Viimane rong (2026)

Meie seiklus algas juba päris alguses, kui selgus, et rong, mis pidi rahva etendusepaika viima, ei lähe käima.
Õnneks oli tellitud ka retrobuss, mis täitis sama ülesannet...ja nii me siis pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid bussi ümber kolisime. Etendus sai alata pärast pooletunnist viivitust😄
Ilmaga vedas, aga väga palju oli sääski.
Kui midagi negatiivset välja tuua, siis kitsad istmed. Olin pressitud kahe suure mehe vahele. Õnneks saime kohad esiritta. Meie kõrvale pidi istuma etendust teenindav töötaja, kuid nähes kitsast olukorda, organiseeris ta endale teise koha ning saime veidi vabamalt hingata. Aitäh talle❤️
Aga nüüd etenduse juurde...raske teema, aga väga hästi mängitud. Olin vaimustatud Jaune Kimmeli osatäitmisest. Minu arvates võiks ta selle eest mõne preemia saada. Väga vahvalt oli etendusse kaasatud vaikivaid näitlejaid, kes etendasid seal kunagi elanud ja toimetanud inimesi.
Tagasi õnnestus sõita rongiga ning selle sõidu tegi eriliseks kunagi samal raudteel töötanud inimene, kes rääkis huvitavaid seikasid.
Minu kindel soovitus, kui veel mängitakse😊

Kui sa asju ei näe, siis see ei tähenda, et seda olemas pole. See on ju sinu mälestustes olemas.
Kui mina asjadest aru ei saa, siis ei tähenda, et sel mingit loogikat polnud. Aga lavastaja ju arvaski, et las vaataja ise mõistatab ja harutab neid sasipuntraid.
Etenduses haakusid mitu liini - ühelt poolt sümpaatne austusavaldus 100 a. tagusele kitsarööpa raudtee Sonda-Mustvee liini avamisele. Teisalt mälestuste ja lootuste hoidmisest, et ei leitaks ennast olukorrast, kus viimane rong on juba läinud.
Kolmandaks mainiksin inimsuhteid. Ei saa olla kohtumõistja, kui õiged olid suhete hoidmise võtted.