Margus Veem

Vennad Lõvisüdamed oli vist ainuke A. Lindgreni raamat, mida ma lapsepõlves Ei lugenud. Selle tõttu ei osanud ka enne etendust midagi oodata. Nii värsket lavastust - teine etendus, pole mul veel vaadata õnnestunud. Kas siis sellest või ka lavastaja otsustest tingituna, ei saanud etenduse algus just väga suurt hoogu sisse. Laval viibisid korraga 2-3 näitlejat, keda saatis minimalistlik lavakujundus. Veidi elu tõi etendusse kõrtsistseen, kuid esimene vaatus oli pigem aeglane. Esimestest minutitest võis aru saada, et lavastus on mõeldud pigem kooliealistele lastele, saalis viibinud koolieelikutele oli lavastus - vähemalt esimene vaatus pigem igav. Teine vaatus oli selgelt hooksam ja intensiivsem. Kulminatsiooni tõi lavale tulnud Hiina lohe ning peategelaste võitlus temaga. Hea võitis kurja, kuid mitte ilma kadudeta. Etenduse lõpp oli kogu loole omaselt sünge, samas lootusrikas - elu läheb edasi. Kõige tugevamaks ja meeldejäävamaks asjaks etendusest olid muusikalised vaheklipid. Nii viis kui sõnad olid kaasahaaravad ja esitus oli lihtsalt suurepärane - nii sügava bassihääleha esitust oli põnev jälgida.

Ootused etendusele olid kõrged. Ikkagi otse ja 360kraadi ja noh - Märt Avandi. Esimesed kaks valmistasid pettumuse, kuid ostäitjad Märt ja Maarja ja lavastaja Ivar oma keerdkäikudega etenduses olid minu jaoks tasemel. Huvitavaid dialooge ja nüansirikkaid ilmeid oli piisavalt, kahju ainult, et kaks näitlejat korraga kaadrisse püüda oli peaaegu võimatu. Seetõttu jäi ka saamata, minu jaoks nii oluline osaliste reaktsioonide tabamine. Ikka leidsin ennast olukorrast, kus mõtlesin, et "oleksin pidanud kaamera teisele keskenduma". Ootaksin seda lavastust samas asukohas aga põnevama produktsiooniga teleekraanile tagasi.