Vaga Bond

Kas te olete kunagi näinud, et Poirot lahendab juhtumi, aga ei anna mõrvarit välja, vaid jalutab lihtsalt minema? Või tülitsenud inimesega selle üle, mis tegelikult juhtus – ja lõpuks saanud aru, et te mõlemad räägite tõtt? Vahur Keller teab, mida ta teeb. Kuidas Kellerteater etenduse lavale sätib. „Mõrv Idaekspressis“ on lavale seatud täiesti omamoodi - võrreldes kõikide eelnevate etenduste ja filmidega. Oled siin küll algusest peale kaasatud nagu heades krimilugudes ikka, naudid närvikõdi ja äraarvamismängu, aga ühel hetkel saad aru, et pead hoopis päriselt mõtlema hakkama – et kogu loo lahendust ei antagi ette ega siluta kauniks ja pehmeks. Milleks siis, võite küsida. Äkki selleks, et tõdeda, et õiglus ei ole tegelikult alati sama mis kohtusaali õigus. Jah. Esimest korda nägin, et Poirot astub rongilt maha. Sõna otseses mõttes. Mõrv leiab aset Idaekspressis. Istanbulist Pariisi teel olev rong jääb Belgradi lähistel tuisulumme kinni ja peagi selgub, et rongis on aset leidnud verine mõrv – ohver on Ameerika suurärimees. Kahtlustada pole kedagi peale rongireisijate – kui just tegemist ei olnud tuisust tulnud sissetungijaga. See oleks ainus loogiline seletus, mille puhul ei peaks üks reisijatest ennast rohkem süüdi tundma kui teine. Poirot mõistagi lahendab mõistatuse. Aga kui lõpuks saabub abi ja rong saab taas liikuma hakata, astub tema sellelt maha. Mõistatus on lahendatud, aga küsimus õiglusest jääb. Minule jäi tunne, et just sinna Vahur Keller meid juhatada tahtiski. Enam ei ole kõige olulisem see, kes päriselt tappis, vaid hoopis see, mida inimene teeb teadmisega, millega ta võib palju muuta. Kas selle teadmise avalikustamine viib elu edasi ja parandab midagi? Mida see teeb nendega, keda puudutab? Mis siis, kui seaduslik lahendus ei ole moraali perspektiivist õige ega õiglane? Ühelt poolt: kas meil on üldse alati õigus otsustada, milline tõde teistele välja öelda? Ja teiselt poolt: kui sa oled kord otsustanud selle endale hoida – kuidas siis selle teadmisega elada? Mõrv saab lahendatud. Õigluse küsimus mitte.

Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite. Etenduse esimene lause on: „Kõiges oli süüdi see, et ma olin pärit vaesest perest.“ Viimane: „Me saime ju terve turniiri jooksul armutult peksa ja tegelikult saame ikka veel kotti.“ Nende kahe lause vahele mahub üks Eesti lugu. Peategelane seletab selle alguse üsna kiiresti lahti: meil kellelgi polnud raha ega isasid. Aeg oli selline. See lause on nagu võti “Rahamaa lahtimuukimiseks. Eestlased connecting dollars. Ida ja Lääne vahel. Vabadus. Piiride avanemine. Kapital. Neokolonialism. Pehmete väärtuste mõistmise defitsiit. Sest me tulime vaesusest ja meil polnud isasid, kes oleksid õpetanud, kuidas selles uues maailmas liikuda. Ja kui uks lõpuks lahti läks, tahtsime väga kiiresti järele jõuda. Ma olen Annelinnas elanud. Umbes sellel samal ajal nagu laval näidatakse, veidi vist varem. Kõndinud pimedas majade vahel ja vaadanud, ega keegi kaasa ei kõnni – ega ei jälita. See on kõhe tunne, aga ajaga harjub kõigega. Mingisugune tagavaravariant, mida teha siis, kui keegi päriselt jälitama hakkaks, oli ka kogu aeg peas. Näiteks mitte minna sisse oma paraadna