Vaga Bond

Üksikvisa on hoogne ja intensiivne. Etendus küsib väga palju küsimusi ja teeb seda väga kiiresti. Nii kiiresti, et vastuste äraootamiseks pole aega – juba tulevad järgmised küsimused. Võimalik, et see on üks ajakirjanduslik tööstiil, kuigi minu kogemus päriselt uurivate ajakirjanikega on olnud teistsugune. Tõdemus, mis minu jaoks etendusest päriselt kõlama jääb, on mõte, et selleks, et suuta astuda teise – näiteks partneri – kingadesse, tuleb esmalt astuda välja enda omadest. Aga see öeldakse välja teiste mõtete vahel, ruumi ja õhku jätmata. Kes püüab kinni, see püüab. Intrigeerivaid teemasid puudutatakse veel, rohkem kui ühte. Samas jääb segaseks nende seos selle suhtelooga, mille ümber etendus peaks koonduma. Mees, kes pole enda sõnul juba üheksa aastat põhimõtteliselt alkoholi tarvitanud, jõuab lõpuks selleni, et naine meelitab ta otse pudelist amarettot kulistama. Miks? Ainuüksi sellest stseenist saaks terve etenduse. Mida tähendab ühe inimese jaoks teise piiride ületamine? Miks ta seda teeb? Kas naine tahab meest proovile panna, teda muuta või hoopis ise midagi tõestada? Kas ajakirjanik tegutseb ainult professionaalsest huvist või on mängus ka isiklikud motiivid? Või on see vihje Eevale, kes pakub Aadamale hea ja kurja tundmise puu vilja? Ei tea. Stseen vilksatab mööda, aga selle võimalik tähendus jääb avamata. Samamoodi sööb ajakirjanik pärast seksi intervjueeritavaga – miks seda üldse vaja on, et süžee oleks pikantsem? – isukalt lusikaga põdrakonservi, ehkki on end deklareerinud veganina. Kui mees küsib, mis juhtus, vastab naine, et unustas. Jällegi: teema on olemas. Aga kas see kuulub Üksikvisasse? Kas tegemist on inimese vastuolulisuse, enesekuvandi hapruse, hetkeimpulsi või lihtsalt naljaga veganite aadressil? Stseen ei anna piisavalt pidepunkte, et seda mõtestada. Minu jaoks pole need küsimused tähtsusetud. Vastupidi, need puudutavad inimese piire, enesepettust, iha, võimu ja vastuolusid. Aga etendus näib rahulduvat nende küsimuste lavale toomisega. Meile justkui lubatakse avada ühe abielu kaks erinevat lugu. Ometi jääb naise lugu üsna visandlikuks. Saame teada, et ta on jätnud lapsed ja läinud esoteerilise tantsu kaudu ennast otsima, sest mehe soov, et ta täidaks nõudepesumasinat kindlal viisil, mõjus talle alandavalt. Siin on ju terve suhte arengukaar: ühe inimese soov muuta teine endasarnaseks, argiste konfliktide kuhjumine, armastuse väsimus, piir, millest edasi enam ei suudeta. Kas minna või jääda? Kas jätkata koos või eraldi? Millal muutub hoolimine kontrolliks ja millal kompromiss enese kaotamiseks? Ja üks suhte arengu keskseid küsimusi – kuidas õppida mõistma, miks on vaja mitte samastuda, vaid eristuda, ja ometi koos olla – jääb samuti vaid pinnavirvenduseks. Sest järgmine teema juba ootab. Näiteks küsimus, kas katkistest peredest pärit inimesed suudavad luua stabiilseid suhteid. Mees on kasvanud lastekodus, kus hoolimine oli tema kogemuses haruldane. Nii võis ka pahandus, mille eest karistada saadi, muutuda viisiks pälvida kasvataja tähelepanu. See on valus ja vastuoluline lähtekoht. Aga naine? Millise pagasiga tuli tema suhtesse? Tema taust jääb hämaraks. Nii jääb ka kahe inimese suhte mõistmiseks vajalik taust poolikuks. Mõtteid ja intriige ajab üle ääre, aga süvitsi ei minda ühegagi. Paljud stseenid vääriksid edasiarendamist just seetõttu, et neis peituvad päris probleemid. Aga tunne jääb selline, et teemadele avatakse ainult uks ja suletakse see kohe taas. Materjal tundub toores. Nagu poleks suudetud valida, mida võtta ja mida jätta. Või mis päriselt oluline on – ja mis olulisem. Võib-olla vajab see veel umbes kümmet aastat elukogemust – või vähemalt dramaturgilist küpsemist, et küsimused hakkaksid omavahel seostuma, tegelased avanema ja stseenid tervikuks kasvama. Lavastus – okei. Näitlejatööd – head. Aga materjalis on palju rohkem, kui lavastus praegu kätte annab. Jääb üle loota, et tulevad ka Üksikvisa 2 ja Kaksikvisa.

