TEooriA

See oli lihtsalt täiesti muljetavaldav, kuidas umbes ühe tunni jooksul terve Eesti ajaloo läbi elada sai.

Pean tunnistama, et selline "ekspeditsioon" oli minu jaoks harjumatu ja mugavustsoonist välja kiskuv, aga samas mingil moel ääretult kaasahaarav. Ka vähema müra ja suitsuga oleks siinne konservatiiv ilmselt oma tuleristsed ja suurpuhastuse kätte saanud... Väga omamoodi ja silmiavav. Omapärane lüke on Pääru Oja videoekraanilt mõtteliini toetamas. Vaatasin Tartu Üliõpilasteatri majas, ei oska aimata, kuidas originaalasukoht selles eksperimendis kaasa mängis.

Viimastel etendusel on teistsugune "vibe" kui esimestel. Mulle öeldi, et pean kindlasti selle etenduse ära nägema ja ma olin nõus, sest mul oli meeles, kuidas 2018 sellesama soomusrongi replikat üle Eesti esitleti. Mulle tohutult meeldis see idee: kuidas on 100 aastat muutnud Eesti elu, meie ideaale ja väärtushinnanguid, ootusi tulevikule. Vahepeal oli tegelaste vahel väga vahvat sõnamängu, sest meie praegust kõnepruuki poleks sada aastat tagasi tõepoolest võimalik mõista olnud. Sepo Seemani kehastatud mõnevõrra korrumpeerunud vallavanem oli lahe, sest oli lihtsalt nii päris! Reimo Sagorile suurepärase ideega ingelinvestorina sai ka päris hästi kaasa elada. AGA... "Tragikomöödia" - mulle tundub, et "tragi" seal komöödia ees tähendas, kui traagiliselt idiootlikena kujutati Soomusrong nr 7 meeskonda ja kui jaburalt ja mingi loogilise selgituseta kõik lõppes. See jäi kahjuks etenduse lõppedes kripeldama...

Jõudsin napilt viimasele etendusele ja olen väga rõõmus, et lapsega sinna läksin. Täiesti siiralt nautisin koolihoovi püstitatud lava ja selle läbimõeldud kujundust. Lapsed/noored mängisid täiesti usutavalt ja siiralt. Vahepeal tuli pisargi kurku, kuigi lugu on ju ammusest ajast tuttav ja teada. Mina ja mu 8-aastane tütar saime väga mõnusa elamuse.

Valisin selle etenduse kuupäeva ja lavastaja järgi. See oli minu esimene esietenduse külastus üldse, aga loodetud kustumatut muljet ei jäänud. Kas oli süüdi reedeõhtune väsimus või taevas rippuv täiskuu, aga mul oli tunne, et olen lihtsalt sattunud ühte ruumi põikpäiste ja ebaviisakate tülitsevate inimestega, keda ma ei suuda lahutada ega rahustada ja see tegi olemise päris ebamugavaks. Samas ma nautisin suurepäraselt läbimõeldud lavakujundust ja heliefekte, aga erinevate maailmavaadete põrkumine oli minu jaoks tol päeval kuidagi valus ja väsitav.

Usun, et läksin etendust vaatama peamiselt reklaamilt nähtud armetu Aivar Tommingase ja samovari pärast. Ja see reklaam võtab tegelikult kogu sisu ühe pildiga kokku. Ma nautisin lisaks vanaaegsele maamõisa õhkkonnale ka suurepärast duetti: Sagor ja Luhse noore abielupaarina. Muige tõi näole mõisavalitseja, kes oli liiga kaua saanud peremehetseda ja muidugi peaosas Aivar Tommingas - Kuzovkini - selle armetu armuleivasööjana.