Lavastusest
Lavastus „Rahamaa” põhineb Eesti pangandust raputanud rahapesuskandaalidel. Lavastus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
Loo keskmes on Tartust Annelinnast pärit noormees, kes satub tutvuste kaudu tööle pealinna panga välispanganduse osakonda. Osakonna põhiklientideks kujunevad idabloki oligarhid. Äri läheb väga hästi, Skandinaavia panga filiaali teenus on kindel nagu „šveitsarskaja”, salajane nagu „ofšornaja” ja lähedane nagu „peterburskaja”. Lõpuks on kliente nii palju ja käive nii suur, et kõigiga ei jõua enam viina juua, aga peab. Peategelane seikleb Euroopa parimates suusakuurortides ja Venemaa avarustes. Saab osa oligarhide lahkusest ja julmusest, prostituutidest ja turvameestest. See on tumeda huumoriga vürtsitatud lugu, kus sularaha ei tassita portfellis, vaid ratastega reisikohvrites.
Lavastus on sissevaade maailma, mis avaneb vaid ülirikastele, ja annab aimu, kuidas rahapesu on kujundanud lääneriikide poliitikat juba aastakümneid ja miks sellisest hämarast rahast nii raske loobuda on.
Etendused on ingliskeelsete subtiitritega.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (16)
Veel laval: Bänd: Maria Faust (Taani/Eesti) – saksofon/kapellmeister, Mads Hyhne (Taani) – tromboon, Oscar Andreas Haug (Norra) – trompet, Toomas Oskar Kahur (Eesti) – tuuba, Ahto Abner (Eesti) – löökpillid.
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 10 fotot
Arvustused 2
Vaata kõiki (2)
Lavastus, mis paneb läbi pisarate naerma, aga sunnib samal ajal enda põlvkonnale otsa vaatama ja tunnistama: jah, need olime meie. See oli see aeg. Ja võib-olla
Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite. Etenduse esimene lause on: „Kõiges oli süüdi see, et ma olin pärit vaesest perest.“ Viimane: „Me saime ju terve turniiri jooksul armutult peksa ja tegelikult saame ikka veel kotti.“ Nende kahe lause vahele mahub üks Eesti lugu. Peategelane seletab selle alguse üsna kiiresti lahti: meil kellelgi polnud raha ega isasid. Aeg oli selline. See lause on nagu võti “Rahamaa lahtimuukimiseks. Eestlased connecting dollars. Ida ja Lääne vahel. Vabadus. Piiride avanemine. Kapital. Neokolonialism. Pehmete väärtuste mõistmise defitsiit. Sest me tulime vaesusest ja meil polnud isasid, kes oleksid õpetanud, kuidas selles uues maailmas liikuda. Ja kui uks lõpuks lahti läks, tahtsime väga kiiresti järele jõuda. Ma olen Annelinnas elanud. Umbes sellel samal ajal nagu laval näidatakse, veidi vist varem. Kõndinud pimedas majade vahel ja vaadanud, ega keegi kaasa ei kõnni – ega ei jälita. See on kõhe tunne, aga ajaga harjub kõigega. Mingisugune tagavaravariant, mida teha siis, kui keegi päriselt jälitama hakkaks, oli ka kogu aeg peas. Näiteks mitte minna sisse oma paraadna uksest, vaid koolivenna omast ja loota, et alt uks lukus ei ole ning et koolivenna juures keegi ka kodus on. Poistel olid hokitrennist tulles ninad verised. Võistlustelt tulles veel rohkem. Need olid lihtsalt asjad, mida tollal teadsid ja mille tähendust meie põlvkond mõistab sekundiga. Nagu ka Tartu ühe kõige uhkema maja kirjeldusest piisab käega tehtud spiraalikujulisest liigutusest ja ma tean sekundiga, millisest majast jutt käib. Ja millal see ehitati. Ja kui palju seal korterid maksid. Nii et kui peategelane ostab oma emale Tigutorni korteri, on mul üsna selge, millise suurusjärgu rahadest jutt käib. Lavalt käivad läbi suured rahasummad ja veel suuremad unistused. On inimesi, kes tahavad kiiresti järele jõuda. On neid, kes teavad, kuidas süsteemis liikuda. On neid, kes jäävad lootma, et küll kuidagi läheb. Raha liigub. Pöörleb spiraalis. Kogub tuure. Tasakesi tekib…
Loe edasi