Kas te ikka teate, kus asub Salme ehk teatrivaatlus: Peningi mõisas, Harjumaal. Algas kõik ühe telefonikõnega 2025. aasta suvel. — Tere, Indrek. Meil oleks üks mõte. Tahaksime, et kirjutaksid Salme Teatrile ühe Saaremaaga seotud näidendi. — Salme Teatrile? Jah, muidugi! Saaremaa. Salme. Viikingid… — Jah, aga no tegelikult… — Äkki laevmatused? — No miks mitte, aga… — Mõõgad, meri, muinasaeg… — Indrek, selline lugu, et Salme Teater ei asugi tegelikult Salmel. — Hmmm … mis mõttes? — See on hoopis Tallinnas. — Jajah. Muidugi. Kelleks sa mind pead? — Päriselt. Salme tänaval asume. — No võib olla. Aga Saaremaa teemal näidendit ikka tahate? — Jah. — Selge. Võib-olla ei läinud see telefonikõne päriselt nii. Aga võib olla läks. Minu kujutluses läks. Sest Salme Teatri nime kuuldes arvab ilmselt päris mitu teatrikülastajat, et rahvateater on Saaremaalt kohale sõitnud. Rahvateater see küll on, aga Salme nimi tuleneb tõesti tänavast, pärast seda kui 1987. aastal Jaan Tombi nimelise kultuuripalee teatriringile uus nimi oli vaja leida. Sest Jaan Tombiga seotud ajalugu polnud enam miski, millele alt üles vaadata - aga see on juba täitsa teine lugu. Nii et Saaremaa Salme lugu mängib tegelikult Tallinna Salme Teater. Samas - kui selline telefonikõne aset leidis, kuidas võis siis Indrek Hargla mõte edasi liikuda? Salme võrdub automaatselt muidugi kohe viikingitega. Tegelikult muidugi ei ole Salme ainult viikingid, Salmest on kirjutada küllalt ka hilisemast ajast. Näiteks lõi vähemalt kohalikus mastaabis 1962. aastal laineid ilmutus nimega flamingo. Sest ühte sellist elusuuruses eksikülalist Atla lahe rannal toona nähti. Nüüd võib teda näha Saaremaa muuseumis, aga kuhu ta tegelikult ise minna tahtis, pole teada. Või mõõkkala. 1998. aastal leidsid Karala kalamehed rannast 81-kilose ja peaaegu kahe meetri pikkuse troopilise mõõkkala. Kalale pandi nimeks Josefiine - nii suurel kalal peab ometi nimi olema! - ja temast sai alustusrjs topis, siis monument rannale ja kõige lõpuks veel aastateks Mõõkkala jooks. Finišis ootas jooksjaid ees suur kulbitäis kohalikust kalast keedetud suppi. Üks kala satub valesse merre, saab endale nime ja jääb kohalikku kultuurilukku. No ütle, et sellest ei võiks teatrit teha. Aga Salmele äraeksinuid on lähiajaloos veelgi, näiteks tõestisündinud lugu Kreeka laevaga. Nimelt 1980. sõidab kaubalaev Volare Saaremaa rannikul karile. Aga lugu ise on hämar. Jutud liikusid, et võib-olla ei olnudki tegemist õnnetusega, võib olla oli see meelega, kindlustusrahade pärast. Meeskond igatahes lahkub ja kohalikud mehed lähevad piirivalvest hoolimata paatidega laevalt kaupa tooma. Värviteleviisorid, videomakid, peenemad nõud… Ja siin näeb Hargla ilmselt võimalust üks rannarahva kirjutamata seadus krimilooks pöörata: mis meri annab, on leidja oma. Kui aga meri annab sulle terve Kreeka laeva, millelt leitakse isegi kuldmünte, on juba natuke keerulisem otsustada, kus lõpeb leidja õigus ja kus algab kuritegu. Esimene stseen laval on süütu. Tartus elav onkoloog Jaanus on pärinud oma Salme tädilt maja, nüüd on tädi esimene surma-aastapäev, ja ta on kutsunud tädi majja kokku sugulased ja lähikondlased, justnagu