Võluflööt (2022)

Meistriteos, milles sulanduvad kauniks allegooriaks fantastilised muinasjutuelemendid, vallatu näitemäng, liigutavad ideed inimsusest ja valgustatusest ning helilooja kaunid meloodiad.

Wolfgang Amadeus Mozarti viimane ooper „Võluflööt“ esietendus 1791. aastal Viinis ja järgib Viini maagilise teatri parimaid põhimõtteid. Ometi pole seda ooperit kerge lahti hammustada: kas see on ooper, mis kujutab salajase ühingu riitusi? Või on see lihtsalt meeli erutav näitemäng? Igal juhul on tegemist meistriteosega, milles sulanduvad kauniks allegooriaks fantastilised muinasjutuelemendid, vallatu näitemäng, liigutavad ideed inimsusest ja valgustatusest ning helilooja kaunid meloodiad.

„Võluflöödis“ kohtuvad kaks vastandlikku jõudu: ühel pool seisab paha ja õela Öökuninganna pimeduseriik, teisel pool hea ja targa Sarastro valguseriik. Kaval Öökuninganna saadab prints Tamino vabastama valguseriigist oma tütart Paminat. Teel mõistab prints, et asjad ei ole alati nii nagu nad näivad – võluflöödi ja truu seltsilise Papagenoga otsivad nad tõde, armastust ja valgustust. Tamino saab Sarastro riigis ise valgustatuks ning pimeduseriik on sunnitud taanduma. Lihtsameelne kuid heasüdamlik Papageno kukub läbi kõigil katsetel saada valguseriigi vääriliseks, ometi leiab ka tema oma õnne armastavas kaasas Papagenas.

Meistriteosest õhkub headust, näiliselt lihtsas muusikas peitub sügavat elutarkust ning Mozarti ühed kaunimad meloodiad seovad ooperi elegantseks allegooriaks, milles üllad printsid, kurjad kuningannad ja maagiline maailm on vaid üks osa suurepärasest tervikust.