uksest, vaid koolivenna omast ja loota, et alt uks lukus ei ole ning et koolivenna juures keegi ka kodus on. Poistel olid hokitrennist tulles ninad verised. Võistlustelt tulles veel rohkem. Need olid lihtsalt asjad, mida tollal teadsid ja mille tähendust meie põlvkond mõistab sekundiga. Nagu ka Tartu ühe kõige uhkema maja kirjeldusest piisab käega tehtud spiraalikujulisest liigutusest ja ma tean sekundiga, millisest majast jutt käib. Ja millal see ehitati. Ja kui palju seal korterid maksid. Nii et kui peategelane ostab oma emale Tigutorni korteri, on mul üsna selge, millise suurusjärgu rahadest jutt käib. Lavalt käivad läbi suured rahasummad ja veel suuremad unistused. On inimesi, kes tahavad kiiresti järele jõuda. On neid, kes teavad, kuidas süsteemis liikuda. On neid, kes jäävad lootma, et küll kuidagi läheb. Raha liigub. Pöörleb spiraalis. Kogub tuure. Tasakesi tekib sellest tornaado ja lõpuks isegi orkaan. Aga orkaanidega ei ole meie laiuskraadil just väga palju harjutud hakkama saama. Sellega kaasnevad paratamatult ohvrid. Siis hakkad vaatama inimesi ja mõtlema, et kes selles loos lõpuks siis ohver on? Ametnik? Direktor? Pank? Riik? Ajastu? Või lihtsalt inimene, kes lihtsalt püüab uues maailmas hakkama saada? Ja kus peaks lõppema naiivsus ning algama arusaam vastutusest? Võib-olla ongi kõige lihtsam süü alati kusagile mujale nihutada - aga ühel hetkel ei ole enam kedagi, keda süüdistada. Vastutust ei saa lõputult delegeerida ajastule, süsteemile, pangale, ametnikule ega kellelegi, kes oli enne meid. Ja see on raske. Kõige valusamalt paistab see laval välja ühes jõuluõhtu stseenis. Naine on teinud kõik, et jõulud oleksid jõulud – kuusk, söök, kingitused. Mees on mõtetega kusagil mujal. Kingituse saamiseks peaks ta luuletuse lugema. Ta ei loe. Sest tema on ju ise raha andnud, et naine saaks kingitusi osta. Ja siis läheb kõik väga kiiresti. Kuusk lendab pikali. Naise ninast jookseb verd. See on korraga ootamatu ja väga kurb. Raha ei asendagi inimlikkust. Selles mõttes ongi „Rahamaa“ minu jaoks rohkem lugu naiivsusest ja kergeusklikkusest kui rahast. Sellest, kui väga me tahame uskuda, et sõltub mingist välisest faktorist, et läheks hästi. Et keegi teab paremini kui meie ja me ei pea ise midagi mõtlema. Et kui tuleb õige inimene, õige võimalus või kontole jõuab õige number, siis saabki KÕIK korda. Ja teistpidi on see lugu ka sellest, milline hind tuleb maksta siis, kui see illusioon ükskord puruneb. Ma käisin äsja oma ülikoolikursuse kokkutulekul. 30 aastat lõpetamisest. Aukartust ja pelgust tekitav number, aga ma ei näe põhjust seda ka varjata, sest see on reaalsus. Meid lõpetas pisut üle 120, arstiteaduskond on alati suur olnud. Kõiki isiklikult ei tundnud siis ega tunne ka nüüd, aga meid tuli kokku 70. Kõigiga oli väga südantsoojendav rääkida ja naerda. Igaühel oli oma erinev lugu, aga me tundsime, et me kuulume kokku. Üks mu lähematest kursusekaaslastest ütles lause, millele mõtlen senini: „Elukogemus teeb alandlikuks.