Lavastusest
„Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani.“
Nende sõnadega algab Astrid Lindgreni üks paljudest mitmete põlvkondade lemmikraamatutest. See 1973. aastal ilmunud suurejooneline fantaasiamuinasjutt kuulub „Pipi”, „Karlssoni” ja „Hulkur Rasmusega” juba maailmakuulsuse saavutanud lastekirjaniku küpsemasse loominguperioodi, mil tema teostesse oli lisaks seikluslikkusele ja huumorile lisandunud üksjagu melanhoolsust ja tõsidust. Seetõttu on „Vennad Lõvisüdamed” ehk üks Lindgreni kõige „eatuma” adresssaadiga teoseid.
Noorem teatrisõber saab kaasa elada Nangijaalas toimuvale värvikale põnevusloole Kibuvitsaoru vabastamisest kurja türanni Tengili rõhumise alt, vanem vaataja aga mõtiskleda sõprusest, vendlusest, üllusest ning inimelu kaduvusest.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (9)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 15 fotot
Artiklid 1
Arvustused 4
Vaata kõiki (4)
Vennad Lõvisüdamed!
Vennad Lõvisüdamed oli vist ainuke A. Lindgreni raamat, mida ma lapsepõlves Ei lugenud. Selle tõttu ei osanud ka enne etendust midagi oodata. Nii värsket lavastust - teine etendus, pole mul veel vaadata õnnestunud. Kas siis sellest või ka lavastaja otsustest tingituna, ei saanud etenduse algus just väga suurt hoogu sisse. Laval viibisid korraga 2-3 näitlejat, keda saatis minimalistlik lavakujundus. Veidi elu tõi etendusse kõrtsistseen, kuid esimene vaatus oli pigem aeglane. Esimestest minutitest võis aru saada, et lavastus on mõeldud pigem kooliealistele lastele, saalis viibinud koolieelikutele oli lavastus - vähemalt esimene vaatus pigem igav. Teine vaatus oli selgelt hooksam ja intensiivsem. Kulminatsiooni tõi lavale tulnud Hiina lohe ning peategelaste võitlus temaga. Hea võitis kurja, kuid mitte ilma kadudeta. Etenduse lõpp oli kogu loole omaselt sünge, samas lootusrikas - elu läheb edasi.
Kõige tugevamaks ja meeldejäävamaks asjaks etendusest olid muusikalised vaheklipid. Nii viis kui sõnad olid kaasahaaravad ja esitus oli lihtsalt suurepärane - nii sügava bassihääleha esitust oli põnev jälgida.
