Lavastusest
"Ma ei märganudki, millal sa läksid" on lavastus hetkest, mil senised sidemed katkevad ja edasine on sama hämar kui kustunud täht. Laval on inimesed, kelle jutus voolavad argised igatsused ja sõgedad teooriad, pesemata aknad ja abielurikkumised, peied ja kommunistid, majanduskasv ja Titanic. See on lavastus, mida peenemad vennad tutvustavad väljenditega nagu "pöörane põimik", "haige laamendamine" või "nukker mõtisklus". Lavastus ammutab Cristi Puiu filmist "Sieranevada", Bora Ćosići romaanist "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni" ja mujaltki. Lauri Lagle lavastuses mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.
Lauri Lagle lavastused on liikunud poeetilise ja argise piiril. Näitlejate mäng on sündinud pärast kuudepikkuseid proove, kus tegeletakse mitte niivõrd "rolli" küsimusega, vaid energia suunamise, tähenduse avamise, vastastikuse tajumise ja ansamblitundlikkuse loomisega. Lagle lavastused ei pelga lüürilisi toone, kuid hoiavad end alati igapäeva karastaval ja rahustaval pinnasel.
Ekspeditsiooni seni suurima koosseisuga trupp toob seekord lavale arvukalt groteskseid, jaburaid, absurdseid ja abstraktseid stseene, mis näitavad hüsteerilise hetke kaleidoskoopilisust. Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Üsna seosetu etendus
Võib olla oli lavastajal mingi nägemus sellest mida ta selle lavastusega öelda tahab, kuid minuni see ei jõudnud.
Kisa oli palju ja vähe villa nagu öeldakse. Vahepeal tahaks kuulata mida näitlejad räägivad aga keegi karjub , nutab hullupööra.
Röögitakse, taotakse klaveri sisikonda. Usun, et kindlasti mingile vaatajate grupile selline etendus sobib. Samas peab tunnistama, et selline lavastus pakub kõneainet mitmeks päevaks ka pärast etendust. Isegi sai soovitatud ühele inimesele kellele see võiks meeldida ja kusjuures talle meeldiski. Lavastuskunstniku poole pealt veel niipalju, et algus oli paljutõotav, kui keset pöördlava kõrgus punane torn. Pärast aga kui sealt alt tuli välja mööbel, kodutehnika jne., siis jättis see sellise korratu mulje, mis muidugi oligi taotuslik. Loomulikult oli selle poolega kõvasti vaeva nähtud, et kõik toimiks- pesu pesev pesumasin ja käes hoidevast kraanikausist voolaks vesi, aga vahest peitub lihtsuses rohkem kunsti. Ühesõnaga soovitan seda etendust väga erilistele inimestele.