“ Ja ma sain aru, miks ma suudan „Rahamaa“ tegelasi mõista ja neile kaastundega kaasa elada. Meie põlvkond teab tänaseks, mis edasi sai. Aga nemad toona ei teadnud. Ega meiegi. Tagantjärele on lihtne teada, milline valik oli vale. Aga inimene ei saa elada tagantjärele. Me lihtsalt oleme esimene põlvkond uues ajas ja meie vanemad ei saanud meile seda kogemust edasi anda – nende kogemus oli hoopis teistsugune ja teisest ajast. Vastutama õppida on raske. Ühel ühiskonnal täiskasvanuks kasvada on raske. See läheb üle kivide ja kändude. Ja siis, kui juba arvad, et oleme kusagile jõudnud või et saame päris kenasti hakkama, paljastub jälle kusagilt mingi möödalaskmine või eksitus, millele otsa vaadates hoiad kätega peast kinni ja küsid: kuidas ometi? Või miks ometi? Aga eks see kuulub paratamatult meie elukaare juurde. Inimeste ja ajastute mõõtmed on lihtsalt erinevad. Meie asi on oma ajastus hakkama saada, vahepeal peatuda ja järele mõelda. Teater kui selline annab selleks päris hea võimaluse. „Rahamaa“ piletisaamine on muidugi omaette ooper. Eestis jooksevad müügiportaalid umbe juba enne müügi avanemist. Kui Eestisse ei saa, siis lähme Soome. Tamperesse saab pileti. Arvame sõbrannaga, et olime kavalad. Kohale jõudes selgub, et linnas kuuleb kahtlaselt palju eesti keelt. Teatrisse jõudes selgub, et see on eestlasi täis. Soomlastele lihtsalt pileteid ei jäetud. Neid on vähe, kõige rohkem kümme protsenti. Kui Eestis on eestlasel võimatu piletit saada, siis läheb eestlane sinna, kuhu pileti saab. Mu teatrivaatlus oleks poolik, kui ma ei kirjeldaks üldse mängu kui sellist. Niinemets mängib nagu oleks Andrus Vaarik. Sekunditega saavutatud ümberkehastumised peategelasest jutustaja rolli, ühest ajahetkest ja olukorrast teise. Mängitud korraga nii lähi- kui kaugkaadritesse, nii videokaamera armutusse detailitäpsusesse kui saalisügavusse. Gert Raudsepa silmavaade ja kortsukurrutused annavad korraga edasi nii pangajuhi siseheitlusi kui silmakirjalikkust. Sõnu peaaegu vaja polekski. Taavi Teplenkovi kümme erinevat kõrvaltegelase rolli, Tartu bomžist Vene oligarhini, on kõik ahhetamapanevad. Et kas ikka on üldse Teplenkov. Karmo Nigula on nagu õli, mis hoiab kogu trupi kogu aeg liikumises. Algul äkiline nagu grillisüütevedelik, etenduse edenedes sujuvalt sile, libe ja ambitsioonikas. Rollide mõttes ei puudu loo tervikust ka teistest rahvustest libekalad. Inga Salurand, Nikolai Bentselr ja Kristofer Rajaveer. Igaüks omas sõiduvees. Nemad oskavad kaose puhkedes kuidagi kavalalt lihtsalt orbiidilt haihtuda. Nagu nad tegelikult alati on osanud. Nii et eestlane jääb lõpuks ikka enda keedetud suppi üksi sööma. Maria Faust puhub saksofoniga Anne Veskit. Muusika ei ole lihtsalt muusika, vaid kogu aeg natuke kõrval. Veerand tooni valesti. Saadab kogu süžeed. Ei lase vaatajal päriselt mugavaks minna. Nagu kogu lavastuses oleks midagi pidevalt natuke nihkes. Täpselt nii palju, et miski ei ole päris see, millena see alguses paistab. Ja siis veel paar väikest detaili. Etenduse jooksul ei helisenud ükski telefon. Toompere juunior vaatas ise etendust seekord lava kõrvalt spetsiaalselt talle toodud toolilt, sest trepilt, kuhu ta istekohtade puuduses end alguses sättis, saadab turvamees ta minema. Temal on oma roll. Tema vastutab evakuatsioonivõimekuse pärast, kui midagi peaks juhtuma. Soome. Turvatud ühiskond. Aga meil on Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite.

