Lavastusest
Turgenevi näidendi tegevuspaik on omane paljudele vene klassikateostele: kõrvalises kohas paiknev, õige peremeheta jäänud ja vaikselt alla käiv maamõis. Provintsliku oleskelu katkestab noore pärijanna ja tema abikaasa saabumine, kel on kindel soov elu mõisas käima panna. Ootamatult selgub, et majas on pikki aastaid elanud keegi härra Kuzovkin, kelle seos suguvõsaga on esialgu üpris selgusetu. Turgenev küsib, kas asjalik-materiaalne „uus ajastu” hoolib veel sellistest väärtustest nagu väärikus, eneseohverdus ja isaarmastus.
Näidend on 1848. aastal kirjutatud kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile. Paraku keelustati teos kui aadliseisust solvav ning lubati lavale alles aastal 1862, aasta enne näitleja surma.
Eestis on seda näidendit varem lavastatud aastal 1958 Vanemuises, mil peaosades olid Helend Peep ja Velda Otsus. Nüüdne tekstiversioon on tehtud 2013. aastal Mike Poultoni poolt Old Vici teatri lavastuse tarbeks.
Turgenevi „Armuleivasööja” on ühe pere lugu. Lugu, mis on aastakümnete jooksul olnud perele endale teadmata. Teadmatus on ühele õnnistuseks ja teisele kannatuseks ning seetõttu muudab tõe ilmsikstulek peresuhteid tundmatuseni.
- Robert Annus
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Ajas tagasi maa-aadlile külla
Usun, et läksin etendust vaatama peamiselt reklaamilt nähtud armetu Aivar Tommingase ja samovari pärast. Ja see reklaam võtab tegelikult kogu sisu ühe pildiga kokku. Ma nautisin lisaks vanaaegsele maamõisa õhkkonnale ka suurepärast duetti: Sagor ja Luhse noore abielupaarina. Muige tõi näole mõisavalitseja, kes oli liiga kaua saanud peremehetseda ja muidugi peaosas Aivar Tommingas - Kuzovkini - selle armetu armuleivasööjana.
