Mait

Hendrik Toompere lavastatud "12 vihast meest" - on kahtlemata ajastu närvi tabav teos, mitmekihiline ning mõtlemapanev ja väga hea näitlejate ansambli poolt esitatud. Ervin Õunapuu minimalistliku lavakujunduse taustal tõusevad esile värvikad ja mitmekihilised karakterid oma pealispindsuse ja teisalt kireva siseeluga, kellega võime kokku põrgata suvalisel tänavanurgal. Toompere on toonud sujuvalt klassikalise loo 50'ndate Ameerikas tänapäeva, kusjuures ajastu märk - elektritool ja Ameerikalik keskkond ei muutu koormaks vaid pigem raamistab lugu. Lugu ise aga räägib meie sisemistest kahtlustest kiires elutempos, meie valikutest ja otsustest ning nende mõjust nii meile endile kui ümbritsevale. Reginald Rose’i „12 vihast meest“ räägib paari tunni jooksul 12 inimese siseheitlusest endaga ning samas ka teineteisega, et jõuda üksmeelsele otsusele - kas 19-aastasele noormehele esitatud mõrvasüüdistust võib pidada tõestatuks ja ta läheb elektritoolile või pole põhjendused piisavad ja ta jääb ellu. Kaalul on rohkem kui inimelu – ka vandekohtunike minapilt ja nende maailmavaated seatakse kahtluse alla. Reginald Rose tugines oma tükki kirjutades Ühendriikide kohtupraktikale ning jättis vandekohtunikud nimetuteks, et tagada seeläbi nii õigusemõistmise anonüümsus kui ka sõltumatus. Nii on vandekohtunikud järjekorranumbreid kandvad tegelased, kes siiski ei mineta oma nägu ja sisu, eelarvamusi ning maailmavaadet ega ka elukogemusi. Toompere on vandemeeste valimisel tabanud naelapea pihta, moodustades nii eri sugupooltest kui eri vanuselistest näitlejatest peene kellamehhanismina tiksuva näitlejate ansambli (olles samas ise osa sellest), mis suudab kanda oma grupi energia saali, vaatajateni ning hoiab pinevust üleval kuni viimase hetkeni. Mulle väga meeldis Harriet Toompere 8nda vandekohtunikuna - dünaamiline ja kasvav, samas pisut ebalev endas, kuid kindel, et kõik ei ole õige ja kõik osakesed pusles ei ole sugugi oma kohtadel. Christopher Rajaveer (7), Jan Uuspõld (4) ja Merle Palmiste (10) üllatasid - mõjusid kuidagi hoopis teistmoodi nii näitlejate, inimeste kui tegelastena - väljapeetud oma rollides algusest lõpuni, usutavad, küpsed. Cristopher elektrifitseeritud energiapommina tuiskamas mööda lava, külvates nii kahtlusi kui. Raimo Pass (2) - raamatupidajalikul korrektne ning tähelepanelik vandekohtunik. Karmo Nigula (11) - 5+ - vaataja näeb ja tajub kuidas kahtlus temas kasvab, lausa silmnähtavalt. Markus Luik (12) ja Jüri Tiidus (6) – justkui täpid i’del - mõjusid konkreetsete punktidena vajalikes kohtades - edasi viimas laengu kasvu. Ain Lutsepp (9) – mõjub kirsina tordil vandekohtunike kogu vanima liikmena - kes oma tasasel ja tasakaalukal moel nõustub esimesena 8 vandekohtuniku kahtlustega. Viire Valdmaa (5) tekitas kahetisi tundeid - minu jaoks jäi natukene ebausutavaks agulist pärit endise noakangelasena, samas närvilise kirikuõpetajana oli usutav. Ja lõpuks Andres Puustusmaa (3) – närviline isa, kellel on oma pojaga (kelle võrdkujuks on tema jaoks süüdistatav) tegelikult probleemid, milles ta sisuliselt ennast süüdistab. Kogu ansamblit orkestreerib Vandekohtu esimees – Hendrik Toompere. Justkui lavastaja, juht või dirigent laua otsas, kuid siiski mitte näitleja vaid just Vandekohtu esimees, kes peab kohtunikule viima üksmeelse otsuse noormehe saatuse kohta. Kas saadame ta surma või jätame ellu? Soovitan „12 vihast meest“ kõigil oma silmaga vaatama minna, tegemist on kahtlemata järgmise märgilise lavateosega Draamateatri repertuaaris.