Naissaar ja Omari küün on muidugi omaette legend. Peaaegu piinlik on tunnistada, et nende kahekümne aasta jooksul, mil seal kontserte ja etendusi antud, pole ma varem sinna jõudnud, kuigi Naissaarel olen käinud. Sellest eelmisest korrast on jäänud põhiliselt üks väga tugev merehaiguse mälestus. Seekord oli teatrilaev kordades suurem, ilm ilus, laine madal ja päike soe. Teised jõudsid kohale varakult, et võileibu ja mulli nautida, meie kulgesime enne etendust küla vahel, lugesime infotahvleid ja vaatasime mägivahtraid, mille võrad ja tüved on kuidagi täiesti omamoodi. Aga lõpuks jõuad ikkagi Omari küüni. Ja siis algab „Turbulents“. On kaks inimest, kes olid teineteisele lähimad, aga kes pärast sama katastroofi läbi elamist satuvad justkui täiesti erinevatesse maailmadesse. Turbulents. Kummalgi on oma tõde. Ja see on kummagi jaoks nii tugev, et kuigi nad väga püüavad, ei suudagi nad enam maailma ühtemoodi näha. Turbulents. See, mis oli varem, on jäädavalt kadunud. Hetkega. Sekunditega, kui täpne olla. Kummalgi on oma maailm, oma hirmud, oma mälestused, oma suhtumine. Ja need vormivad ühest ja samast sündmusest kummagi jaoks väga erineva loo. Alguses tekib tahtmatult küsimus: Kellel siis päriselt õigus on? Mis päriselt toimus? Jälgid seda õnnetut suhtetantsu mõnda aega – ja siis küsimus muutub. Aga mis siis, kui mõlemad räägivad tõtt? Mitte tingimata tõtt sündmuse enda kohta, vaid tõde selle kohta, kuidas see sündmus kummagi inimese sees juhtus. Aga nad ise ei näe seda. Nad ei suuda astuda seda ühte sammu, et öelda: „Ma ei näe seda nii nagu sina. Aga ma usun, et sinu jaoks oli see päriselt nii.“ Seda on muidugi palju lihtsam saalis mõelda kui päriselus teha. Sest kui inimene on haiget saanud, väsinud ja hirmul, on teise inimese kogemuse tunnistamine vahel peaaegu sama raske kui tunnistada, et ise ei pruukinud kõike õigesti näha. Võib-olla ei peagi ühe inimese tõde teise inimese tõde tühistama. Võib-olla võivad mõlemad lihtsalt olemas olla. Võib olla võiks turbulents niimoodi laheneda. Etenduse lõppedes ei jätku kõigile korraga veoautokastidesse kohti. Jääme rahulikult ootama teist sõiduvooru. Aega autode naasmiseni on ehk kakskümmend minutit. Korraga tekib mul täiesti kindel teadmine, et kasutan need minutid selleks, et jalutada tagasi külavahele ja üks tilluke mägivahtrabeebi endale kaasa kaevata. Plastmassist koogilusikas läheb muidugi kohe puruks. Maa on siiski kõva. Aga puubeebi tuleb minuga kilekotis koos väikese mullapalliga kaasa. Saab näha, kas ta järgmist kevadet näeb. Või sellest järgmist. Näen. Näeme. Me ei saa alati valida, mida me läbi elame. Aga võib-olla saame valida, mida me endas kanname ja mida sellest teisele inimesele edasi anname. Võib olla me saame valida enda tõe kõrvale ka mõnda teist lubada.