mälestusüritusele. Linnast on kutsutud cateringipreili lauda katma - sest see on kasulik kõigile: preili saab tööd, mis viib ta lähemale oma Hispaaniasse kolimise unistusele, Jaanusel pole toidutegemise muret ja külalised peaks ka rahul olema. Kohale tuleb päris kirju seltskond. Torontost kodumaad taasavastama kolinud Milvi, kes on ka Kanadas igal pühapäeval söönud pannileiba. Krimikirjanik Raimond, kelle must Mercedes mõjub Saaremaa kruusateedel nagu pingviin ja kellest ei ole võimalik aru saada, kas ta on pidevalt purjus või lihtsalt mängib kohalikku joodikut ja mis tema jutus on tõde, mis vale. Isegi kirikuõpetaja, kellega tädi aastaid teadmata põhjusel tülis oli ega sõnagi ei vahetanud. Tädi ise astub ka visalt lavale, kuigi on elust tegelikult lahkunud juba aasta varem. Teeb seeni purki, kirjutab Jaanusele kirju, kütab ahju. Vaatad seda kõike algul nagu tädiga seotud inimeste kogunemist, tasapisi jõutakse testamendipunktide klaarimiseni, kuni korraga hakkab tunduma, et see kogunemine seal laval on lavastatud. Mitte teatri mõttes, seda ju nagunii, aga Jaanuse poolt, kes on otsustanud mõrvari välja selgitada. Sest mõrv see pidi olema. Isegi kui esialgu peale tema enda keegi seda ei usu. Uskuma hakkavad majalised siis, kui sureb ka Jaanus. Vana hea agathachristilik süžee - “Ja ei jäänud teda ka” stiilis. Harglalt. Vaatad veel natuke - ja äkki taipad, et Hargla on võtnud kasutusele ka teise kõige agathalikuma lahenduse: süüdlane oli tegelikult laval juba päris alguses. Nii osavalt ära peidetud, et keegi ei taipa teda otsima hakatagi. Ei tädi külalised ega teatrikülastaja mõisa saalis. Siis tuleb vaheaeg. Lääne-Saaremaa pärimustoit on pannileib – millel pole muuseas leivaga suurt midagi pistmist. Selline jääkidest kokku klopsitud teise päeva ahjuroog, andke mulle andeks. Sinna on hea sisse toppida kõike, mis nagu tuleks ära süüa, aga puhtal kujul pole isu. Näiteks mürgiseeni. Ja korraga saad aru, et Hargla ei jäta kogu lugu ainult lavale. Sest kohvikprouad pakuvad vaatajatele just sedasama pannileiba. 2.50, kui soovite. Kiluleiba või kohvi ja konjakit võid maitsete teravdamiseks juurde küsida. Nii on saali naastes juba üsna segamini, kus lõpeb etendus ja kus algab ülejäänud elu. Ja teises vaatuses ei ole minu jaoks enam ainuke küsimus see, kes oli mõrvar. Sest korraga avaneb selle tagant hoopis huvitavam prisma: küsimus, kuidas inimene endale oma tegusid põhjendab. Mis on päriselt minu oma? Mida mulle lubati? Mille ma olen välja teeninud? Ja millal muutub õigus enda eest seista õiguseks teisele inimesele liiga teha? Sest ega see suguvõsa seal laval koos oma saladustega väga palju päris elust erinegi. Üks räägib liiga palju, teine liiga vähe, kolmas tahab lihtsalt Hispaaniasse ära, neljas kirjutab kõik üles ja viies seisab ilmselt kusagil kuuri ääres ning vaatab vaikides mere poole. Tallinna Salme Teater mängib Peningi mõisas Saaremaa Salme lugu. Ja mina söön vaheajal pannileiba ja mõtlen: “Pagan. See kõik võis ju päriselt niimoodi ollagi. Kuldmüntide pärast on varemgi mürgitatud.” Ja kui aus seadus süüdlasele peale ei hakka, on rannarahvas alati ka ümbernurga teed leidnud. Sellised omad seadused seal.

