoorias tähelepanu senisest tugevamalt autorilt ja teoselt lugejale või vaatajale ning tema aktiivsele rollile tähenduse loomises.
Saksa retseptsiooniteooria tähtsaimateks esindajateks peetakse Hans Robert Jaussi ja Wolfgang Iserit, kes töötasid Konstanzi Ülikoolis. Jauss keskendus eelkõige teoste ajaloolisele vastuvõtule ning sellele, kuidas teosed suhestuvad oma aja publiku ootushorisondigaOotushorisontVaataja varasematel kogemustel, teadmistel ja kultuurilistel konventsioonidel põhinev ootuste kogum, mille ta toob kaasa kunstiteose vastuvõtmisse.Loe edasi . Iser uuris rohkem teose ja üksiku vastuvõtja vahelist protsessi ning seda, kuidas lugeja teoses olevaid määramatuid või täitmata kohti oma kujutlusvõime abil konkretiseerib.
Teatriteaduses hakati retseptsiooniteooriat süsteemsemalt rakendama 20. sajandi lõpu poole. Teatrile kohandamisel muutub eriti oluliseks asjaolu, et vaataja ei võta vastu püsivat objekti, vaid osaleb ajaliselt piiratud ja kordumatus etendussündmuses. Vastuvõttu mõjutavad lisaks lavastuse vormile ka ruum, teised vaatajad, esinejate kohalolu, atmosfäär ning etenduse ajal tekkiv vastastikune mõju lava ja saali vahel.
Retseptsiooniteooriat tuleb eristada retseptsiooniuuringust. Teooria kirjeldab ja modelleerib vastuvõtu üldisi põhimõtteid, konkreetne retseptsiooniuuring aga analüüsib mõne teose, autori, lavastuse või nähtuse tegelikku vastuvõttu. Samuti on retseptsiooniteooria mõistena laiem kui retseptsiooniesteetikaRetseptsiooniesteetikaRetseptsiooniteooria suund, mis käsitleb kunstiteose esteetilise tähenduse ja mõju kujunemist teose ning ajalooliselt ja kultuuriliselt paikneva vastuvõtja suhtes.Loe edasi , mis tähistab kitsamalt üht selle mõjukat ajaloolist ja teoreetilist traditsiooni.
Seotud mõisted: retseptsioonRetseptsioonKunstiteose, loomingu või kultuurinähtuse vastuvõtmise, tajumise, tõlgendamise ja hindamise protsess ning selle käigus kujunevate reaktsioonide ja tähenduste kogum.Loe edasi , retseptsiooniesteetikaRetseptsiooniesteetikaRetseptsiooniteooria suund, mis käsitleb kunstiteose esteetilise tähenduse ja mõju kujunemist teose ning ajalooliselt ja kultuuriliselt paikneva vastuvõtja suhtes.Loe edasi , ootushorisontOotushorisontVaataja varasematel kogemustel, teadmistel ja kultuurilistel konventsioonidel põhinev ootuste kogum, mille ta toob kaasa kunstiteose vastuvõtmisse.Loe edasi , esteetiline distantsEsteetiline distantsHans Robert Jaussi retseptsiooniesteetika mõiste, mis tähistab erinevust publiku olemasoleva ootushorisondi ja uue kunstiteose pakutava kogemuse vahel.Loe edasi , teatriretseptsioonTeatriretseptsioonTeatri, lavastuse või etenduse vastuvõtt publiku, üksikute vaatajate, kriitikute ja laiema kultuuriruumi poolt.Loe edasi .
