Lavastusest
Kas saadame ta surma või jätame ellu? Paari tulise tunni jooksul tuleb 12 vandekohtunikul jõuda üksmeelsele – just, üksmeelsele! – otsusele, kas teismelisele poisile esitatud mõrvasüüdistust võib pidada tõestatuks ja ta läheb elektritoolile või pole põhjendused piisavad ja ta jääb ellu. Kaalul on rohkem kui kohtulugu: inimelu väärtus, õigusemõistmise subjektiivsus. Kuidas saab otsustada teise inimese elu üle, kui otsustajatel endil on täiesti vastandlik maailmavaade, elukogemused ja eelarvamused?
Reginald Rose’i „12 vihast meest“ on USA 20. sajandi näitekirjanduse ja filmiklassika raudvara, mis jõudis esmalt televisiooni, siis teatrilavale ja 1957. a kinno, režissööriks Sidney Lumet.
Lugematu hulk lavatõlgendusi on selle näidendi abil käsitlenud nii rassiküsimusi kui ka muid parajasti ühiskonnas tuliseid vastasseise. Eestis on selle lavastanud Mikk Mikiver Vanemuises (1997) ja Mart Koldits EMTA lavakunstikooli 28. lennuga Paides pealkirjaga „12 vihast“ (2018).
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 11 fotot
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
12 vihast...
Hendrik Toompere lavastatud "12 vihast meest" - on kahtlemata ajastu närvi tabav teos, mitmekihiline ning mõtlemapanev ja väga hea näitlejate ansambli poolt esitatud. Ervin Õunapuu minimalistliku lavakujunduse taustal tõusevad esile värvikad ja mitmekihilised karakterid oma pealispindsuse ja teisalt kireva siseeluga, kellega võime kokku põrgata suvalisel tänavanurgal. Toompere on toonud sujuvalt klassikalise loo 50'ndate Ameerikas tänapäeva, kusjuures ajastu märk - elektritool ja Ameerikalik keskkond ei muutu koormaks vaid pigem raamistab lugu. Lugu ise aga räägib meie sisemistest kahtlustest kiires elutempos, meie valikutest ja otsustest ning nende mõjust nii meile endile kui ümbritsevale. Reginald Rose’i „12 vihast meest“ räägib paari tunni jooksul 12 inimese siseheitlusest endaga ning samas ka teineteisega, et jõuda üksmeelsele otsusele - kas 19-aastasele noormehele esitatud mõrvasüüdistust võib pidada tõestatuks ja ta läheb elektritoolile või pole põhjendused piisavad ja ta jääb ellu. Kaalul on rohkem kui inimelu – ka vandekohtunike minapilt ja nende maailmavaated seatakse kahtluse alla. Reginald Rose tugines oma tükki kirjutades Ühendriikide kohtupraktikale ning jättis vandekohtunikud nimetuteks, et tagada seeläbi nii õigusemõistmise anonüümsus kui ka sõltumatus. Nii on vandekohtunikud järjekorranumbreid kandvad tegelased, kes siiski ei mineta oma nägu ja sisu, eelarvamusi ning maailmavaadet ega ka elukogemusi. Toompere on vandemeeste valimisel tabanud naelapea pihta, moodustades nii eri sugupooltest kui eri vanuselistest näitlejatest peene kellamehhanismina tiksuva näitlejate ansambli (olles samas ise osa sellest), mis suudab kanda oma grupi energia saali, vaatajateni ning hoiab pinevust üleval kuni viimase hetkeni. Mulle väga meeldis Harriet Toompere 8nda vandekohtunikuna - dünaamiline ja kasvav, samas pisut ebalev endas, kuid kindel, et kõik ei ole õige ja kõik osakesed pusles ei ole sugugi oma kohtadel. Christopher Rajaveer (7), Jan Uuspõld (4) ja Merle Palmiste (10) üllatasid - mõjusid kuidagi hoopis teistmoodi nii näitlejate, inimeste kui tegelastena - väljapeetud oma rollides algusest lõpuni, usutavad, küpsed. Cristopher elektrifitseeritud energiapommina tuiskamas mööda lava, külvates nii kahtlusi kui. Raimo…
Loe edasi
