Lavastusest
Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav...
See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha...
Richard Brautigani "Abort" on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?
Osatäitjad
Näitlejad (5)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 20 fotot
Artiklid 1
Arvustused 2
Vaata kõiki (2)
Naerda või nutta?
Esimene vaatus kindlasti muudkui naerad, kuigi ka selle taustal käib mõtlemapanev lugu inimestest, nende tunnetest, vajadustest, üksindusest, inimpelgusest ja veel paljust muust, mis ongi meie igapäevane elu. Need inimesed, kes seal raamatukogus käisid on tegelikult ka meie ümber, võib olla mitte nii karikatuursed, aga ikkagi on. Carmen Mikiveri võrratud pisirollid, lihtsalt geniaalsed! Ega ka Sten Karpovi omad palju maha ei jäänud. Võrratud näitlejatööd mõlemalt. Teine vaatus oli juba kurvem, seal oli tegemist otse ja valusalt vaatajate ette toodud abordi teema, selle keelustamise tagajärjed, abordireisimine. Jäi vaid veidi segaseks, miks just antud paaril seda aborti vaja oli? See jäi rohkem nagu vaatajal kusagilt ridade vahelt väljaarvata. Ja päris lõpp jäi ka natuke segaseks selle üldise abordi kontseptsiooni juures. Aga eelkõige kiidan väga head näitlejate mängu, Endla noored näitlejad Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp astuvad pikkade sammudega trupi parimatele järgi, hästi mängitud. Ja muidugi Ago Anderson, kui on vaja mängida mõnda ülevõlli kuju, siis tema on kindel valik. Hoiatuseks vaid, et näidendi jooksul kisuvad peaaegu kõik näitlejad lühemaks või pikemaks ajaks riided seljast, kas see nüüd näidendile midagi kaasa andis, aga elevust vaatajate seas tekitas kohe kindlasti. Julged näitlejad Endlas!
