Ma ei märganudki, millal sa läksid (2026)

Võib olla oli lavastajal mingi nägemus sellest mida ta selle lavastusega öelda tahab, kuid minuni see ei jõudnud.
Kisa oli palju ja vähe villa nagu öeldakse. Vahepeal tahaks kuulata mida näitlejad räägivad aga keegi karjub , nutab hullupööra.
Röögitakse, taotakse klaveri sisikonda. Usun, et kindlasti mingile vaatajate grupile selline etendus sobib. Samas peab tunnistama, et selline lavastus pakub kõneainet mitmeks päevaks ka pärast etendust. Isegi sai soovitatud ühele inimesele kellele see võiks meeldida ja kusjuures talle meeldiski. Lavastuskunstniku poole pealt veel niipalju, et algus oli paljutõotav, kui keset pöördlava kõrgus punane torn. Pärast aga kui sealt alt tuli välja mööbel, kodutehnika jne., siis jättis see sellise korratu mulje, mis muidugi oligi taotuslik. Loomulikult oli selle poolega kõvasti vaeva nähtud, et kõik toimiks- pesu pesev pesumasin ja käes hoidevast kraanikausist voolaks vesi, aga vahest peitub lihtsuses rohkem kunsti. Ühesõnaga soovitan seda etendust väga erilistele inimestele.