Kas te olete kunagi näinud, et Poirot lahendab juhtumi, aga ei anna mõrvarit välja, vaid jalutab lihtsalt minema? Või tülitsenud inimesega selle üle, mis tegelikult juhtus – ja lõpuks saanud aru, et te mõlemad räägite tõtt? Vahur Keller teab, mida ta teeb. Kuidas Kellerteater etenduse lavale sätib. „Mõrv Idaekspressis“ on lavale seatud täiesti omamoodi - võrreldes kõikide eelnevate etenduste ja filmidega. Oled siin küll algusest peale kaasatud nagu heades krimilugudes ikka, naudid närvikõdi ja äraarvamismängu, aga ühel hetkel saad aru, et pead hoopis päriselt mõtlema hakkama – et kogu loo lahendust ei antagi ette ega siluta kauniks ja pehmeks. Milleks siis, võite küsida. Äkki selleks, et tõdeda, et õiglus ei ole tegelikult alati sama mis kohtusaali õigus. Jah. Esimest korda nägin, et Poirot astub rongilt maha. Sõna otseses mõttes. Mõrv leiab aset Idaekspressis. Istanbulist Pariisi teel olev rong jääb Belgradi lähistel tuisulumme kinni ja peagi selgub, et rongis on aset leidnud verine mõrv – ohver on Ameerika suurärimees. Kahtlustada pole kedagi peale rongireisijate – kui just tegemist ei olnud tuisust tulnud sissetungijaga. See oleks ainus loogiline seletus, mille puhul ei peaks üks reisijatest ennast rohkem süüdi tundma kui teine. Poirot mõistagi lahendab mõistatuse. Aga kui lõpuks saabub abi ja rong saab taas liikuma hakata, astub tema sellelt maha. Mõistatus on lahendatud, aga küsimus õiglusest jääb. Minule jäi tunne, et just sinna Vahur Keller meid juhatada tahtiski. Enam ei ole kõige olulisem see, kes päriselt tappis, vaid hoopis see, mida inimene teeb teadmisega, millega ta võib palju muuta. Kas selle teadmise avalikustamine viib elu edasi ja parandab midagi? Mida see teeb nendega, keda puudutab? Mis siis, kui seaduslik lahendus ei ole moraali perspektiivist õige ega õiglane? Ühelt poolt: kas meil on üldse alati õigus otsustada, milline tõde teistele välja öelda? Ja teiselt poolt: kui sa oled kord otsustanud selle endale hoida – kuidas siis selle teadmisega elada? Mõrv saab lahendatud. Õigluse küsimus mitte.

Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite. Etenduse esimene lause on: „Kõiges oli süüdi see, et ma olin pärit vaesest perest.“ Viimane: „Me saime ju terve turniiri jooksul armutult peksa ja tegelikult saame ikka veel kotti.“ Nende kahe lause vahele mahub üks Eesti lugu. Peategelane seletab selle alguse üsna kiiresti lahti: meil kellelgi polnud raha ega isasid. Aeg oli selline. See lause on nagu võti “Rahamaa lahtimuukimiseks. Eestlased connecting dollars. Ida ja Lääne vahel. Vabadus. Piiride avanemine. Kapital. Neokolonialism. Pehmete väärtuste mõistmise defitsiit. Sest me tulime vaesusest ja meil polnud isasid, kes oleksid õpetanud, kuidas selles uues maailmas liikuda. Ja kui uks lõpuks lahti läks, tahtsime väga kiiresti järele jõuda. Ma olen Annelinnas elanud. Umbes sellel samal ajal nagu laval näidatakse, veidi vist varem. Kõndinud pimedas majade vahel ja vaadanud, ega keegi kaasa ei kõnni – ega ei jälita. See on kõhe tunne, aga ajaga harjub kõigega. Mingisugune tagavaravariant, mida teha siis, kui keegi päriselt jälitama hakkaks, oli ka kogu aeg peas. Näiteks mitte minna sisse oma paraadna uksest, vaid koolivenna omast ja loota, et alt uks lukus ei ole ning et koolivenna juures keegi ka kodus on. Poistel olid hokitrennist tulles ninad verised. Võistlustelt tulles veel rohkem. Need olid lihtsalt asjad, mida tollal teadsid ja mille tähendust meie põlvkond mõistab sekundiga. Nagu ka Tartu ühe kõige uhkema maja kirjeldusest piisab käega tehtud spiraalikujulisest liigutusest ja ma tean sekundiga, millisest majast jutt käib. Ja millal see ehitati. Ja kui palju seal korterid maksid. Nii et kui peategelane ostab oma emale Tigutorni korteri, on mul üsna selge, millise suurusjärgu rahadest jutt käib. Lavalt käivad läbi suured rahasummad ja veel suuremad unistused. On inimesi, kes tahavad kiiresti järele jõuda. On neid, kes teavad, kuidas süsteemis liikuda. On neid, kes jäävad lootma, et küll kuidagi läheb. Raha liigub. Pöörleb spiraalis. Kogub tuure. Tasakesi tekib sellest tornaado ja lõpuks isegi orkaan. Aga orkaanidega ei ole meie laiuskraadil just väga palju harjutud hakkama saama. Sellega kaasnevad paratamatult ohvrid. Siis hakkad vaatama inimesi ja mõtlema, et kes selles loos lõpuks siis ohver on? Ametnik? Direktor? Pank? Riik? Ajastu? Või lihtsalt inimene, kes lihtsalt püüab uues maailmas hakkama saada? Ja kus peaks lõppema naiivsus ning algama arusaam vastutusest? Võib-olla ongi kõige lihtsam süü alati kusagile mujale nihutada - aga ühel hetkel ei ole enam kedagi, keda süüdistada. Vastutust ei saa lõputult delegeerida ajastule, süsteemile, pangale, ametnikule ega kellelegi, kes oli enne meid. Ja see on raske. Kõige valusamalt paistab see laval välja ühes jõuluõhtu stseenis. Naine on teinud kõik, et jõulud oleksid jõulud – kuusk, söök, kingitused. Mees on mõtetega kusagil mujal. Kingituse saamiseks peaks ta luuletuse lugema. Ta ei loe. Sest tema on ju ise raha andnud, et naine saaks kingitusi osta. Ja siis läheb kõik väga kiiresti. Kuusk lendab pikali. Naise ninast jookseb verd. See on korraga ootamatu ja väga kurb. Raha ei asendagi inimlikkust. Selles mõttes ongi „Rahamaa“ minu jaoks rohkem lugu naiivsusest ja kergeusklikkusest kui rahast. Sellest, kui väga me tahame uskuda, et sõltub mingist välisest faktorist, et läheks hästi. Et keegi teab paremini kui meie ja me ei pea ise midagi mõtlema. Et kui tuleb õige inimene, õige võimalus või kontole jõuab õige number, siis saabki KÕIK korda. Ja teistpidi on see lugu ka sellest, milline hind tuleb maksta siis, kui see illusioon ükskord puruneb. Ma käisin äsja oma ülikoolikursuse kokkutulekul. 