Daire

Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.

Esimene vaatus kindlasti muudkui naerad, kuigi ka selle taustal käib mõtlemapanev lugu inimestest, nende tunnetest, vajadustest, üksindusest, inimpelgusest ja veel paljust muust, mis ongi meie igapäevane elu. Need inimesed, kes seal raamatukogus käisid on tegelikult ka meie ümber, võib olla mitte nii karikatuursed, aga ikkagi on. Carmen Mikiveri võrratud pisirollid, lihtsalt geniaalsed! Ega ka Sten Karpovi omad palju maha ei jäänud. Võrratud näitlejatööd mõlemalt. Teine vaatus oli juba kurvem, seal oli tegemist otse ja valusalt vaatajate ette toodud abordi teema, selle keelustamise tagajärjed, abordireisimine. Jäi vaid veidi segaseks, miks just antud paaril seda aborti vaja oli? See jäi rohkem nagu vaatajal kusagilt ridade vahelt väljaarvata. Ja päris lõpp jäi ka natuke segaseks selle üldise abordi kontseptsiooni juures. Aga eelkõige kiidan väga head näitlejate mängu, Endla noored näitlejad Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp astuvad pikkade sammudega trupi parimatele järgi, hästi mängitud. Ja muidugi Ago Anderson, kui on vaja mängida mõnda ülevõlli kuju, siis tema on kindel valik. Hoiatuseks vaid, et näidendi jooksul kisuvad peaaegu kõik näitlejad lühemaks või pikemaks ajaks riided seljast, kas see nüüd näidendile midagi kaasa andis, aga elevust vaatajate seas tekitas kohe kindlasti. Julged näitlejad Endlas!

Saksa aegumatu ooper, kus kohtuvad kaks vastandlikku jõudu: ühel pool seisab paha ja õela Öökuninganna pimeduseriik, teisel pool hea ja targa Sarastro valguseriik. Peategelastel läheb aega, et taibata, kumb on kumb. Kumb on hea ja kumb halb pool selles mängus, kuhu ta on tõmmatud. Papageno on lisaks üks lõbus sell sinna ooperisse kirjutatud, et see lugu liiga tõsine ei oleks. Ooper, mida võiks ikka kõik korra vaadata, et teada, mis on aegumatu klassika võlu. Imeilus muusika ja võrratu Öökuninganna aaria.

Lõbus tükk, piisavalt keerdkäike, et põnevust jätkuks. Kes on kes ja kas tõesti on käik need, kellena näivad? Kes on laip ja kes on mõrvar? Kes üritab mõrva ära hoida ja kes seda hoopis sooritada? Kui algul tundub asi väga lihtne, siis lõpuks tuleb välja, et asi ikka nii lihtne pole. Naerda saab palju ja mõnus meelelahutus on kindel, kui just väga sügavat etendust ei oota. Aga oma mõte on lool olemas ja kes teab, palju sarnaseid inimesi meie ümber igapäevaselt elab.

Etendus, milles on küllalt kohti naermiseks, kuid selle taustal on vägagi kurb lugu, kui asjasse sügavamalt süveneda. Erinevad pildikesed loost, aga millest annab lõpuks kokku tervikpildi. Etendus nagu puzzle, kui esialgu tundub mõni osa arusaamatu, siis lõpuks saad aru, et iga tükk oli vajalik ning tervikpilti vajalik. Näitlejatöö oli hiilgav, eriti Ivo Uukkivi.

Lõbus tükk ilusa muusikaga. Lugu on ettearvatav, aga see ei takista seda nautimast. Head lauljad, tubli dirigent.