Seisukoht (2026)

Eestlase kirik on teater. See võib ju nii tähtsuse järgi olla. Olen minagi seda usku – aastakümneid olen käinud teatris selgelt üle kümne korra aastas. Viimastel aastatel kordades rohkem. Jamaks läheb siis kui teater hakkab mängima kirikut – nemad teavad tõde ja näevad endal olevat ülesannet seda kuulutada. Kantslist jutlustatakse pühakirja – paid pääsevad taeva ja patuseid ootab põrgu. Lavastaja tunneb end pastorina, preestrina, piiskopina – karjasesõnum tuleb. (Olen aru saanud, see usuorganisatsiooni põhimõte on leidnud kinnitust ka teatritele raha jagamisel – oluline hindamise punkt on õigete väärtuste propaganda.) „Seisukoht“ oli halvemat sorti lahkusuliste kogunemine. Kuigi kusagil oli lavastaja öelnud, tema ei tahtvat valida poolt – mulle tundus just vastupidi olevat. Esimese vaatuse ümberjutustus. Perekond – naine, mees, poeg ja tütar. Poeg on ära jooksnud, majja saabub lastekaitse ametnik, kelle jaoks on see esimene töö pärast lastekaitsekooli lõpetamist. Politsei leiab poisi üles ja toob koju, aga lastekaitsja keeldub lahkumast – tuleb ikka kõik lõpuni selgeks saada – pahad ümber kasvatada. Vaatuse jooksul toimub kolm või neli ajahüpet kümmekond aastat või enamgi edasi (ja pärast jälle tagasi). Nende käigus selgub: • Laste elud on tulevikuks läinud untsu, sest neid on liiga rangelt kasvatatud, kuigi kehalist karistamist ei ole olnud. • Ema on tulevikus haige ja joodik ja kahetseb. • Lastekaitse ametnikust on saanud ministeeriumi kantsler ja tütar vahendab talle oma ema kahetsust ja tänu. Kogu asja juures oli üks detail, mis ajas mul kopsu eriti üle maksa – selle perekonna kohta olla ammu enne poisi ärajooksmist tulnud anonüümne kaebus ja algatatud salajuurdlus. Keegi naaber oli piilunud nende elu ja teatanud kuhu vaja. Õigupoolest ametnik teadis, kes kaebas, aga perekond ei tohtinud seda teada. Salajuurdluse dokumentidega polnud perekonnal õigust tutvuda. Lavastus propageeris salakaebustele tuginevat ühiskonda!? Kogu nipp oli selles, et nende ajahüpetega oli näidatud, kellel selles vaidluses õigus on. Kellele lõpuks eemalt…