30 aastat lõpetamisest. Aukartust ja pelgust tekitav number, aga ma ei näe põhjust seda ka varjata, sest see on reaalsus. Meid lõpetas pisut üle 120, arstiteaduskond on alati suur olnud. Kõiki isiklikult ei tundnud siis ega tunne ka nüüd, aga meid tuli kokku 70. Kõigiga oli väga südantsoojendav rääkida ja naerda. Igaühel oli oma erinev lugu, aga me tundsime, et me kuulume kokku. Üks mu lähematest kursusekaaslastest ütles lause, millele mõtlen senini: „Elukogemus teeb alandlikuks.“ Ja ma sain aru, miks ma suudan „Rahamaa“ tegelasi mõista ja neile kaastundega kaasa elada. Meie põlvkond teab tänaseks, mis edasi sai. Aga nemad toona ei teadnud. Ega meiegi. Tagantjärele on lihtne teada, milline valik oli vale. Aga inimene ei saa elada tagantjärele. Me lihtsalt oleme esimene põlvkond uues ajas ja meie vanemad ei saanud meile seda kogemust edasi anda – nende kogemus oli hoopis teistsugune ja teisest ajast. Vastutama õppida on raske. Ühel ühiskonnal täiskasvanuks kasvada on raske. See läheb üle kivide ja kändude. Ja siis, kui juba arvad, et oleme kusagile jõudnud või et saame päris kenasti hakkama, paljastub jälle kusagilt mingi möödalaskmine või eksitus, millele otsa vaadates hoiad kätega peast kinni ja küsid: kuidas ometi? Või miks ometi? Aga eks see kuulub paratamatult meie elukaare juurde. Inimeste ja ajastute mõõtmed on lihtsalt erinevad. Meie asi on oma ajastus hakkama saada, vahepeal peatuda ja järele mõelda. Teater kui selline annab selleks päris hea võimaluse. „Rahamaa“ piletisaamine on muidugi omaette ooper. Eestis jooksevad müügiportaalid umbe juba enne müügi avanemist. Kui Eestisse ei saa, siis lähme Soome. Tamperesse saab pileti. Arvame sõbrannaga, et olime kavalad. Kohale jõudes selgub, et linnas kuuleb kahtlaselt palju eesti keelt. Teatrisse jõudes selgub, et see on eestlasi täis. Soomlastele lihtsalt pileteid ei jäetud. Neid on vähe, kõige rohkem kümme protsenti. Kui Eestis on eestlasel võimatu piletit saada, siis läheb eestlane sinna, kuhu pileti saab. Mu teatrivaatlus oleks poolik, kui ma ei kirjeldaks üldse mängu kui sellist. Niinemets mängib nagu oleks Andrus Vaarik. Sekunditega saavutatud ümberkehastumised peategelasest jutustaja rolli, ühest ajahetkest ja olukorrast teise. Mängitud korraga nii lähi- kui kaugkaadritesse, nii videokaamera armutusse detailitäpsusesse kui saalisügavusse. Gert Raudsepa silmavaade ja kortsukurrutused annavad korraga edasi nii pangajuhi siseheitlusi kui silmakirjalikkust. Sõnu peaaegu vaja polekski. Taavi Teplenkovi kümme erinevat kõrvaltegelase rolli, Tartu bomžist Vene oligarhini, on kõik ahhetamapanevad. Et kas ikka on üldse Teplenkov. Karmo Nigula on nagu õli, mis hoiab kogu trupi kogu aeg liikumises. Algul äkiline nagu grillisüütevedelik, etenduse edenedes sujuvalt sile, libe ja ambitsioonikas. Rollide mõttes ei puudu loo tervikust ka teistest rahvustest libekalad. Inga Salurand, Nikolai Bentselr ja Kristofer Rajaveer. Igaüks omas sõiduvees. Nemad oskavad kaose puhkedes kuidagi kavalalt lihtsalt orbiidilt haihtuda. Nagu nad tegelikult alati on osanud. Nii et eestlane jääb lõpuks ikka enda keedetud suppi üksi sööma. Maria Faust puhub saksofoniga Anne Veskit. Muusika ei ole lihtsalt muusika, vaid kogu aeg natuke kõrval. Veerand tooni valesti. Saadab kogu süžeed. Ei lase vaatajal päriselt mugavaks minna. Nagu kogu lavastuses oleks midagi pidevalt natuke nihkes. Täpselt nii palju, et miski ei ole päris see, millena see alguses paistab. Ja siis veel paar väikest detaili. Etenduse jooksul ei helisenud ükski telefon. Toompere juunior vaatas ise etendust seekord lava kõrvalt spetsiaalselt talle toodud toolilt, sest trepilt, kuhu ta istekohtade puuduses end alguses sättis, saadab turvamees ta minema. Temal on oma roll. Tema vastutab evakuatsioonivõimekuse pärast, kui midagi peaks juhtuma. Soome. Turvatud ühiskond. Aga meil on Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite.

Naissaar ja Omari küün on muidugi omaette legend. Peaaegu piinlik on tunnistada, et nende kahekümne aasta jooksul, mil seal kontserte ja etendusi antud, pole ma varem sinna jõudnud, kuigi Naissaarel olen käinud. Sellest eelmisest korrast on jäänud põhiliselt üks väga tugev merehaiguse mälestus. Seekord oli teatrilaev kordades suurem, ilm ilus, laine madal ja päike soe. Teised jõudsid kohale varakult, et võileibu ja mulli nautida, meie kulgesime enne etendust küla vahel, lugesime infotahvleid ja vaatasime mägivahtraid, mille võrad ja tüved on kuidagi täiesti omamoodi. Aga lõpuks jõuad ikkagi Omari küüni. Ja siis algab „Turbulents“. On kaks inimest, kes olid teineteisele lähimad, aga kes pärast sama katastroofi läbi elamist satuvad justkui täiesti erinevatesse maailmadesse. Turbulents. Kummalgi on oma tõde. Ja see on kummagi jaoks nii tugev, et kuigi nad väga püüavad, ei suudagi nad enam maailma ühtemoodi näha. Turbulents. See, mis oli varem, on jäädavalt kadunud. Hetkega. Sekunditega, kui täpne olla. Kummalgi on oma maailm, oma hirmud, oma mälestused, oma suhtumine. Ja need vormivad ühest ja samast sündmusest kummagi jaoks väga erineva loo. Alguses tekib tahtmatult küsimus: Kellel siis päriselt õigus on? Mis päriselt toimus? Jälgid seda õnnetut suhtetantsu mõnda aega – ja siis küsimus muutub. Aga mis siis, kui mõlemad räägivad tõtt? Mitte tingimata tõtt sündmuse enda kohta, vaid tõde selle kohta, kuidas see sündmus kummagi inimese sees juhtus. Aga nad ise ei näe seda. Nad ei suuda astuda seda ühte sammu, et öelda: „Ma ei näe seda nii nagu sina. Aga ma usun, et sinu jaoks oli see päriselt nii.“ Seda on muidugi palju lihtsam saalis mõelda kui päriselus teha. Sest kui inimene on haiget saanud, väsinud ja hirmul, on teise inimese kogemuse tunnistamine vahel peaaegu sama raske kui tunnistada, et ise ei pruukinud kõike õigesti näha. Võib-olla ei peagi ühe inimese tõde teise inimese tõde tühistama. Võib-olla võivad mõlemad lihtsalt olemas olla. Võib olla võiks turbulents niimoodi laheneda. Etenduse lõppedes ei jätku kõigile korraga veoautokastidesse kohti. Jääme rahulikult ootama teist sõiduvooru. Aega autode naasmiseni on ehk kakskümmend minutit. Korraga tekib mul täiesti kindel teadmine, et kasutan need minutid selleks, et jalutada tagasi külavahele ja üks tilluke mägivahtrabeebi endale kaasa kaevata. Plastmassist koogilusikas läheb muidugi kohe puruks. Maa on siiski kõva. Aga puubeebi tuleb minuga kilekotis koos väikese mullapalliga kaasa. Saab näha, kas ta järgmist kevadet näeb. Või sellest järgmist. Näen. Näeme. Me ei saa alati valida, mida me läbi elame. Aga võib-olla saame valida, mida me endas kanname ja mida sellest teisele inimesele edasi anname. Võib olla me saame valida enda tõe kõrvale ka mõnda teist lubada.